Teeme Lätit! (Vikerraadio (55): 22.03.2016)

Eesti inimesed teenivad keskmiselt 1100 eurot kuus. Sellelt töötasult maksab tööandja 370 eurot sotsiaalkindlustusmakseid,  töötaja maksab 180 eurot tulumaksu ning saab kätte 882 eurot

Kõik võtaksime aluseks sama tööjõukulu Läti ettevõtja jaoks, siis Läti töötaja saaks 100 eurot rohkem palka, kuigi kätte saab  umbes samapalju kui Eesti töötaja. Läti tööandja maksab aga 100 eurot vähem sotsiaalmaksu kui Eesti tööandja.

See näide avabki ühe Eesti  peamise maksuprobleemi -  meie tööandjate suur maksukulu ja madal töötajate palgatase. Kui palk on madal,  siis lähevad Eesti inimesed sinna, kus palganumber on kõrgem.  See on täna suur probleem Eesti jaoks!

Riigi palgatase sõltub nii era- kui avaliku sektori tegevusest. Erasektor saab palka suurendada tehes kõrgema lisandväärtusega tooteid. Riik mõjutab palgataset läbi tööjõule kehtestatud maksude.

Tänane sotsiaalmaksusüsteem ja maksumäärad kehtestati peaaegu veerandsada aastat tagasi. Keskmine palk oli siis  60 eurot.  Kui palgakulu koos maksudega oli alla saja euro kuus, siis pole tööandjale eriti vahet, kui kõrge oli sotsiaalmaksu määr. Kui aga tänasele keskmisele töötasule peab tööandja 400 eurot kuus sotsiaalmaksudena juurde lisama, siis on tegemist väga suur koormisega. Suhteliselt on see tase kõige kõrgem Euroopa Liidus. Probleem on tegelikult juba ammune, aga tundub, et nüüd hakkab sotsiaalmaksusüsteem lõplikult kriisi jõudma.

Ettevõtete sotsiaalmaksu kulude vähendamine saaks toimuda kahte moodi – kas üleminekuga erameditsiinile ehk vabatahtlikule  ravikindlustusele või kanda sotsiaalmaksu koormus mingitele teistele maksudele.

Üleminek vabatahtlikule ja erarahastusel põhinevale arstiabile nagu USA  pole Eestis paraku võimalik - meil on selleks liiga vähe inimesi ja oleme selleks liiga vaesed. Eesti meditsiini saab rahastada ainult läbi kohustusliku maksupanuse.

Seega küsimus – mis on need teised maksud, mis peaks tulupuudujäägi katma kui väheneb tööandjate sotsiaalmaksu osa.  Kui vaadates meie tarbimismakse, siis sisulist ruumi nende tõstmiseks enam ei ole. Ainus võimalus on kanda ettevõtte sotsiaalmaksu koormus  üle tulumaksudesse -  nii indiviidi kui ettevõtte tasemel. Need maksud on Eestis Euroopa kontekstis ühed madalamad. 

Seega  – osa tänasest sotsiaalmaksust peab nihkuma töövõtja maksuks.  Nii nagu see on kõikides Euroopa Liidu maades.  Olen juba kümmekond aastat pakkunud ettevõtete sotsiaalmaksumääraks  15 protsenti. Ülejäänud kanduks üle palgasaaja kuluks.

Arutelu koht on aga selles, missuguses vormis see puudujääv osa töötajatele üle kanda. Valikuid oleks kaks – kas suurendada indiviidi tulumaksu või kehtestada eraldi töövõtja sotsiaalmaks. Sotsiaalmaksu ülekandmine tähendab  vältimatul  selle maksumäära diferentseerumist palgasaajate lõikes.  Tänase tulumaksu astmeliseks tegemine tekitab Eesti ühiskonnas teatud tõrked, kuigi aeg oleks ammu  tänasest ida-slaavilikust  proportsionaalsest tulumaksust loobuda. Astmeline sotsiaalmaks annaks teatud pehme ülemineku, kus saaksime progresseeruva tulude maksustamise, aga jätaksime praeguse tulumaksusüsteemi  formaalset alles.

Kuulen küsimust – aga mis siis uue süsteemiga muutub? Näen siin väga põhimõttelist muudatust – tööandjate konkurentsivõime kasvab oluliselt, sest tööjõu maksukulu  väheneb. See omakorda võimaldab tõsta palka ja saada paremaid töötajaid – ka näiteks tuua arstid ja kalevipojad võõrsilt tagasi koju.  Nominaalpalga kasv on motiveeriv töötajatele ja suurendab tööandjate konkurentsivõimet töötjate leidmisel.  

Aga töötaja peab siis rohkem tulumaksu maksma? Jah, see on paratamatu. Kui tahame kõrgemat palka saada, siis tuleb ka kõrgemat tulumaksu maksta. Võrreldes tänasega maksaks keegi rohkem, keegi vähem. Mis vastab täielikult  majandus- ja maksuteooriale ning välismaiste organisatsioonide soovitusele!

Seega veelkord, süsteem toimiks niimoodi - alanev maksukulu tööandjale võimaldab maksta kõrgemat palka töövõtjale. Kõrgem palgatase võimaldab palgata paremaid ja innukamaid töötajaid. Kui töötajad saavad kõrgemat palka siis on nad võimelise maksma ka kõrgemat sotsiaalmaksu ja katta poole tänasest ravi ja pensionikindlustuse summadest.  

Sotsiaalmaksu laest ka. Ka sotsiaalmaksu lae kehtestamine ei ole võimalik ilma astmelise tulumaksu või astmelise sotsiaalmaksuta. Ilma selle tingimuseta kukuks meie sotsiaalkindlustuse süsteem poole aastaga kokku. Sotsiaalmaksu lagi ei ole selleks, et kõrgepalgalisi töökohti luua, vaid tegemist on õigluse aspektiga. Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu taseme jõuline alandamine kõikidele  tööandjatele kõikides palgatasemetel.

Seega üleskutse – teeme Lätit, kus sotsiaalmaks jaguneb töötaja ja tööandja vahel, kehtib sotsiaalmaksu lagi  ning  sellest aastast ka astmeline tulumaks.

Rahvusvaheline maksukonverents 18.03.2016, Tallinn Kultuurikatel

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/taispikkuses-rahvusvaheline-maksukonverents-eesti-maksukeskkond-2020?id=73975885

Alates 6:37

Rohkem migratsiooni! (Vikerraadio (54): 7.03.2016)

Eelmisel nädalal arutasid ettevõtjad  migratsiooni  teemal. Tööturu taust on üldiselt  teada – tööealiste arv tänastes vanusepiirides väheneb, väljaränne on kahjuks ikka veel liiga kõrge, tööviljakus on seiskunud  70 protsendi tasemel Euroopa keskmisest. Palgatase  küll tõuseb,  aga jääb selgelt maha meie Põhjala lähinaabritest.

Ettevõtteid vaevab tööjõupuudus ja üha intensiivsemalt käib jutt sellest,  kuidas Eestisse inimesi tööle meelitada. Dünaamiline ja arenev riik vajab uusi inimesi. Mis on loomulikult õige!

Aga paneme asjad raamistikku. Turumajanduses ei ole olemas sellist asja nagu defitsiit. Kui kaupa pole saada, siis järelikult on pakutav hind liiga madal. Antud juhul siis palgatase.

Eesti kuulub juba 10 aastat Euroopa Liitu.  Selles majandusruumis on 350 miljonit töötajat.  Euroopa Liidu aluspõhimõte on tööjõu vaba liikumine.  Seega, väide, et Eestis pole töötajaid saada, lihtsalt ei päde. Kui Eestis töötajaid napib,  siis saab neid leida ehk Soomest või Tšehhist.  Miks  sealt siis ei leita? Vastust teame kõik – Eesti palk on liiga madal!

Samuti, pole ju suuremat probleemi ka inimeste kaasamisega  väljastpoolt Euroopat,  kui jutt on suhteliselt suurema palgaga töötajatest.  Ja selliseid inimesi on üha rohkem  nii ettevõtetes, ülikoolides kui riigiasutustes.

Seega,  rääkides migratsioonist peetakse silmas ikka madalama palgaotsa töötajaid. Sest Eesti ja Euroopa töötaja nii vähesega  ei lepi!  Tahetakse sisse tuua töötajaid sellepärast, neile saab maksta vähem palka kui Euroopa inimestele. Kuigi jutt on looritatud murega  maksumaksjate ja tulevaste põlvede pärast.

Aga ärgem  laskem petta endast  tööandjate hirmujuttudest ja täpsustame olukorda.  Ja tõde on see, et senine majandusmudel, mis põhineb odaval tööjõul , ei ole enam elujõuline.  Püüe säilitada odava välistööjõu abil senist olukorda   toob  aga kaasa  hoopis kõrgemad riskid ja suuremad pidurid ühiskonnale.   

Välistööjõu positiivsetest aspektidest rääkisid tööandjad palju ja kirglikult, aga toome välja ka võimalikud majanduslikud  riskid.  

Esiteks, väljastpoolt Euroopa tööturgu odava  tööjõu kaasamine ei ole turumajandus,  vaid turukonkurentsi välise eelise taotlemine. See on turukonkurentsi moonutus.  Ei läheks Eesti inimesed välismaale, kui kodumaal palk kõrgem oleks.  Sellisel moel palgataseme all hoidmine mõjub aga väga halvavalt  Eesti töötajatele ning  võib väljarännet veelgi suurendada.

Teiseks, kõige olulisem.  Odav välistööjõud lükkab edasi majanduse  moderniseerumise.   Püütakse  säilitada odaval tööjõul põhinev majandustegevus selmet investeerida tehnoloogiasse  või kõrgema lisaväärtusega sektoritesse.  Moderniseerumine on aga ülioluline aspekt  Eesti arengu jaoks. Euroopa Komisjon  tõi hiljutises Raportis esile asjaolu, et Eestis  investeeritakse küll  kapitalimahukatesse, aga vähese tootlikkusega tegevustesse.  Me ei sa kunagi rikkamaks saadagi, kui puudub surve töötajate rakendamiseks  kõrgema lisaväärtuse ja palgatasemega valdkondades.

Näiteks, kui meie ikka räägime tööjõu puudusest, siis kuidas seletada toidukaubanduse olukorda. Tegemist on madala lisaväärtusega, madalate palkade   ja siseturule suunatud  tegevusega.   Olen kritiseerinud kaupluste pikki  lahtiolekuaegu. „Ei saa varem käsukorras  kinni panna“ -  kuulen vastuseks, sest see  tähendaks ettevõtlusvabaduse piiramist.  Ja samal ajal kuulame  hädaldamist selle üle, et  müüjad ja turvamehi pole.  Kas meil on siis selleks vaja odavapalgalisi Vietnami poemüüjaid ja Nigeeria turvamehi, et poed öösel veel kauem lahti hoida?  Odava välistööjõu sissetoomine on oluliselt suurem turumajanduse moonutus kui mõistlikud  tururegulatsioonid.

Kolmandaks, madalamat palka saab mitte-eurooplastele selle pärast maksta, et neid saab ajutiselt  survestada, sest neil pole valikut. Nii kui see valik tekib, liigutakse kiiresti teistesse riikidesse või valdkondadesse. See toob ühiskonnale  kaasa ebakindluse ja juhuslike inimeste läbivoolu Eestist.

Neljandaks,  teisest kultuurist tulijad tekitavad ühiskonnale suuri kulusid – näiteks võõrkeelne ümberõpe,  teisekeelsed koolid või erilaadsed sotsiaalteenused. Ka selle lisakulu peab keegi katma.  Selliseid inimesi, kes meie majandusstruktuuri ilma kohandamiseta kohe sobiks – neid pole lihtsalt olemas.  Mitu kutseõppeasutust meil on kus saaks ingliskeelset ametiõpet? Sisuliselt  ju polegi!

Kokkuvõttes, kramplik kinnihoidmine madala lisaväärtusega tegevust meid rikkamaks ei tee.   Tööd, mis ei ole konkurentsivõimelised, ei olegi ehk säilimist väärt.  Ettevõtlikus selles seisnebki, et leida tegevusvaldkonnad, kus kannatab ka kõrget palka maksta.  Kui me ei suuda  Eesti inimestele Euroopa tasemel konkurentsivõimelist palka maksta,  siis ei päästa meid ka kolmas maailm.