Sööge rohkem suhkruvatti! (Vikerraadio (68): 20.09.2016)

Veel vähem kui Eesti suudab tervishoiule kulutada ainult Rumeenia.  Eesti on kõikidest allikatest finantseeritav SKP-ga võrreldav tervishoiu rahastamine  6%; Rootsis näiteks 11% ja Soomes alla 10 protsendi.

Kuigi arstide palgad on Eestioluliselt suuremad kui keskmine palk, siis kogu meditsiinisektori töötajate palgatase on ainult natuke kõrgem  Eesti keskmisest. Võrreldes meie rikaste lähinaabritega, on aga kogu tervishoiusektori töötajate palgaerinevus mitu korda väiksem.

Kõik  osapooled on ühel meelel – raha on meditsiini rohkem vaja. Eriarvamised on aga selles, kust see raha peaks tulema. Vabatahtlikul  ravikindlustusel põhinev süsteem ei ole Eestis võimalik – selleks on meie rahvaarv liiga väikse.  Samuti on piiratud erameditsiini laiendamine, selleks oleme liiga vaesed. Neist asjaoludest tulenevalt saab Eesti meditsiinisüsteemi rahastamine põhineda ainult  kohustuslikel maksudel – muude süsteemide  rakendamine pole majanduslikult lihtsalt  võimalik.  

Raha vähesuses ei saa süüdistada Haigekassat.  Nemad on piltlikult öeldes nagu auto, mis sõidab ainul siis kui sellesse kütust kallatakse.  Samalaadselt – Haigekassa suunab ravisüsteemi raha täpselt selles mahus, mida riik talle eelnevalt on eraldanud.  Seega, Haigekassa ei saa põhimõtteliselt  minna pankrotti. Pankrotti saab minna ikka ainult ühiskonna meditsiinisüsteem, mis ei suuda pakkuda  vajalikus mahus ja kvaliteedis arstiabi.

Tänane Haigekassa rahastamise süsteem, mis põhineb ainuüksi tööandja sotsiaalmaksetel, ei ole enam kestlik.

Ja seda kahel põhjusel. Esiteks, sotsiaalmaksu summa ei kata enam meditsiinisüsteemi vajadusi.

Teiseks, sotsiaalmaksusüsteem võimendab tööandja palgakulutusi  niivõrd palju, et pole võimalik palka tõsta  ja luua kallimaid  töökohti. Oleme jõudnud olukorda, kus on  vältimatu sotsiaalkulutuste, sealhulgas ravikulutuste  katmiseks, vajaliku maksusüsteemi ümberkorraldamine.  Teiste, olemasolevate eelarvetulude ümbersuunamine meditsiini vajadusteks ei ole pikaajaline lahendus, sest seda raha riigieelarves ei ole ega tule. 

Niisiis,  ikkagi ainus võimalus tuua sotsiaalsfääri rohkem raha on mingite maksude suurendamine. Siin saab paraku julgus otsa, sest see nõuaks olemasoleva maksusüsteemi põhimõttelist ümberhindamist ja paljude seniste dogmade kõrvale heitmist.

Mis need dogmad siis on? Esiteks - me ei saa suurendada palgasaajate maksukoormust. Või,  et me ei tohiks  maksustada ettevõtete kasumit.  Või et ainsad maksud,  mida tohib muuta on tarbimis- ja varamaksud.

Öelgem aga otse – peale tulumaksude puuduvad meil muud sisulised võimalused eelarvesse ja sealt edasi ka  meditsiini - maksuraha juurde tuua.

Tarbimismaksud  – nagu näiteks  suhkru-, auto-   või pekimaksu kehtestamine,  nõuab oluliselt  rohkem administreerimist kui loodetav tulu. Ned maksud lihtsalt ei sobisotsiaalsfääri kulude katteks oma kitsa suunitluse, madala maksulaekumise ja ebaühtlase maksubaasi jaotuse mõttes. Neist kokkukogutav tulu on mikroskoopiline võrreldes meie meditsiinisüsteemi rahavajadusega.

 Samuti varamaksud. Meil on tulnud käibesse selline sõnakõlks, et maksustage rikkust, aga mitte tulusid ja rikkaks saamist. Majanduslikus mõttes on see lause  täielik nonsenss. Pole võimalik maksustada vara ilma, et selle vara omanikul oleks olemas tuluvoog, millest  oleks võimalik oma vara pealt makse maksta. 

Tulu ja vara on maksustamise mõttes eristamatud ehk ka vara maksustamine  on sisuliselt alati tuluvoo maksustamine.

Lühidalt, lisanduva maksutulu allikas saab olla ainult indiviidi tulude ja ettevõtte kasumite maksustamine.

Tänane sotsiaalmaks tuleks  jaotada  sotsiaalmaks kaheks – tööandja ja töövõtja vahel. Näiteks  ühtlased 15% väljamakstud palgalt panustaks  tööandaja  ja ülejäänud pool  tuleks töövõtja töisest tulust.   Indiviidi, rõhutan – töötaja,  sotsiaalmaksu määrad oleksid sealjuures diferentseeritud  palgatasemest lähtuvalt – näiteks vahemikus  2-20%. 

Kuulen vastuväidet, et mis on nüüd võrreldes eelnevaga teistmoodi?  Muutus on  põhimõtteline. Kuigi maksubaas  on sama ehk rahvakeeles brutopalk, siis maksukoormus jaotub nüüd ringi.  Ettevõtete tööjõukulu väheneb oluliselt. Või teistpidi, sama tööjõukulu juures on võimalik tõsta nominaalpalka. See on äärmiselt  oluline konkurentsivõime ja kõrgema lisandväärtusega töökohtade seisukohast. Näiteks kui tööandja sotsiaalmaks väheneks 15%-ni, siis Tartu Ülikooli Kliinikum säästaks võrreldes tänasega igakuiselt poolteist miljonit  eurot. Iga kuu! Oleks loogiline arvata, et see kättejääv summa  kandub üle Kliinikumi töötajate palkadesse. Kõrgem palk on ka töötjale motivaator paremini tööd teha ja vähem välismaa poole vaadata. 

Kõrgem palk tähendab teiselt poolt ka töötajate suuremat maksukoormust. Aga see maksukoormus jaotub  vastavalt maksevõimele.  Nii nagu seda ikka Läänemaailmas tehakse. Aga kes siis veel peaks oma pensioni ja ravikulude eest maksu maksma, kui mitte  pensioni  ja arstiabi saajad ise? 

Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi 2015.a. tööjõukulud  koos sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmaksega olid 77 927 368 eurot ehk sotsiaalmaks  ~18 miljonit eurot ehk 1,5 miljonit eurot kuus..

Henry George võtab maa ära (Vikerraadio (67): 6.09.2016)

Kas toit on kallis sellepärast, et põllumaa on kallis või vastupidi -  põllumaa hind on kõrge sellepärast, et toit on kallis?  Majandusteooria vastab sellele üheselt – maa hind sõltub tema abil saadava teenuse või toote väärtusest. Seega, mida suurem toidu nõudlus ja hind, seda kõrgem on omakorda ka toidu tootmiseks vajaliku põllumaa väärtus.

Keskkonnaministeerium on teada andnud, et võtab lõpuks ette järjekordse maahindamise, mida on edasi lükatud 15 aastat.  Miks see ühiskonnale oluline peaks olema? Aga seepärast, et riigi poolt antud hindest sõltub maamaksu suurus –  seda nii eraisikute kui ka äriühingute maaomandile.  Olukorra teeb huvitavaks asjaolu,  et alates viimasest arvestuslikust hindamisest on maa turuhind tõusnud kümnetes kordades. Aga maamaksu mõttes elame täna ikka veel Euroopa Liidu eelses krooniajas. Loogiline oleks arvata, et  maa väärtuse kümnekordne üleshindamine toob kaasa ka olulise   maamaksu tõusu.  See ongi peapõhjus, miks eelnevate aegade valitsused pole julgenud lasta maa väärtust korrapäraselt hinnata, sest  maamaksu tõstmisega populaarsust just ei kogu. 

Keskkonnaministeeriumi väitel on tegevuse eesmärgiks ka „maa maksustamise lahti sidumine maa hindamisel saadud väärtusest“.   Ülimalt  huvitav – mille alusel siis omavalitsused  maamaksu hakkavad küsima  ja milleks seda riigipoolset hindamist siis üldse vaja on, kui maamaks ei sõltu maa arvestuslikust väärtusest?

Väidetavalt saab „ajakohaste maa korralise hindamise tulemusena … iga maaomanik ülevaate oma maa hetke väärtusest“.  See ei ole tõsiseltvõetav – kui inimene tahab tõesti teada oma maa hinda, siis ta tellib hinnangu kinnisvarabüroolt. Ainult selleks, et igale omanikule maa hetkehinna kohta  infot  jagada – selleks  ei ole riigil vaja küll  miljoneid kulutada.  Maa ümberhindamise vajadus tegelikkus on ikka ühene – riigil, antud juhul siis kohalikul omavalitsusel,  on lihtsalt rohkem maksuraha vaja!

Maksuteoreetikutele üldiselt maamaks meeldib.  Seda mitmel põhjusel. Maamaksu poolt kokku kogutavat raha ja selle kulutamise eesmärki on võimalik üsna otseselt seostada. Kuna maa kasutamine ja maast kasusaamine on võimalik alati ka mõningase riigipoolse panustamise kaudu, siis käsitletakse maamaksu kui tasu avaliku sektori teenuste eest. Infrastruktuuri ja selle hooldamise, õiguskaitse  ja muude teenuste tase kandub otseselt üle ka maa hinda ehk maaomaniku omandi väärtuse kasvu.

Maamaksu kaudu on võimalik ka mõjutada ka maa kasutamise viise ja suurendada selle majanduslikku efektiivsust. Maamaksu saab alati kätte ehk ta on eelarveliselt üsna täpselt ette prognoositav.

Täna saab kogu Eesti riigisektor maamaksust alla 1% kogumaksudest; Euroopa Liidus (koos kinnisvara maksustamisega) on see keskmiselt  3%  Kohaliku omavalitsuse maksutuludest moodustab maamaks 6% aga tema osakaal väheneb pidevalt.

Aga kuidas hinnata Eesti maamaksusüsteemi üldist efektiivsust? Meil on väga hästi korraldatud maa omandisuhte registreerimine, kaitse ja omandi üleminek. Aga Eesti maamaksusüsteem tervikuna  ei  vasta paraku heale maksule omastele tingimustele. Tooksin välja vähemalt kaks põhjust.

Esiteks, Eestis kehtestatud populistlikud maamaksu soodustused moonutavad  turumajandusele omast võrdväärse vahetusprotsessi  põhimõtet.

Teiseks, maamaksu püütakse koormata selliste funktsioonidega, mida ta põhimõtteliselt ei saa täita.  Mis toob omakorda kaasa uued moonutused.

Kui käsitleme maamaksu kui tasu avaliku sektori teenuste eest, siis laialdane maksuvabastus tähendab selle teenuse jagamist maaomanikele tasuta.  Samas kandub avaliku sektori teenus üle maa hinda ehk tõstab ka nende maaomanike vara väärtust, kes midagi ei maksa.  See ei ole turumajandus!  Samuti,  maamaksuvabastus ei sõltu  inimeste jõukuse tasemest ja maksevõimest. Seega ei ole see ka sotsiaalselt õiglane.  See ei ole efektiivne ka näiteks linnaliste piirkondade arengu mõttes, kui seal elavad koos väga erineva sissetulekuga inimesed, kelle võime panustada piirkonna arengusse on ülimalt erinev.

Maamaksuvabastus tähendab teiselt poolt  maksukoormuse suuremat kandmist nende maaomanike poolt, keda maksuvabastused ei hõlma. Mis toob omakorda kaasa ebaefektiivsuse, sest see maksukoormus ei ole  diferentseeritud kinnisvara väärtuse alusel, mis  üldistatult võiks peegeldada  inimeste maksevõimet.   Ehk siis kõige rikkamad ja kõige vaesemad maksavad maamaksu ruutmeetri eest  täpselt sama palju. 

Kui  maa maksutatav väärtus suureneb 10 korda, siis võiks eeldada ka selle ülekandumist maamaksu suurusesse. Aga kuna maksuvabastuse saajad ei maksa endiselt midagi, siis langeb kogu see maksukoorem seda rängemana kõikidele teistele  maaomanikele. Sõltumata nende tegevusvaldkonnast või maksevõimest.  Erinevalt Eestist kasutatakse mujal maailmas kinnisvaramaksu, mis  võimaldab viia omavahel vastavusse omaniku maksukohustuse,  avaliku sektori poolt saadava teenuse hulga  ja kinnistuomaniku maksevõime.