Henry George võtab maa ära (Vikerraadio (67): 6.09.2016)

Kas toit on kallis sellepärast, et põllumaa on kallis või vastupidi -  põllumaa hind on kõrge sellepärast, et toit on kallis?  Majandusteooria vastab sellele üheselt – maa hind sõltub tema abil saadava teenuse või toote väärtusest. Seega, mida suurem toidu nõudlus ja hind, seda kõrgem on omakorda ka toidu tootmiseks vajaliku põllumaa väärtus.

Keskkonnaministeerium on teada andnud, et võtab lõpuks ette järjekordse maahindamise, mida on edasi lükatud 15 aastat.  Miks see ühiskonnale oluline peaks olema? Aga seepärast, et riigi poolt antud hindest sõltub maamaksu suurus –  seda nii eraisikute kui ka äriühingute maaomandile.  Olukorra teeb huvitavaks asjaolu,  et alates viimasest arvestuslikust hindamisest on maa turuhind tõusnud kümnetes kordades. Aga maamaksu mõttes elame täna ikka veel Euroopa Liidu eelses krooniajas. Loogiline oleks arvata, et  maa väärtuse kümnekordne üleshindamine toob kaasa ka olulise   maamaksu tõusu.  See ongi peapõhjus, miks eelnevate aegade valitsused pole julgenud lasta maa väärtust korrapäraselt hinnata, sest  maamaksu tõstmisega populaarsust just ei kogu. 

Keskkonnaministeeriumi väitel on tegevuse eesmärgiks ka „maa maksustamise lahti sidumine maa hindamisel saadud väärtusest“.   Ülimalt  huvitav – mille alusel siis omavalitsused  maamaksu hakkavad küsima  ja milleks seda riigipoolset hindamist siis üldse vaja on, kui maamaks ei sõltu maa arvestuslikust väärtusest?

Väidetavalt saab „ajakohaste maa korralise hindamise tulemusena … iga maaomanik ülevaate oma maa hetke väärtusest“.  See ei ole tõsiseltvõetav – kui inimene tahab tõesti teada oma maa hinda, siis ta tellib hinnangu kinnisvarabüroolt. Ainult selleks, et igale omanikule maa hetkehinna kohta  infot  jagada – selleks  ei ole riigil vaja küll  miljoneid kulutada.  Maa ümberhindamise vajadus tegelikkus on ikka ühene – riigil, antud juhul siis kohalikul omavalitsusel,  on lihtsalt rohkem maksuraha vaja!

Maksuteoreetikutele üldiselt maamaks meeldib.  Seda mitmel põhjusel. Maamaksu poolt kokku kogutavat raha ja selle kulutamise eesmärki on võimalik üsna otseselt seostada. Kuna maa kasutamine ja maast kasusaamine on võimalik alati ka mõningase riigipoolse panustamise kaudu, siis käsitletakse maamaksu kui tasu avaliku sektori teenuste eest. Infrastruktuuri ja selle hooldamise, õiguskaitse  ja muude teenuste tase kandub otseselt üle ka maa hinda ehk maaomaniku omandi väärtuse kasvu.

Maamaksu kaudu on võimalik ka mõjutada ka maa kasutamise viise ja suurendada selle majanduslikku efektiivsust. Maamaksu saab alati kätte ehk ta on eelarveliselt üsna täpselt ette prognoositav.

Täna saab kogu Eesti riigisektor maamaksust alla 1% kogumaksudest; Euroopa Liidus (koos kinnisvara maksustamisega) on see keskmiselt  3%  Kohaliku omavalitsuse maksutuludest moodustab maamaks 6% aga tema osakaal väheneb pidevalt.

Aga kuidas hinnata Eesti maamaksusüsteemi üldist efektiivsust? Meil on väga hästi korraldatud maa omandisuhte registreerimine, kaitse ja omandi üleminek. Aga Eesti maamaksusüsteem tervikuna  ei  vasta paraku heale maksule omastele tingimustele. Tooksin välja vähemalt kaks põhjust.

Esiteks, Eestis kehtestatud populistlikud maamaksu soodustused moonutavad  turumajandusele omast võrdväärse vahetusprotsessi  põhimõtet.

Teiseks, maamaksu püütakse koormata selliste funktsioonidega, mida ta põhimõtteliselt ei saa täita.  Mis toob omakorda kaasa uued moonutused.

Kui käsitleme maamaksu kui tasu avaliku sektori teenuste eest, siis laialdane maksuvabastus tähendab selle teenuse jagamist maaomanikele tasuta.  Samas kandub avaliku sektori teenus üle maa hinda ehk tõstab ka nende maaomanike vara väärtust, kes midagi ei maksa.  See ei ole turumajandus!  Samuti,  maamaksuvabastus ei sõltu  inimeste jõukuse tasemest ja maksevõimest. Seega ei ole see ka sotsiaalselt õiglane.  See ei ole efektiivne ka näiteks linnaliste piirkondade arengu mõttes, kui seal elavad koos väga erineva sissetulekuga inimesed, kelle võime panustada piirkonna arengusse on ülimalt erinev.

Maamaksuvabastus tähendab teiselt poolt  maksukoormuse suuremat kandmist nende maaomanike poolt, keda maksuvabastused ei hõlma. Mis toob omakorda kaasa ebaefektiivsuse, sest see maksukoormus ei ole  diferentseeritud kinnisvara väärtuse alusel, mis  üldistatult võiks peegeldada  inimeste maksevõimet.   Ehk siis kõige rikkamad ja kõige vaesemad maksavad maamaksu ruutmeetri eest  täpselt sama palju. 

Kui  maa maksutatav väärtus suureneb 10 korda, siis võiks eeldada ka selle ülekandumist maamaksu suurusesse. Aga kuna maksuvabastuse saajad ei maksa endiselt midagi, siis langeb kogu see maksukoorem seda rängemana kõikidele teistele  maaomanikele. Sõltumata nende tegevusvaldkonnast või maksevõimest.  Erinevalt Eestist kasutatakse mujal maailmas kinnisvaramaksu, mis  võimaldab viia omavahel vastavusse omaniku maksukohustuse,  avaliku sektori poolt saadava teenuse hulga  ja kinnistuomaniku maksevõime.