Kõik teevad äppe Tallinnas (Vikerraadio(65): 5.08.2016)

Hiljuti avaldas Kutsekoja nimeline sihtasutus huvitava ja emotsionaalse nägemuse

olulisematest töö ja oskuste trendidest ja nende mõjust Eesti tööturule kümne aasta vaates.

Missugune on siis autorite visioon Eesti majandusest  ja töötegemisest?  Tooksin esile kolm aspekti – missugune on majanduse struktuur, töötajate oskused/omadused ja haridussüsteemi muutused.

Autorite nägemuses on Eestist saanud oluline uue majanduse keskus, mis põhineb kõrgtehnoloogial, digitaalsetel  lahendustel ja uuelaadsetel ettevõtlusvormidel. Ilmselgelt on  autorid saanud inspiratsiooni Silicon Valley laadsest tehnoloogiaettevõtete kontsentratsioonist  ja toimimismudelist. Loomulikult toimub Eestis selline  äpivabrikute kogunemine Tallinnas; mitte ühtegi teist Eesti paika 70 leheküljelises  analüüsis isegi ei mainita. Need  äpitehased allutavad endale  kõik teised tegevused. Autorite sõnade kohaselt - “kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjuseks - arstid, juristid ja katusepanijad on tagajärg“.

Edasi, need Tallinnas paiknevad Eesti äpitehased tegelevad põhiliselt kahe asjaga – esiteks, Euroopa riikide vananemisest tulenevalt vanainimestele mõeldud tervise ja heaolutoodetega ning teiseks, keskkonnateemaliste ja puhaste tehnoloogiate arendamisega.  Muudest võimalikest tegevusaladest visioonipaberis täpsemalt juttu ei tehta, kuigi mainitakse,  et tehnoloogiline areng mõjutab  väga tugevasti ka teisi sektoreid.

Nutikate masinate ja süsteemide kasutuselevõtt vähendab tööjõuvajadust paljudes sektorites, aga töötajatelt  eeldatakse mitmekülgsemaid oskusi.

Organisatsioonide enda piirid hägustuvad ning rohkem saab olema projektipõhist töökorraldust, paindlikke  töötegemise vorme; töökohad sünnivad ja kaovad kiiresti  ning  töötajate kindlustunne  väheneb.  Suureneb vabakutseliste töötajate osakaal ja ning tööjõu  mobiilsus  üle riigipiiride. Töötajate liikumine üle erinevate asukohariikide pälvib  visioonipaberi koostaja erilist tähelepanu, sest võitlus talentide pärast on globaalne. Korduvalt rõhutatakse vajadust muuta meie ühiskond tolerantsemaks  erineva tausta ja  tõekspidamistega inimeste suhtes.

Organisatsioonides muutuvad põhilisteks meeskondade koostöö juhtimine, mitte tavapärane ülevalt-alla käsuliinil põhinev korraldus.  Töökollektiivid ise muutuvad rahvusvahelisemaks ja töötajad kiiresti vahelduvaks.

Missuguseid on olulised universaalse  tulevikutöö oskust oskused, mida „hinnatakse sõltumata erialast aastal 2020“?

Loetleme - töötaja peab suutma oma tegvust mõtestada, olema sotsiaalselt intelligentne, loov,  omama kultuuride-vahelist kompetentsust; olema programmeeriva mõtlemisega ehk oskama teisendada suuri andmemahtusid abstraktseteks mõisteteks; võimeline aru saama andmetepõhisest otsustamisest;  võimeline looma sotsiaalmeedia sisu; omama disain-mõtlemist;  ohjama kognitiivset  koormust ning olema  võimelised virtuaalseks koostööks.

Vaat selliseid oskusi eeldatakse paari aasta pärast sealhulgas ka Eesti 84 tuhandelt poemüüjalt, 62 tuhandelt ehitajalt ja 47 tuhandelt autojuhilt.

Ülevaates tõdetakse et struktuurimuutused majanduses peavad aluse saama haridusest ja selle rahvusvahelistumisest.  Suuresti aga  soovitatakse  tegeleda asjadega, mis vähemalt Eesti ülikoolide jaoks on eilne päev ning millest on juba ammu edasi liigutud.  

Maailmatasemel ülikool saab autorite arvates olla ainult Tallinnas; kõrgharidust ennast nähakse aga ainult kui sisendit muude tegevuste jaoks mitte  aga kui  võimalikku Eesti eksportivat sektorit.

Võtame teema kokku.  Visioonipaberi autorid keskenduvad alati väga olulisele  valdkonnale nagu seda on tööjõuturg ja majandusstruktuur. Samas nähakse tööturu arengut ainult läbi ühe kitsa sektori raamistiku – milleks on siis IT ja sellega seonduvad tegevused.  Eesti majandus  on siiski oluliselt laiem ja mitmekesisem.

Teiseks, Eesti majandust nähakse toimivat ainult ühes kohas – Tallinnas – ning muid piirkondi pole selles kontekstis olemaski. 

Kolmandaks – puudub igasugune plaan ja ettepanekud,  kuidas siis soovitavate tulemusteni  nii majandusstruktuuris kui hariduses  jõuda. On esitatud küll atraktiivse „utopopialinna“ kirjeldus, aga kuidas sinna võiks jõuda - sellest mitte  sõnagi!  See ehk ei ole ka selle kirjutise  eesmärk, aga paljasõnaline  „tehtagu“, „arendatagu“ või „õpetatagu“ ei anna meile ka suuremat  lisaväärtust juurde.

Kuidas siis sellise visioonipaberi žanrit ja kohta määratleda?  Pakuksin välja, et tegemist on hea  motivatsioonikõnega. Haridustee algmeetritel seisvad noored peaksid seda kindlasti lugema – tegemist on kergeltloetava, emotsionaalse  ja  innustava  tekstiga,  mis võiks neid suunata hariduslikke ja tööalaste valikute tegemisel.