Kõige rikkamad (Vikerraadio (50): 12.1.2016)

Sel aastal saab täpselt  10 aastat täis valimislubadusest viia Eesti 5 kõige jõukama Euroopa riigi hulka ja seda juba 15 aastaga. Sellele lubadusele lisab värskust tänase peaministri sõnade kohaselt „kõige terviklikum visioon,  mis teeb Eestist Uue Põhjamaa“. On ju ka täna 3 Põhjamaad  Euroopa kõige rikkamate riikide  hulgas. Mis siis selle 10 aasta vältel toimunud on?
2006. aastal olime Euroopas SKP nominaalarvestuses  ühe elaniku kohta 23 kohal.  Esiviisikus oli 3 mitte-Euroopa Liidu riiki – Šveits, Norra ja Island ning ka Luksemburg ning Iirimaa. Kümne aastaga on Eesti suutnud tõusta selles järjestuses, pange tähele, vaid ühe koha ehk asume täna  jõukuselt 22 positsioonil.  Samasugune on olukord  ka  SKP  järjestus korrigeerituna riikide ostuvõime tasemega.  Ka siin pole mitte mingisugust liikumist toimunud – olime ja oleme 23 positsioonil Euroopas.

Et jõuda täna väljavalitud 5 hulka, peaksime „ära tegema“  Rootsile.   See tähendab, et meie majanduskasvu tempo peaks olema oluliselt kõrgem, ületamaks tänast nominaalse tulutaseme erinevust. Rootsi SKP oli 2014 aastal jooksvas turuhinnas 44 500 eurot, Eestis kolm korda väiksem ehk 15, 2 tuhat eurot. Rootsi kasvas kümnendiga  aastas keskmiselt 1,6 % , Eesti 2% aastas.   Tegemist on siis reaalkasvuga, kust hinnamuutused on maha arvutatud.  Kui aga ignoreerida hinnamuutusi ja eeldada,  et majanduskasv jätkub mõlemas riigis samamoodi, siis hüpoteetiliselt Rootsile järgi jõudmiseks  peaks Eesti majandus kasvama vähemalt 4,6% aastas ehk 2,5 korda kiiremini. Seega täna mingisugust võimalust  Rootsile  järgi jõuda ei ole.  Samalaadne on seis ka Norra,  Taani ja Islandiga -  tulude vahe on liiga suur ja meie kasv liiga aeglane,   et konvergents alla sadat aastat toimuda saaks.  Soome on Skandinaavia riikidest  vaesem ja ka majandus kasvab  seal aeglasemalt – keskmiselt viimasel kümnendil pool protsenti aastas. Tänasele Soomele järelejõudmiseks peab meie majanduskasv olema vaid  1,2 %  Aga ikkagi läheks hüpoteetiliselt aega 60 aastat tulude võrdsustumiseni.

Kuidas siis rikkaks saada? 10 aastat tagasi  ütles peaminister kuldsed sõnad:  „Retsept iseenesest ei ole keeruline. Selleks tuleb sihikindlalt makse alandada, ettevõtluskeskkonda parandada  ning investeerida lastesse, haridusse, teadusmahukasse majandusse ja õiguskorda".  

Aga tegelikkuses on võrreldes 10 aasta taguse ajaga meie  maksukoormus kasvanud 30 protsendilt 33 protsendini SKP-ga võrreldes. Ja kasvab veelgi!   Samas on  välisrahastuse osakaal  tõusnud meie riigieelarves viiendikuni ehk sõltume Euroopa rahast rohkem kui kümmekond aastat tagasi.   

Eesti on globaalse konkurentsivõime edetabelis langenud 25 kohalt 30 kohale. Meie tööviljakus oli Euroopa Liidu keskmisest 3 korda väiksem ja on seda  samapalju ka täna. Pole õnnestunud läbi viia silmaga nähtavaid majandusstruktuuri muutusi – ikka on meie tegevus liiga madala lisaväärtusega et mitte öelda liiga odav. 

Eesti elanikkond on 10 aastaga vähenenud 40 tuhande inimese võrra.  Tööhõive on küll väga kõrgel tasemel, aga puudub ülevaade, kui palju neist hõivatutest  töötab tegelikult välisriikides.

 Meie kulutused sotsiaalkaitsele on Euroopa Liidus koos Läti ja Rumeeniaga kõige madalamad.  Korruptsiooniskandaale on tulnud Eestis esile kordades suuremas mahus, kui eales enne.

Üldistatult  – oodatud edasiliikumist jõukuse edetabelis  ja põhjamaastumise suunas pole toimunud.  Arvan, et selle olukorra põhjuseks on meie ühiskonna ja majanduse stagneerumine. Pikalt võimul olnud parteid on välja töötanud õlitatud masinavärgi,  mis  laias laastus suudab sisulise  debati arengu üle maatasa rullida.  On õiged ja valed seisukohad ja kel jõud, sel õigus!  Aga kahjuks on ühiskond dogmadesse kinni jäänud, mis ongi majanduse stagneerumise põhjuseks.
Räägime siis selles kontekstis uueks Põhjamaaks saamisest.  Kuidas me siis saame uueks Põhjalaks, kui me sisuliselt välistame kõik selle, mis on teinud Soomest Soome ja Rootsist Rootsi.   Aga peaminister ju välistab  põhimõttelised muutused  tänaseks arhailiseks muutunud maksunduses  ja deklareerib,  et jätkame  ida-slaaviliku maksusüsteemiga. Teine minister eitab turumajandusele omase  pangandussüsteemi  ja finantsinstrumentide kasutamist. Pean siinkohal silmas meie  riigivõla dogmaatikat. Palju on Eestis  kriisiperioodil  alavääristatud teiste riikide  majandustsükli juhtimist.  Kuigi tuletame meelde, et  eelmisest kriisist  ostsid meid välja Euroopa, aga eelkõige Põhjamaade  maksumaksjad.   Näeme tänagi, et ilma Euroopa rahadeta seisab Eesti majandus kuidagimoodi püsti, aga edasi liikuda ei suuda.

Kui Soome uus peaminister Sipilä  lubas  itereerimise riigiasjades ära lõpetada, siis Eesti peaminister on  käsile võtnud just vastupidise tegevuse ja asub ühiskonna juhtimist  peenhäälestama.  Ehk siis  nokitsema samade asjade kallal, mida juba kümnendeid tehtud.

Kuigi majandus stagneerub, siis pole täna  ka mingit konkreetset plaani ja veel vähem julgust  selle käimasaamiseks,  sest dogmad seovad valitsust  käsist  ja jalust.

Aga veelgi rohkem ärevust tekitab asjaolu,  et pole ka tegevuskava selle kohta, kui majandus peaks langusesse minema. Brüsseli onudele-tädidele, Põhjamaa maksumaksjale ja Eesti inimese kannatlikkusele teist korda enam loota pole alust.