Lõppeva aasta kõige olulisem majandussündmus oli minu arvates valitsuse vahetus. Selle sündmuse olulisus seisneb eeskätt selles, et loodetavasti õnnestub lõhkuda pikalt meie majandust ahistanud raamistik. See raamistik suunas Eesti majandusmõtte üha kitsamasse ja piiritletud kanalisse, mis on ilmselgelt pidurdanud majanduskasvu ja takistanud üleminekut uutele majandusmudelitele.
Pean silmas eelkõige maksupoliitikat ja suhtumist laenamisse.
Olime jõudnud olukorda, kus majandust juhiti sageli mitte majandusinstrumentide, vaid vanasõnade alusel. Oleme kõik kuulnud selliseid lausungeid, et ”maksustage rikas olemist, mitte rikkaks saamist“ või „me ei jäta võlakoormat oma lastele“.
Majandusteooria võtmes on need fraasid täielik nonsenss. See on tavapäraste majanduse juhtimise hoobade välistamine, mis on meie majandust väga palju kahjustanud ja pidurdanud. Selmet tasakaalustada majandustsüklit laenurahaga, tekitati kriisi tingimustes üks Euroopa sügavamaid majanduslangusi. Selmet ehitada välja moodne infrastruktuur üliodava laenuraha tingimustes, saadame ikka oma ehitajad Soome; jätame infrastruktuuri rajamata ja reformid tegemata.
Kui me ei jäta oma lastele võlakoormat – aga mida me siis jätame? Kas oleme välja arendanud kaasaegse infrastruktuuri, meditsiinisüsteemi ja haridusvõrgustiku, mis oleks tulevaste põlvede kestmise ja arengu alus?
Seoses uue valitsusega on vähemalt loodud uued võimalused arengule suunatud diskussiooni ja mõtteviisi tekkimiseks.
Kuidas hinnata uue valitsuse poolt ette võetud maksumuudatusi? Arvan, et neis on palju ajutisi lahendusi, mis ei ole määratud kestma pikaajaliselt.
Kõige problemaatilisem on maksustruktuuri veelgi suurem nihkumine tarbimismaksude suunas. Meil on juba täna tarbimismaksude osakaal kogumaksudes üks suuremaid. Uued plaanitavad maksumuudatused nihutavad maksustruktuuri veelgi rohkem tasakaalust välja.
Huvitaval kombel kattub aga selline suund otseselt ka Reformierakonna arusaamaga maksustruktuuri arengust. Seega puudub Reformierakonnal – suurimal opositsiooniparteil – siin otsene võimalus valitsust kritiseerida.
Seda enam on opositsiooni kriitika suunatud tulumaksusüsteemi vastu.
Kas tegemist on üleminekuga astmelisele tulumaksule? Saab vastata üheselt – ei. Küll aga saavutab tulumaksusüsteem lühiajaliselt suurema progresseeruvuse.
Maksuteoorias käsitletakse astmelise tulumaksuna sellist maksusüsteemi korraldust, kus peale kõiki lubatud mahaarvamisi jääb järele maksustatav tulu ning sellele tulule kehtestatakse erinevad maksumäärad.
Midagi sellist meie uue tulumaksusüsteemi puhul aga ei juhtu – peale mahaarvamisi on maksumäär ikka kõigile ühesugune. Küll aga muutub tulumaksusüsteem progresseeruvamaks ehk kõrgemat palka saavad indiviidid maksavad suhteliselt natukene rohkem kui enne. Ja vastupidi – madalatululiste maksukoormus alaneb.
Paraku kaasnevad sellise tulumaksusüsteemiga ka mitmed negatiivsed asjaolud. Esiteks ei aita see kaasa meie peamise maksuprobleemi – kõrge sotsiaalmaksu – lahendamisele. Ettevõtete sotsiaalmaksukulu ei sõltu kuidagimoodi sellest, missuguseks kujuneb töötaja tulumaksukoormus.
Teiseks, tulumaksu kogutakse sellepärast, et maksubaas on lai ning tema kaudu on võimalik genereerida piisaval hulgal tulu, mida teised maksud ei võimalda.
Kombinatsioon suurest maksuvabast miinimumist ja madala määraga proportsionaalsest tulumaksust piirab paratamatult laekumisi avaliku sektori eelarvetesse, mida peab kompenseerima muude maksulaekumistega. Käesoleval juhul siis tarbimismaksude tõstmisega.
Kolmandaks loob suur maksuvabastuste piir ja proportsionaalne maksumäär pinnase erinevate maksumanipulatsioonide tekkeks.
Arvutused näitavad, et meie tulumaksukoormus on läinud üha regresseeruvamaks ehk suuremapalgaliste suhteline maksukoormus väheneb võrreldes madalapalgalistega. Uus maksusüsteem toob küll ajutise tulumaksukoormuse progressiivsuse kasvu, kuid ilma maksumäära muutmata saab see olla vaid lühiajaline.
Seega kokkuvõttes tundub tänane maksukompromiss koalitsiooni eri osaliste vahel olevat ebakindel ja ajutine. Paljude uute ja destruktiivsete tarbimismaksude rakendamise asemel oleks palju efektiivsem lahendus maksustada ikkagi üksikisiku tulu – ja progresseeruvalt.
Praeguseks ei ole jäänud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti senisest proportsionaalsest tulumaksusüsteemist kinnihoidmiseks. Tarbimismaksude laienev kasutamine võib aga kaasa tuua vägagi ettearvamatuid tulemusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar