Veel vähem kui Eesti suudab
tervishoiule kulutada ainult Rumeenia.
Eesti on kõikidest allikatest finantseeritav SKP-ga võrreldav tervishoiu
rahastamine 6%; Rootsis näiteks 11% ja
Soomes alla 10 protsendi.
Kuigi arstide palgad on Eestioluliselt
suuremad kui keskmine palk, siis kogu meditsiinisektori töötajate palgatase on ainult
natuke kõrgem Eesti keskmisest. Võrreldes
meie rikaste lähinaabritega, on aga kogu tervishoiusektori töötajate
palgaerinevus mitu korda väiksem.
Kõik osapooled on ühel meelel – raha on
meditsiini rohkem vaja. Eriarvamised on aga selles, kust see raha peaks tulema.
Vabatahtlikul ravikindlustusel põhinev
süsteem ei ole Eestis võimalik – selleks on meie rahvaarv liiga väikse. Samuti on piiratud erameditsiini laiendamine,
selleks oleme liiga vaesed. Neist asjaoludest tulenevalt saab Eesti meditsiinisüsteemi
rahastamine põhineda ainult
kohustuslikel maksudel – muude süsteemide rakendamine pole majanduslikult lihtsalt võimalik.
Raha vähesuses ei saa süüdistada
Haigekassat. Nemad on piltlikult öeldes
nagu auto, mis sõidab ainul siis kui sellesse kütust kallatakse. Samalaadselt – Haigekassa suunab ravisüsteemi
raha täpselt selles mahus, mida riik talle eelnevalt on eraldanud. Seega, Haigekassa ei saa põhimõtteliselt minna pankrotti. Pankrotti saab minna ikka ainult
ühiskonna meditsiinisüsteem, mis ei suuda pakkuda vajalikus mahus ja kvaliteedis arstiabi.
Tänane Haigekassa rahastamise
süsteem, mis põhineb ainuüksi tööandja sotsiaalmaksetel, ei ole enam kestlik.
Ja seda kahel põhjusel. Esiteks,
sotsiaalmaksu summa ei kata enam meditsiinisüsteemi vajadusi.
Teiseks, sotsiaalmaksusüsteem
võimendab tööandja palgakulutusi niivõrd
palju, et pole võimalik palka tõsta ja
luua kallimaid töökohti. Oleme jõudnud
olukorda, kus on vältimatu sotsiaalkulutuste,
sealhulgas ravikulutuste katmiseks, vajaliku
maksusüsteemi ümberkorraldamine. Teiste,
olemasolevate eelarvetulude ümbersuunamine meditsiini vajadusteks ei ole
pikaajaline lahendus, sest seda raha riigieelarves ei ole ega tule.
Niisiis, ikkagi ainus võimalus tuua sotsiaalsfääri
rohkem raha on mingite maksude suurendamine. Siin saab paraku julgus otsa, sest
see nõuaks olemasoleva maksusüsteemi põhimõttelist ümberhindamist ja paljude
seniste dogmade kõrvale heitmist.
Mis need dogmad siis on? Esiteks
- me ei saa suurendada palgasaajate maksukoormust. Või, et me ei tohiks maksustada ettevõtete kasumit. Või et ainsad maksud, mida tohib muuta on tarbimis- ja varamaksud.
Öelgem aga otse – peale
tulumaksude puuduvad meil muud sisulised võimalused eelarvesse ja sealt edasi
ka meditsiini - maksuraha juurde tuua.
Tarbimismaksud – nagu näiteks
suhkru-, auto- või pekimaksu kehtestamine, nõuab oluliselt rohkem administreerimist kui loodetav tulu. Ned
maksud lihtsalt ei sobisotsiaalsfääri kulude katteks oma kitsa suunitluse,
madala maksulaekumise ja ebaühtlase maksubaasi jaotuse mõttes. Neist
kokkukogutav tulu on mikroskoopiline võrreldes meie meditsiinisüsteemi
rahavajadusega.
Samuti varamaksud. Meil on tulnud käibesse
selline sõnakõlks, et maksustage rikkust, aga mitte tulusid ja rikkaks saamist.
Majanduslikus mõttes on see lause
täielik nonsenss. Pole võimalik maksustada vara ilma, et selle vara
omanikul oleks olemas tuluvoog, millest
oleks võimalik oma vara pealt makse maksta.
Tulu ja vara on maksustamise
mõttes eristamatud ehk ka vara maksustamine on sisuliselt alati tuluvoo maksustamine.
Lühidalt, lisanduva maksutulu
allikas saab olla ainult indiviidi tulude ja ettevõtte kasumite maksustamine.
Tänane sotsiaalmaks tuleks jaotada
sotsiaalmaks kaheks – tööandja ja töövõtja vahel. Näiteks ühtlased 15% väljamakstud palgalt panustaks tööandaja
ja ülejäänud pool tuleks töövõtja
töisest tulust. Indiviidi, rõhutan – töötaja, sotsiaalmaksu määrad oleksid sealjuures
diferentseeritud palgatasemest lähtuvalt
– näiteks vahemikus 2-20%.
Kuulen vastuväidet, et mis on
nüüd võrreldes eelnevaga teistmoodi? Muutus
on põhimõtteline. Kuigi maksubaas on sama ehk rahvakeeles brutopalk, siis
maksukoormus jaotub nüüd ringi. Ettevõtete
tööjõukulu väheneb oluliselt. Või teistpidi, sama tööjõukulu juures on võimalik
tõsta nominaalpalka. See on äärmiselt
oluline konkurentsivõime ja kõrgema lisandväärtusega töökohtade
seisukohast. Näiteks kui tööandja sotsiaalmaks väheneks 15%-ni, siis Tartu
Ülikooli Kliinikum säästaks võrreldes tänasega igakuiselt poolteist miljonit eurot. Iga kuu! Oleks loogiline arvata, et see
kättejääv summa kandub üle Kliinikumi
töötajate palkadesse. Kõrgem palk on ka töötjale motivaator paremini tööd teha
ja vähem välismaa poole vaadata.
Kõrgem palk tähendab teiselt
poolt ka töötajate suuremat maksukoormust. Aga see maksukoormus jaotub vastavalt maksevõimele. Nii nagu seda ikka Läänemaailmas tehakse. Aga
kes siis veel peaks oma pensioni ja ravikulude eest maksu maksma, kui
mitte pensioni ja arstiabi saajad ise?
Sihtasutus Tartu Ülikooli
Kliinikumi 2015.a. tööjõukulud koos
sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmaksega olid 77 927 368 eurot ehk
sotsiaalmaks ~18 miljonit eurot ehk 1,5
miljonit eurot kuus..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar