Saime tiheda presidenditeo vahepeal teada, et Haigekassa
on miinusesse langenud. Tegelikult on 30 miljonit ülekulutamist miljardilise eelarvega Haigekassale on
muidugi saiaraha. Ei lõpe meie arstiabi ega muutu ta niipea ka tasuliseks!
Küll aga toob selline olukord välja
järjekordse märguande meie maksusüsteemi olemusest ja võimekusest. Meenutagem siinkohal kurva muigega ka Läti viinarallit.
Aga arstiabi saamise võimalustest
üldiselt. Põhimõtteliselt on kolm võimalust arstiabi ja sellega seotud teenuste
rahastamiseks. Sageli kasutavad riigid mingisugust kombinatsiooni kõigist neist elementidest.
Esiteks, maksame oma ravikulud kinni oma taskust vastavalt kuludele. Seda saavad
endale lubada muidugi piisavalt rikkad ühiskonnad (nagu näiteks
Šveits), sest arstiabi on üks paganama kallis teenus. Enamusele
Eesti inimestele käiks vähegi tõsisem raviprotseduur lihtsalt üle
rahakoti suuruse.
Teine võimalus on
ravikindlustusmeditsiin, nagu näiteks
USA-s. See tähendaks inimeste korrapäraste
maksete sooritamist kindlustusfondidesse ja kui vaja - siis maksab
kindlustus minu ravikulud kinni. Sellise süsteemi puhul on kaks piiravat
tegurit. Tegemist on loomupoolest väga kalli ravisüsteemiga. Kui mina kindlustusevõtjana olen ikka raha ette
maksnud mingi raviteenuse eest, siis
peab kindlustus olema võimeline selle ka kinni maksma. See aga tähendab piisavalt
kõrgeid kindlustusmakseid ja suure hulga maksjate olemasolu. Eesti puhul on
selline variant sisuliselt välistatud – meid on selleks liiga vähe ja me pole piisavalt rikkad.
Jääb kolmas ravikindlustuse
rahastamise viis – riigimaksud. Need
maksud võivad olla otsese suunitlusega ravikulude katmiseks või maksubaas tervikuna (nagu näiteks Taanis).
Ja siin jõuamegi tänase Eesti maksusüsteemi kõige suurema probleemi juurde – kuidas sotsiaalmaksu
(sealhulgas ravikindlustuse) koormust jagada?
Meie meditsiini rahastamise
süsteem on Euroopa kontekstis väga erandlik – kõik ravikindlustusse minevad maksud on pandud tööandjate
õlgadele. Ja see koorem on täna muutunud üheks peamiseks palgatõusu ja tööhõive
struktuuri mõjutavaks piduriks.
Paneme asjad kokku – Haigekassa
võib minna pankrotti, aga ettevõtete sotsiaalmaksu ei saa suurendada.
Vabatahtlik kindlustusmeditsiin pole tehniliselt võimalik. Peene nimega „omaosaluse suurendamine“ tähendab tegelikkuses tasulist raviteenust. Mida me teeme niigi suhteliselt palju Euroopa
kontekstis. Ehk ka see pole võimalik.
Saab muuta ka muidugi ka alanda
raviteenuse kvaliteeti ja kättesaadavust, mida ilmselt ka tehakse Haigekassa
eelarve tasakaalustamiseks.
Räägitakse umbmääraselt ka
maksude tõstmisest. Nende maksude nimede väljaütlemiseks paraku julgust pole. Sest need maksud saavad olla ainult
tulumaksud – eelkõige indiviidi, aga ka ettevõtte tasandil. Veelgi täpsemalt, see tähendaks ka inimeste tulumaksumäärade progresseeruvuse
sisseviimist.
Seega on maksusüsteemi muutmise
peaküsimus selles, kuidas tagada arstiabi rahastamine ja samal ajal vähendada
ettevõtete sotsiaalmaksukoormust
Jätkusuutmatu
sotsiaalmaksusüsteemi põhimõttelise muutmise asemel tegeletakse Eestis aga mingisuguse sotsiaalmaksulae otsimisega, mis
on täielik pseudoteema. Inimesed, kes
sellest räägivad, ei saa ilmselgelt aru maksusüsteemi kui terviku olemusest ega
ka sotsiaalmaksu lae mõttest.
Sotsiaalmaksu lagi ei ole mitte
töökohtade loomise teema, vaid õigluse teema.
Ravikindlustusmakse on seotud
tõenäolise raviteenuse kuluga, mida maksja tulevikus võiks saada. Seega - ravikindlustusmaksu summa ei peaks
olema oluliselt suurem sellest, mida meditsiinisüsteem tõenäosuse kohaselt
inimesele tagasi annab. Isegi kui ta
saab puhtast kullast südame või hõbedast häälepaelad. Kuna väga suur ülemaksmine
võrreldes võimalike raviteenuste kuluga ei
tundu olevat õiglane, siis kehtestatakse
sotsiaalmaksule teatud ülempiir. Turumajandus!
Sotsiaalmaksu ülempiir nõuab aga vältimatult
kolme üheaegselt kehtiva tingimuse olemasolu. Need on progresseeruva
maksumääraga indiviidi tulumaks; sotsiaalmaksu koormuse jaotumine tööandjate ja
töövõtjate vahel ning optimaalne sotsiaalmaksulae tase. Need tingimused on kõikides riikides olemas, kus
sotsiaalmaksulael mingigi majanduslik mõte on!
Kuna aga nende maksusüsteemi aspektidega pole erakonnad täna võimelised või tahtelased tegelema, siis
sotsiaalmaksu laest rääkimine on sisutu asendustegevus.
Kui neid tingimusi pole, siis tähendaks sotsiaalmaksulae kehtestamine kiiret sotsiaalmaksusüsteemi
kollapsit.
Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka
sotsiaalmaksu jõuline alandamine kõikide
tööandjate jaoks. Näiteks 15%-ni. Ülejäänud
sotsiaalmaks oleks töötajate kanda, mis tähendab vältimatult ka progresseeruva
määraga indiviidi tulu- või vastavalt sotsiaalmaksu. Teisi võimalusi ma paraku tänases olukorras ei
näe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar