Majanduslik stagnatsioon ja 100! (Vikerraadio (53): 23. 02.2016)

Vabariigi aastapäeva eel on paslik rääkida meie majandusarengust laiemas võtmes. Eelmise aastapäeva kõnes väitis Vabariigi president, et  need majanduspoliitikad, mis on Eestit edendanud eelmisel veerandsajandil, meid enam edasi ei vii.  Aastapäeval  ongi hea hetk küsida – aga mis on siis see, mis meid edasi peaks viima ja veelgi tähtsam – kuidas?

Poliitikas  on iseenesest huvitavad ajad, aga majanduskasvu numbrid ja üldine meeleolu annab tunnistust,  et majandus on seisakusse ehk stagnatsiooni vajunud.  Miks siis hoog maas  ja areng kiduravõitu?   Ei tahaks siin kedagi konkreetselt osatada, vaid püüan välja tuua  tänase olukorra laiema tagamaa. 

Majandusliku stagnatsiooni põhjus on minu arvates see, et ühiskond on võrreldes veerandsaja  taguse ajaga muutunud, aga majanduse juhtimise instrumentide kasutamine  on jäänud suuresti samaks.   Pean silmas siin näiteks majandustsükli juhtimise põhimõtteid, riiklikke investeeringuid, maksusüsteemi,  riigivõla juhtimist, avaliku sektori töötajate motivatsiooni  ja paljusid teisi  olulisi majandusinstrumente. Oleme nende asjadega paljuski ummikusse jõudnud – ei toeta nad ühiskonna edenemist ega majanduskasvu!

Iga ühiskond teiseneb, seega vajame ka Eesti majandussüsteemi pidevat uuesti mõtestamist ja raamistikku asetamist. Aga tundub, et räägime tänasest Eestist kui paarikümne aasta tagusest üleminekuriigist. Mitte suveräänsest ja turumajanduslikust ühiskonnast.

Võtame näiteks maksusüsteemi ja riigivõla teema. Neil teemadel räägime riigi rollist kui millestki väljaspool Eesti ühiskonda seisvast, piltlikult öeldes kurjast onust, kes  lapselt kommi ära võtab.

Tänase maksusüsteemi põhimõtted on suures piires samasugused, nagu nad olid 25 aastat tagasi. Siis oli tegemist vaese, turumajanduses kogenematu ja majanduslikult isoleeritud riigiga. Sellisel ühiskonnal  puudus võimekus hallata keerulist maksusüsteemi ja riigivõlainstrumente. Eesti keskmine palk oli 60 eurot ning pension 20 eurot. Välisinvesteeringuid polnud, riigi-institutsioonid ja  eraettevõtlus oli algeline, maksukultuur puudus. Selline ühiskond vajaski  lihtsat maksu ja eelarvesüsteemi. Aga täna elame hoopis teises jõukusetsoonis. Samas,  maksusüsteem  on jäänud ju ka täna sama primitiivseks kui veerandsada aastat tagasi!  

Samasugune on olukord ka riigivõlaga. Pikalt võimul olnud juhtparteid otseselt välistavad igasuguse arutelu finantsinstrumentide  kasutamise üle. Tegemist on sisuliselt  ju turumajandusele omase  pangandusüsteemi olemuse eitamisega. Kui me aga ei  kaasa laenuraha investeeringuteks haridusse, infrastruktuuri või reformide tegemisse, siis pikas perspektiivis ongi areng väga kidur!

Peaksime aru saama, et kui me oma riiki ei panusta, siis iseseisva Eesti ühiskonna, keele ja kultuuri säilimine ei ole võimalik. Ei ole võimalik selline olukord, et riigi ainuke tegevus on ära kaotada maksud ja pakkuda meile palju ja kvaliteetset haridust, meditsiini ja julgeolekut. Ainult hea sõnaga täna enam kooli, politseid ega sõjaväge  üleval ei pea! Meil on turumajandus ja raha loeb!

Aga miks siis majanduspoliitikad ei ole eluga kooskõlas uuenenud? Lihtne vastus – siis peaksid ka  võimul olevad  erakonnad tunnistama, et teatud majandussümbolite aeg on ümber.  Aga  väga raske on muuta selliseid, aastakümneid presenteeritud maamärke, mis ka täna ikka veel propagandistlikult toimivad. Aga majanduslikult ei toimi juba ammu!

Aga selliseid rituaalseid piirangud meil jagub! Ei  tohi võtta riigilaenu infrastruktuuri investeerimiseks  või majanduse stabiliseerimiseks.  Parem siis sööme ära seemnevilja!

Ei tohi maksustada välispankade kasumit, parem siis  väänata kõrged maksud kaela oma tarbijatele ja ettevõtetele.

Madala-  ja kõrgetululisi tuleb maksustada samasuure maksumääraga. Kui avalikule sektorile maksuraha ei jagu, siis tuleb riik kinni panna või  riigivara müüa. Aga mitte mingil juhul ei tohi korjata rohkem makse  või kasutada riigivõlainstrumente.

Paraku, hoides kinni oma aja ära elanud  sümbolitest,  piirame me sellega majanduse juhtimise võimalusi ehk  ja muudame  majanduse  ebaefektiivseks.  

Kui mingeid  majandussüsteeme süsteeme ei tohi muuta  ainult sellepärast, „et neid ei tohi ju muuta“,   siis olemegi  iseendal  käed,  suu ja mõistuse kinni teipinud.  Lihtne on rituaalselt korrutada mingeid aastakümneid kehtinud loosungeid; peenhäälestada  vähetähtsaid majandusküsimusi  ning mitte riskida oma eelnevate aegade lubaduste  muutmisega. Isegi  sel juhul kui need  õõnestavad ühiskonna jätkusuutlikkust.  Ja see ongi stagnatsioon!

Stagnatsiooni  häda on see, et ta võib kesta pikka aega. Otseselt nagu midagi kokku ei kuku, aga  teisel poolt, ega kuskile ei liiguta ka.

Kokkuvõttes, meie riigi järgmised sada aastat iseseisvust on ainult siis võimalik, kui stagnauss meist võitu ei saa!

Head vabariigi aastapäeva!