Tahaks kullast südant’ (Vikerraadio (66): (30.08.2016)

Saime  tiheda presidenditeo vahepeal teada, et Haigekassa on  miinusesse langenud. Tegelikult on  30 miljonit ülekulutamist  miljardilise eelarvega Haigekassale on muidugi saiaraha. Ei lõpe meie arstiabi ega muutu ta niipea ka tasuliseks!

Küll aga toob selline olukord välja järjekordse märguande meie maksusüsteemi olemusest ja võimekusest.  Meenutagem siinkohal kurva muigega  ka Läti viinarallit.

Aga arstiabi saamise võimalustest üldiselt. Põhimõtteliselt on kolm võimalust arstiabi ja sellega seotud teenuste rahastamiseks. Sageli kasutavad riigid mingisugust  kombinatsiooni kõigist neist elementidest.

Esiteks, maksame oma  ravikulud kinni  oma taskust vastavalt kuludele. Seda saavad endale  lubada muidugi  piisavalt rikkad ühiskonnad (nagu näiteks Šveits),  sest arstiabi on  üks paganama kallis teenus.  Enamusele  Eesti inimestele käiks vähegi tõsisem raviprotseduur lihtsalt üle rahakoti suuruse.

Teine võimalus on ravikindlustusmeditsiin,  nagu näiteks USA-s.  See tähendaks inimeste korrapäraste maksete sooritamist kindlustusfondidesse ja kui vaja -  siis maksab  kindlustus minu ravikulud kinni.  Sellise süsteemi puhul on kaks piiravat tegurit. Tegemist on loomupoolest väga kalli ravisüsteemiga.  Kui mina kindlustusevõtjana olen ikka raha ette maksnud mingi raviteenuse eest,   siis peab kindlustus olema võimeline selle ka kinni maksma. See aga tähendab piisavalt kõrgeid kindlustusmakseid ja suure hulga maksjate olemasolu. Eesti puhul on selline variant sisuliselt välistatud – meid on selleks liiga vähe ja  me pole piisavalt rikkad.

Jääb kolmas ravikindlustuse rahastamise viis – riigimaksud.  Need maksud võivad olla otsese suunitlusega ravikulude katmiseks  või maksubaas tervikuna (nagu näiteks Taanis).

Ja siin jõuamegi tänase  Eesti maksusüsteemi  kõige suurema probleemi juurde – kuidas sotsiaalmaksu (sealhulgas ravikindlustuse)  koormust  jagada?

Meie meditsiini rahastamise süsteem on Euroopa kontekstis väga erandlik – kõik  ravikindlustusse minevad maksud on pandud tööandjate õlgadele. Ja see koorem on täna muutunud üheks peamiseks palgatõusu ja tööhõive struktuuri mõjutavaks piduriks.

Paneme asjad kokku – Haigekassa võib minna pankrotti, aga ettevõtete sotsiaalmaksu ei saa suurendada. Vabatahtlik kindlustusmeditsiin pole tehniliselt  võimalik. Peene nimega  „omaosaluse  suurendamine“  tähendab tegelikkuses tasulist raviteenust.  Mida me teeme niigi suhteliselt palju Euroopa kontekstis.  Ehk ka see pole võimalik.

Saab muuta ka muidugi ka alanda raviteenuse kvaliteeti ja kättesaadavust, mida ilmselt ka tehakse Haigekassa eelarve tasakaalustamiseks.

Räägitakse umbmääraselt ka maksude tõstmisest. Nende maksude nimede  väljaütlemiseks paraku julgust pole.  Sest need maksud saavad olla ainult tulumaksud – eelkõige indiviidi, aga ka ettevõtte tasandil. Veelgi täpsemalt,  see tähendaks ka inimeste tulumaksumäärade progresseeruvuse sisseviimist.  

Seega on maksusüsteemi muutmise peaküsimus selles, kuidas tagada arstiabi rahastamine ja samal ajal vähendada ettevõtete sotsiaalmaksukoormust 

Jätkusuutmatu sotsiaalmaksusüsteemi põhimõttelise muutmise asemel tegeletakse Eestis aga  mingisuguse sotsiaalmaksulae otsimisega, mis on täielik pseudoteema.  Inimesed, kes sellest räägivad, ei saa ilmselgelt aru maksusüsteemi kui terviku olemusest ega ka sotsiaalmaksu lae mõttest.

Sotsiaalmaksu lagi ei ole mitte töökohtade loomise teema, vaid õigluse teema.  Ravikindlustusmakse  on seotud tõenäolise raviteenuse kuluga, mida maksja tulevikus võiks saada.  Seega - ravikindlustusmaksu summa ei peaks olema oluliselt suurem sellest, mida meditsiinisüsteem tõenäosuse kohaselt inimesele tagasi annab.  Isegi kui ta saab puhtast kullast südame või hõbedast häälepaelad. Kuna väga suur ülemaksmine  võrreldes võimalike raviteenuste kuluga ei tundu olevat  õiglane, siis kehtestatakse sotsiaalmaksule teatud ülempiir. Turumajandus!

Sotsiaalmaksu ülempiir nõuab aga vältimatult kolme üheaegselt kehtiva tingimuse olemasolu. Need on progresseeruva maksumääraga indiviidi tulumaks; sotsiaalmaksu koormuse jaotumine tööandjate ja töövõtjate vahel ning optimaalne sotsiaalmaksulae tase.  Need tingimused on  kõikides riikides olemas, kus sotsiaalmaksulael mingigi majanduslik mõte on!

Kuna aga nende  maksusüsteemi aspektidega  pole erakonnad täna võimelised  või tahtelased  tegelema, siis  sotsiaalmaksu laest rääkimine on sisutu asendustegevus.

 Kui neid tingimusi pole, siis tähendaks  sotsiaalmaksulae kehtestamine kiiret sotsiaalmaksusüsteemi kollapsit.   

Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu  jõuline alandamine kõikide tööandjate jaoks. Näiteks 15%-ni.  Ülejäänud sotsiaalmaks oleks töötajate kanda, mis tähendab vältimatult ka progresseeruva määraga indiviidi tulu- või vastavalt sotsiaalmaksu.  Teisi võimalusi ma paraku tänases olukorras ei näe! 

Kõik teevad äppe Tallinnas (Vikerraadio(65): 5.08.2016)

Hiljuti avaldas Kutsekoja nimeline sihtasutus huvitava ja emotsionaalse nägemuse

olulisematest töö ja oskuste trendidest ja nende mõjust Eesti tööturule kümne aasta vaates.

Missugune on siis autorite visioon Eesti majandusest  ja töötegemisest?  Tooksin esile kolm aspekti – missugune on majanduse struktuur, töötajate oskused/omadused ja haridussüsteemi muutused.

Autorite nägemuses on Eestist saanud oluline uue majanduse keskus, mis põhineb kõrgtehnoloogial, digitaalsetel  lahendustel ja uuelaadsetel ettevõtlusvormidel. Ilmselgelt on  autorid saanud inspiratsiooni Silicon Valley laadsest tehnoloogiaettevõtete kontsentratsioonist  ja toimimismudelist. Loomulikult toimub Eestis selline  äpivabrikute kogunemine Tallinnas; mitte ühtegi teist Eesti paika 70 leheküljelises  analüüsis isegi ei mainita. Need  äpitehased allutavad endale  kõik teised tegevused. Autorite sõnade kohaselt - “kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjuseks - arstid, juristid ja katusepanijad on tagajärg“.

Edasi, need Tallinnas paiknevad Eesti äpitehased tegelevad põhiliselt kahe asjaga – esiteks, Euroopa riikide vananemisest tulenevalt vanainimestele mõeldud tervise ja heaolutoodetega ning teiseks, keskkonnateemaliste ja puhaste tehnoloogiate arendamisega.  Muudest võimalikest tegevusaladest visioonipaberis täpsemalt juttu ei tehta, kuigi mainitakse,  et tehnoloogiline areng mõjutab  väga tugevasti ka teisi sektoreid.

Nutikate masinate ja süsteemide kasutuselevõtt vähendab tööjõuvajadust paljudes sektorites, aga töötajatelt  eeldatakse mitmekülgsemaid oskusi.

Organisatsioonide enda piirid hägustuvad ning rohkem saab olema projektipõhist töökorraldust, paindlikke  töötegemise vorme; töökohad sünnivad ja kaovad kiiresti  ning  töötajate kindlustunne  väheneb.  Suureneb vabakutseliste töötajate osakaal ja ning tööjõu  mobiilsus  üle riigipiiride. Töötajate liikumine üle erinevate asukohariikide pälvib  visioonipaberi koostaja erilist tähelepanu, sest võitlus talentide pärast on globaalne. Korduvalt rõhutatakse vajadust muuta meie ühiskond tolerantsemaks  erineva tausta ja  tõekspidamistega inimeste suhtes.

Organisatsioonides muutuvad põhilisteks meeskondade koostöö juhtimine, mitte tavapärane ülevalt-alla käsuliinil põhinev korraldus.  Töökollektiivid ise muutuvad rahvusvahelisemaks ja töötajad kiiresti vahelduvaks.

Missuguseid on olulised universaalse  tulevikutöö oskust oskused, mida „hinnatakse sõltumata erialast aastal 2020“?

Loetleme - töötaja peab suutma oma tegvust mõtestada, olema sotsiaalselt intelligentne, loov,  omama kultuuride-vahelist kompetentsust; olema programmeeriva mõtlemisega ehk oskama teisendada suuri andmemahtusid abstraktseteks mõisteteks; võimeline aru saama andmetepõhisest otsustamisest;  võimeline looma sotsiaalmeedia sisu; omama disain-mõtlemist;  ohjama kognitiivset  koormust ning olema  võimelised virtuaalseks koostööks.

Vaat selliseid oskusi eeldatakse paari aasta pärast sealhulgas ka Eesti 84 tuhandelt poemüüjalt, 62 tuhandelt ehitajalt ja 47 tuhandelt autojuhilt.

Ülevaates tõdetakse et struktuurimuutused majanduses peavad aluse saama haridusest ja selle rahvusvahelistumisest.  Suuresti aga  soovitatakse  tegeleda asjadega, mis vähemalt Eesti ülikoolide jaoks on eilne päev ning millest on juba ammu edasi liigutud.  

Maailmatasemel ülikool saab autorite arvates olla ainult Tallinnas; kõrgharidust ennast nähakse aga ainult kui sisendit muude tegevuste jaoks mitte  aga kui  võimalikku Eesti eksportivat sektorit.

Võtame teema kokku.  Visioonipaberi autorid keskenduvad alati väga olulisele  valdkonnale nagu seda on tööjõuturg ja majandusstruktuur. Samas nähakse tööturu arengut ainult läbi ühe kitsa sektori raamistiku – milleks on siis IT ja sellega seonduvad tegevused.  Eesti majandus  on siiski oluliselt laiem ja mitmekesisem.

Teiseks, Eesti majandust nähakse toimivat ainult ühes kohas – Tallinnas – ning muid piirkondi pole selles kontekstis olemaski. 

Kolmandaks – puudub igasugune plaan ja ettepanekud,  kuidas siis soovitavate tulemusteni  nii majandusstruktuuris kui hariduses  jõuda. On esitatud küll atraktiivse „utopopialinna“ kirjeldus, aga kuidas sinna võiks jõuda - sellest mitte  sõnagi!  See ehk ei ole ka selle kirjutise  eesmärk, aga paljasõnaline  „tehtagu“, „arendatagu“ või „õpetatagu“ ei anna meile ka suuremat  lisaväärtust juurde.

Kuidas siis sellise visioonipaberi žanrit ja kohta määratleda?  Pakuksin välja, et tegemist on hea  motivatsioonikõnega. Haridustee algmeetritel seisvad noored peaksid seda kindlasti lugema – tegemist on kergeltloetava, emotsionaalse  ja  innustava  tekstiga,  mis võiks neid suunata hariduslikke ja tööalaste valikute tegemisel.