Ei saa me läbi Lätita! (Vikerraadio(57): 19.04.2016)

Eesti majanduse hetkeseisust rääkides kirjeldatakse alati olukorda meie riigi oluliste kaubanduspartnerite juures. Nende all peetakse silmas peamiselt  Soomet-Rootsit ja Venemaad. Aga kuidas läheb meie teistel Balti lähinaabritel, kes nii palju sel pildil nagu  silma ei paista.

Hakatuseks Balti riikide personaaliast. Kui palju inimesi suudab kohaselt öelda,  mis on Läti presidendi nimi? Olgu  öeldud, et kahjuks Ieva Kupče ei ole õige vastus. Läti president on Raimonds Vējonis ning peaminister on Māris Kučinskis. Leedu peaminister on Algirdas Butkevičius.

Kuigi teiste Balti riikide majandusest ülemäära palju meil juttu ei tehta, siis tahaks rõhutada, et meie lõunanaabrid on Eesti majandusele väga olulised.  Eesti eksport Lätti ja Leetu  kokku on sama suur kui Soome ning kolm korda suurem kui Venemaale.  Samas kuuleme iga päev  Soome  ja Venemaa väiksest impordinõudlusest; Balti riike selles kontekstis nagu poleks olemaski. Samuti, mitte ükski riik ei varusta Eestit kaupadega nii suures  mahus nagu  Läti ja Leedu kokku. Kõige rohkem tuntakse ehk Maxima poeketti, mis muide ongi ühed suuremad nii Leedu kui Läti tööandjad.  

Selle sajandi alguses olid Balti riigid SKP nominaalse näitaja poolest ühe elaniku kohta enam-vähem samal tasemel – 4 tuhande euro kanti. Tänaseks on Eesti mõnevõrra  ette rebinud ning saavutanud nominaaltaseme 15 tuhat eurot võrreldes 12 tuhande euroga inimese  kohta Lätis-Leedus.  Mõnevõrra teistmoodi on aga olukord, kui võtame arvesse ka hinnataseme. Eestis on kõrgem nominaalne tulutase, aga ka kõrgemad hinnad.

Raha ostuvõimet arvestades  on Eesti ja Leedu samal tulutasemel, Läti jääb  natuke allapoole.  Võrreldes Euroopa Liidu keskmisega 2014 aastal, on Eesti ja Leedu saavutanud 75 protsendilise taseme; Läti SKP on tasemel 64 protsenti.   Selles  raamistikus saab  väita, et Eesti on täna tulutaseme poolest ikka Balti riik, mitte aga uus Põhjamaa. Kuigi Soome ja Rootsi on viimastel aastatel meile selg ees natukene lähemale tulnud.

Eesti majanduskasv eelmisel aastal oli madalam kui meie lõunanaabritel – vastavalt 1,1; Leedus 1,6 ja Lätis  koguni 2,7 protsenti.  Kui nende riikide majanduskasv jääb kiiremaks kui Eestis, siis lähevad nad meist  heaolus mööda;  ja seda juba lähiaastatel.  

Inflatsioon on Eestis ja Lätis nullilähedane; Leedus hinnatase eelmisel aastal alanes. Mäletatavasti mõõdeti  enne kriisi hinnatõusu Balti riikides kahekohalise numbriga.

Kui tööpuudus on Eestis 6% ehk niinimetatud loomuliku tööpuuduse tasemel, siis Lätis-Leedus on tööpuudus suurem – 9% lähedal.

Kus Balti riigis oleks kõige parem äri  ajada? Maailmapanga selle aasta ülevaate põhjal on ärikeskkond kõikides Balti riikides üsna ettevõtlussõbralik.

190 riigi  seas asub Eesti 16-ndal  positsioonil; Leedu 20 ja Läti 22-l. Kõikides riikides on lihtne äriga alustada, saada ehituslube ja registreerida omandit. Probleemsed kohad paistavad aga olema vähemusaktsionäride kaitse ja pankrotimenetlus.

Maailma konkurentsivõime raport toob välja ka Balti riikide konkurentsivõime taseme. Eesti on maailmas 30 ning sellel nivool püsinud juba pikka aega.

Kuigi Leedu  ja Läti jäävad meile  alla – olles vastavalt 36-s  ja 44-s;  on meie lõunanaabrite konkurentsivõime viimastel aastatel kiiresti kasvanud.

Tuuakse välja, et konkurentsivõimet  piirab madala lisandväärtusega tootmisstruktuur aga  ka loomupärane väike siseturu maht.  Aga seda enam peaksid riigid tähelepanu pöörama oma ettevõtete tegevuse üleilmastumisele ja uutele välisturgudele sisenemisele.

Ka kõige suuremaid takistusi äritegevusel  näevad Balti riikide ettevõtjad üsna samamoodi. Need on kõrged maksumäärad ja ettevõtlust piirav bürokraatia. Eestis lisandub siia veel tööjõupuudus.  

Tööjõukulu ühe töötunni kohta on Eestis 11 eurot; Lätis-Leedus 7 eurot ehk meie lõunanaabritel on säilinud mõningane tööjõukulu eelis. Aga kõikide riikide tööjõukulude kasv on Euroopa Liidus üks kiiremaid. Mis puudutab tööjõu tootlikkust, siis kipub Läti  oma Balti naabritest maha  jääma ja Leedu ette minema.

Kokkuvõttes. Eesti  püsib oma majandusnäitajatega Balti riikide eesotsas, aga ei midagi erilist võrreldes teistega. Meenutagem siinkohal kriisieelseid aegu, kus Eesti paistis Balti riikidest silma dünaamilisema ühiskonna ja kuidagi moodsama majandusega.  Tekkis  kohati üleväärsustunne teiste baltlaste  suhtes. Tänaseks pole sellisel suhtumisel aga mingit alust; pigem tuleks karta meie allajäämist selles ülebaltilises majandusvõistluses. 

Paluks tõlget!

ETTEPANEKUD TÖÖ- JA PUHKEAJA REGULATSIOONI MUUTMISEKS

08.04.2016

Eesti Tööandjate Keskliit esitas Sotsiaalministeeriumile konkreetsed ettepanekud töö- ja puhkeaja regulatsiooni muutmiseks. Muudatustega soodustataks paindlikke töösuhteid.

"Teeme ettepaneku kaaluda varasema praktika kohaselt ületunnitöö ja riigipühal töötamise hüvitamisel vaba ajaga ületunnitöö ja riigipühal töötatud aja eest maksmist ühekordselt nagu tavatingimustes töötamise eest ning hüvitamiseks antud vaba aja eest tasu mitte maksmist"

http://www.employers.ee/seisukohad/ettepanekud-too-ja-puhkeaja-regulatsiooni-muutmiseks/

Varakas eestlane maksab varamaksu! (Vikerraadio (56): 5.04.2016)

Eelmisel nädalal on jäänud silma kolm uudist, mis on  seotud Eesti inimeste varaga.

Esimene neist käsitleb meie inimestele kuuluvate varade väärtust. Hiljutine võrdlev uuring näitas, et Eesti inimeste netovara on Euroopas üks väiksemaid. Mis üldiselt ei ole üllatav, sest seostub meie üldise SKP tasemega.  Peamine Eesti inimeste rikkus on kinnisvara – maja või korter ning suvekodu – mis moodustavad  kokku kaks kolmandikku koguvaradest. Muud varad on mootorsõidukid, raha ja osalused ettevõtetes.

Inimeste peamised  kohustused on samuti seotud sellesama eluasemega ehk kodulaenuga.  Kuna kinnisavara hinnad  Eesti  eri paigus isesugused, siis on ka varade alusel põhinev ebavõrdsus üpris suur.

Vaatame teist varadega seotud uudist.   Nimelt, rühm Eesti nimekaid ärimehi paigutas raha Aserbaidžaani kinnisvarasse. Paraku investeering  ei õnnestunud, raha läks kaduma ja kahtlustatakse ka otsest pettust nende poolt, kes olid seotud investeeringute juhtimisega. Pettunud ärimehed koondavad jõude ja loodavad oma vara tagasi saada muuhulgas ka Eesti finantsjärelvalvelt.  

Ja kolmas varadega seotud teema tuleb hiljutiselt maksukonverentsilt, kus Siim  Kallas avaldas arvamust, et Eesti maksusüsteemi tuleks muuta selliselt, et vähendada poole võrra sotsiaalmaksu. Riigi tulude kompenseerimiseks tuleks teiselt poolt tõsta varadega seotud makse. Samasugusel seisukohal on ka Tööandjate Keskliit, kelle kodulehel on lause -  tuleks „maksustada pigem jõukas olemist kui jõukaks saamist”. Ehk siis tööjõuga seotud maksude asemel tuleks maksustada  jõukuse tunnuseid ehk vara.  

Paneme need kolm aspekti  maksutemaatikaga seotud raamistikku. Jah, ettevõtja kõrge sotsiaalmaksu koormus on täna Eesti peamine maksuprobleem. Me ei saa aga lihtsalt maksu vähendada, vaid see tuleb üle kanda mingitesse teistesse maksudesse. Kas need saavad olla varamaksud  nagu eelpool pakuti?    Kiire ja kindel vastus on – ei, see pole mitte kuidagi võimalik!  

Lausel „maksustage inimese vara, aga mitte selle loomist“  puudub paraku majanduslik sisu! Pole võimalik rikkust ja rikkaks saamist  maksustamise mõttes eristada. Rikkust  saab maksustada ainult siis, kui sellega kaasneb tuluvoog. Kui tuluvoogu ei ole, siis on ka vara maksustamine võimatu. See tähendaks päeva lõpuks seda, et peaksime ikkagi  maksustama tulu teenimise protsessi.  Või siis maksude maksmiseks vara sundmüüma.  Kui  vara maksustamine tooks kaasa selle vara sundmüügi  või  isegi natsionaliseerimise, siis rikkuse maksustamise ettepanekut  on ikka väga imelik ettevõtjate ehk kapitalistide suust kuulda. 

Aga vara maksustamisest konkreetsemalt. Esimene probleem on selles, et mis oleks siis need varad mida maksustada? Maksustamise aluseks saaks olla näiteks kinnisvara, autod, hoiuseid, väärtpabereid või osalused ettevõtetes. Reeglina on aga tegemist on aga ülimalt keeruka tehnilise protsessiga, millega me ilmselgelt toime ei tule.  Riik ei ole saanud 15 aasta jooksul hakkama isegi lihtsa maa ümberhindamisega, mis siis veel rääkida  keerulisematest omandivormidest. Kuidas maksustada varana käsitletavaid osalusi ettevõtluses, keerulisi finantsinstrumente või eralooduskaitseala?

Näiteks, ärimehed investeerisid raha Aserbaidžaani kinnisvarasse, mida aga täna tegelikkuses  ei eksisteeri. Paberite järgi on see siiski olemas, sest on olemas nõudeid  varale. Järelikult peaks seda virtuaalvara ka maksustama! Aga kuidas?

Teiseks,  kui palju seda rikkust siis Eestis on mida saaks maksustada? Nagu näeme, on Eesti ühiskonna vara üks väiksemaid Euroopas. Selle vara maksustamisest ei ole kuidagi võimalik saada katet sotsiaalmaksu vähendamiseks. Sotsiaalmaks katab kolmandiku kogumaksudest ning selle asendamine nõuaks kordades maksu suurendamist varadele.  Midagi rehitseks kokku kinnisvaralt  ja autodelt, aga see on suurusjärgu võrra väiksem maksutulu, kui oleks  tarvis. Vanainimese suvekodu või maainimese auto  maksustamine võimaldaks ehk natuke parandada teede seisukorda, aga mitte  pidada üleval tervishoidu ja maksta pensione.

Kolmandaks varade maksustamise ületamatuks probleemiks on asjaolu, et see  pole tehniliselt võimalik. Kuidas siis ikka maksustada inimeste välismaal olevat vara? Näiteks villat Floridas või raha Soome  hoiuarvel? Seda pole Eestist  mitte kuidagi võimalik maksustada. Ja kui me välismaal olevaid varasid ei maksusta, siis sellega avame tee varade kiirele ja laialdasele Eestist väljakantimisele.

Kokkuvõttes, Eesti  ajab kiiret ja laiabaasilist maksureformi, mille keskmeks oleks ettevõtte sotsiaalmaksu vähendamine ja tulemuseks inimeste palgatõus. Mis tähendab ka seda, et kõrgem  palk toob inimestele kaasa kohustuse panustada ise sotsiaalkindlustussüsteemi.  Aga rääkida varamaksudest kui sotsiaalmaksu asendajast ei ole tõsiseltvõetav jutt!