Keisririigi sünd (Vikerraadio (73): 29.11.2016)

ERR link

Eestis on käimas haarav  arutelu õlle aktsiisitaseme üle, millest näib sõltuvat kogu Eesti ja vist ka Läti saatus.

Vastutustundliku Alkoholitarbimise Ühenduse (USA)  juhtimisel tegime hiljuti võrdleva uuringu Balti riikide alkoholitarbimise mustrite kohta. Sellist nii mahukat uurimistööd baltlaste ja alkoholi suhete kohta vist polegi enne läbi viidud. Tulemuste analüüs ja mõtestamine on hetkel veel  käimas, aga nopin sellest välja mõningaid numbreid Balti riikide alkoholitarbimise kohta.

Kõigepealt baltlaste  alkoholilembusest üldiselt.  94% Balti riikide täiskasvanud elanikest on oma elus suuremal või vähemal vägijooke pruukinud. Iga päev tarbib Eestis alkoholi 3,5%  inimestest ja iga nädal 43%  küsitletutest. See muster on üsna sarnane kõigis Balti riikides. 40% inimestest tarbib jälle alkoholi ühe korra kuus või veel harvemini.

Kuidas inimesed oma kujutlevad iseennast kui alkoholitarbijat?

12% Eesti inimesi arvab olevat enda täiskarsklase; väheseks alkoholitarbijaks peab ennast 55%; mõõduks joojaks 28% ja tõsiseks „napsivennaks“ 5% küsitletutest.

Mida ja kui palju  juuakse?  Tüüpilisel „võtmise“ päeval  on  Eesti alkoholikasutaja poolt esimesena tarvitatav jook  42%-l  juhtudest õlu;  37% puhul   vein ja 18% veel kangem  kraam. Kokteile joob 2% tarbijatest ja surrogaate 0,2% küsitletutest.

Eestlased joovad teiste baltlastega võrreldes rohkem õlut ja vähem viina. Levinuim õllekogus on poole liitrine purk või pudel   ja 55% eestlastest joovad korraga rohkem kui ühe õlle.

Siit tuleb välja ka eestlaste huvitav minapilt. 9% ennast karsklaseks pidavatest inimestest tarbib mingit alkoholi vähemalt üks kord nädalas. Vähese koguse  joojatest lausa 35%  võtab mingi alkohoolse joogi  ette  iga nädal. Ja teiselt poolt, ennast intensiivseks alkoholitarbijaks pidavatest inimestest joob 24% midagi samuti vaid korra nädalas.  Väga inimlik arusaam!

Kuidas korreleerub alkoholi tarbimine palgatasemega?  Mida madalam on palgatase, seda intensiivsem on alkoholitarbimine kõikides alkoholitarbijate rühmades.  Siin leiab kinnitust veelkord  ka alkoholimaksude regressiivne iseloom -  tuludega võrreldes on kulud alkoholile madalapalgaliste puhul suhteliselt suuremad.

Aga lähema õlletarbimise juurde. Kui vaatame ainult neid kelle lemmikjoogiks on õlu, siis igapäevaselt tarbib õlut 10%  vastajatest. Umbes pooled vastanutest  naudivad kesvamärjukest  1 kuni 4  korda nädalas; 40% vaid kord nädalas.  Seega, õlu on küll lemmik ja levinud, aga siiski enamusel  mitte igapäevaseks tarbimiseks. Tüüpilisel õllejoomise päeval joob  Eesti õllesõber 68% juhtudest  pooleliitrise õlle, 18% juhtudest on tegemist väikse õlle ja 14% juhtudest on õllepudeli suurus üks  liiter või rohkem.

72% eestlastest õlletarbijaid vastasid, et õlle hind on nende jaoks oluline või väga oluline aspekt. Leedu puhul on see näitaja lausa 94%

Mis aga võiks juhtuda, kui toimuks  õlle hinna tõus?  Kümneprotsendiline hinnatõus Eesti õllesõpra ei murra - 81% ei teeks midagi  ja ainult 18% vähendaks tarbimist. 

Kui aga hind tõuseks poole võrra, siis lausa 61%  õlletarbijatest  tõmbaks oma lemmikjoogi oste väiksemaks. 11% õlletarvitajatest leiab, et ta lõpetab sellisel juhul üldse igasuguse alkoholi pruukimise. Leedus on see näitaja lausa 20%

Samas puudub kõikide alkoholiliikide tarbijatel  väga selge arusaam sellest, kuidas võiks nende alkoholitarbimise muster muutuda peale 50% alkoholihinna tõusu - kas hakatakse tarbima muid vägijooke, välismaalt toodud  sala-alkoholi või isegi  surrogaate kasutama. Võimaliku käitumise modelleerimisega hetkel tegeleme. Eks see ole ka loomulik – nii suur hinna tõus tundub olevat kuidagi ebamaine,  et oma käitumist sellistes tingimustes ette kujutada.

Samas on Eesti ja Läti alkoholihindade erinevuse tõttu  teatud uued käitumismustri juba tekkinud ning uued Eesti alkoholiaktsiisitõusud süvendavad „alkorallit“ veelgi. Kuigi on selge, et tavamõistusega inimene Eesti lõunapiirist kaugemalt Lätti õlut ostma ei  lähe – see ei tasu ära ei ajaliselt ega rahaliselt.  Ma näen siin hoopis teistmoodi riske – selline olukord võimaldab tekkida poolkriminaalsetel struktuuridel, mis korraldavad odavama Läti alkoholi transporti ja müüki Tõrvast Rovaniemini.  Tehniliselt ja rahaliselt on tarneahela korraldamine  ju imelihtne nende kontrollimine aga väga keerukas. Võib tekkida täiesti teistlaadne alkoholiturg  ja tarbimise muster, kus riigi ja ühiskonnapoolne kontroll Eestis alkoholitarbimise üle oluliselt väheneb.  

Kui sõjaeelse Eestis said  salaviina vedajatest  Eestist  Soome niinimetatud piiritusekuningad, siis oluline alkoholihindade erinevus Läti, Eesti  ja Soome vahel  võib aga  tekitada uue „õllekeisrite“ seltskonna. Ajalugu on ilus!