Independence Day: Estonia’s way into the future isn’t a race

http://news.err.ee/241959/independence-day-estonia-s-way-into-the-future-isn-t-a-race

There is a lack of connection between the Estonian state, and the people who live here. While it expects a lot of the state, Estonian society doesn’t seem ready to contribute, writes Viktor Trasberg.

Independence Day brings us a moment to give sense to the existence of the Estonian state, and the conditions under which it can continue. Watching and listening to our everyday media, it seems that unfortunately the Soviet era (and perhaps even the era of serfdom) has not yet disappeared from our thinking and rhetoric.

The experience of our state’s centenary and more than a quarter of a century of a free market economy notwithstanding, it often seems that our status has not yet sunk in with too many people. The state is perceived and talked about as something that exists separately from the people, and is somewhere far away. Just like in Russian times, whether under imperial or Soviet rule.

As if Estonia hadn’t been created to ensure the continued existence of the Estonian society, but on the contrary that had been thought up to bully people. On one side, people ask why the state doesn’t offer them a good education or why it doesn’t build good highways, and on the other they ask why they should contribute at all, and why the state punishes them with taxes.Very often we see situations where people talk about Estonia like it wasn’t our own state, and didn’t represent our common interests.

Statements aren’t rare where in the first half of the sentence people demand fewer taxes, and in the second half call for better-educated employees, and greater state contribution to whatever.

As a line by American pastor Adrian Rogers goes that is pretty familiar to us as well, the state can’t give anything to anyone that it didn’t take away from someone else. This line is pointless both in its direct and implied meaning. The state can’t take highways or nuclear submarines away from anyone, but it is the only institution that can create them. I would change the line: we can’t get anything from the Estonian state to which we haven’t contributed.

There is no Estonian state that exists independently from the Estonian society. There is precisely the kind of state offering precisely the kind of service that is made up of what our own people have contributed to it. If we don’t contribute, then we can’t have the things that only the state can offer: military defense, education, infrastructure, and the rule of law.

And the state has to be paid for at market conditions, not symbolically, but in cold, hard cash.

Now, a practical question: how do we finance a state that offers us these services?

The Nordic countries with their high tax burdens are characterized by one clear difference to the countries in Eastern Europe: their states are trusted. The Swedes and the Danes agree to pay the highest taxes, because they know that the money is spent in their own interest. And it’s a matter of pride to contribute to that.

At the same time a well-known Estonian businessman declares with just as much pride that he isn’t planning to invest so much as a cent in his parents’ pensions tax, or in public health care for his children. Let the others pay.

In Estonia, making the rich contribute more is seen as a form of punishment. This logic directly conflicts with tax theory, and with the logic of how people behave. The rich always depend on the state more than the poor. They get more out of society, and with that it is only natural that they are expected to contribute more.

This isn’t punishment, or slowing down those who are able to move faster. Estonia’s path into the future can’t be compared to a race at the end of which only one will be the winner, and everybody else bites the dust. Quite the opposite, we are on a long journey into the future, and everybody needs to be able to make it home.

Every last one. Only like this can we prevail as a people and as a state—for the next one hundred years.

--

Viktor Trasberg is an economist and lecturer at the University of Tartu.

Mõisa köis on pikk (Vikerraadio (78):21.02.2017)

Link ERR kodukale

Vabariigi aastapäev on hetk, mis suunab ikka ja jälle mõtestama Eesti riigi olemasolu ja püsimise tingimusi. Vaadates-kuulates  meie igapäevast meediat tundub, et ei nõuka- ega isegi mitte orjaaeg pole meie  mõtteist ega retoorikast paraku kuhugile kadunud.

Vaatamata sajandivanusele oma riigile ja veerandsaja pikkusele vaba turumajanduse kogemusele tundub ajuti,   et  arusaam meie ühiskonna staatusest ja toimimise alustest  pole siiani paljudele kohale jõudnud. Riiki tajutakse ja sellest räägitakse kui millestki, mis eksisteerib eraldi inimestest, asub kuskil kaugel ja ajab mingit oma asja. Nagu vene ajal, olgu see siis impeeriumi või nõukogudemaa vormis. Mõisa köis las lohiseb – väga sageli näeme olukorda, kus inimesed väljenduvad väga otseselt sellisel moel, nagu Eesti polekski meie riik ja meie ühise huvi esindaja.

Ühelt poolt nõuame, miks riik ei anna head haridust või ei ehita  häid kiirteid või ei paku palju muid vajalikke asju. Teiselt poolt küsitakse -  miks mina pean panustama ning miks riik karistab mind maksudega. Ei ole harvad väljaütlemised, kus lause esimeses pooles kutsutakse üles makse ära kaotama ja teises lause pooles nõutakse rohkem hea haridusega töötajaid ja riigi suuremaid kulutusi.

Ameerika pastor Adrian Rogers on öelnud ka meil üsna tuntud fraasi – „riik ei saa anda kellelegi midagi sellist, mida ta pole enne kelleltki teiselt ära võtnud“. Tegemist mõttetu lausega nii otseses kui sümboolses mõttes - riik ei saa kelleltki ära võtta kiirteed või soomusautot, vaid riik on see,  kes neid asju on võimeline looma. Aga  kohandaksin selle ümber  ja sõnastaksin niimoodi – me ei saa Eesti riigilt saada midagi sellist, millesse me ühiskonnana pole enne panustanud. 

Pole olemas Eesti ühiskonnast eraldiseisvat Eesti riiki, vaid on täpselt selline riik ja ta pakub meile täpselt seda, mis on kogunenud meie enda inimeste panustamisest. Kui me ei panusta, siis ei saa meil ka olla  neid asju mida  on võimeline pakkuma ainult riik – sõjaline kaitse, haridus, infrastruktuur ja  õiguskord. Riikluse eest tuleb turumajanduse tingimustes maksta – mitte sümboolselt,  vaid ikka raske Eesti euroga. Ei ole olemas mingit meist väljaspool seisvat riiki või mõisavalitsejat!

Tuntud Eesti ajaleht teatab oma esilehel – „Eesti õpetaja väärib kõrgemat palka“. Selline pealkiri sunnib jällegi küsima  – kas meil on ikka turumajandus või on olemas mingi müstiline riik,  kes küll teeb heategusid aga  lihtsalt ei tea, et õpetajatele tuleb palka maksta?

Turumajanduse tingimustes ei maksta õpetajatele mitte palka selle eest, et nad  seda „väärivad“, vaid ikka  tehtud töö eest!  Peab olema üheselt selge - kui õpetajatele motiveerivat palka ei maksta, siis head haridust ei saa! Turumajandus! Õpetajatel, arstidel või politseinikel ei ole mingit loomupärast kohustust mingisugusest  missioonist tööd teha, vaid seda tehakse ikka palga eest.  Teiselt pool, pole neil ka mingeid „oma“ probleeme, mis erineksid tavainimese omadest ja mida head poliitikud peaksid meediakära saatel  lahendama.  Kui meil ei ole häid õpetajaid, arste või politseinikke, siis ei ole see nende probleem, vaid ikka ühiskonna probleem!

Siit praktiline küsimus – kuidas siis rahastada riiki, mis meile neid teenuseid pakub?  Põhjala kõrge maksukoormusega riike iseloomustab üks selge erisus Ida-Euroopa riikidest – see on usaldus oma riigi vastu. Rootslne ja taanlane on nõus maksma kõrgemaid makse sest teab, et riigi raha kulutatakse tema enda huvides. Ja on uhkuse asi panustada oma riiki! Samal ajal teatab Eesti tuntud ärimees  samasuguse uhkusega, et tema ei kavatse maksude näol mitte sentigi panustada oma vanemate pensionimaksetesse  ega oma laste võimalikku arstiabisse – las teised maksvad! Mõisa köis las lohiseb!

Eestis esitatakse jõukamate poolt  suuremast panustamist kui mingilaadset karistust.  Selline loogika on vastuolus maksuteooria ning inimese käitumise loogikaga. Vastupidi, rikkamatel inimestel on alati rohkem riiki vaja kui  vaesematel. Nad saavad ühiskonnalt rohkem ja seega on loomupärane, et ka panustatakse suhteliselt rohkem.  Toome näiteks kõrghariduse. On vaieldamatu fakt, et kõrgharidusega inimesed teenivad tänu ülikooliharidusele rohkem. Kõrgharidust saab Eestis tasuta. Aga õpetamine ei ole paraku tasuta,  vaid üpris kallis tegevus. Seega on igati mõistusepärane, et suurema sissetulekuga inimesed panustavad suhteliselt rohkem, sest nad on  ühiskonnalt rohkem ka saanud! See ei ole mitte karistamine või kiiremini jooksjate  pidurdamine.

Eesti  liikumine tulevikku ei ole võrreldav  kiirjooksuvõistlusega, kus vaid üks on parim ja teised langevad põrmu. Vastupidi, tegemist on pika rännakuga tulevikku, kus kõik peavad jõudma koduväravasse. Viimane kui üks! Kes on hetkel tugevam,  peabki kandma sel  teel raskemat koormat; kui jõud raugeb võtab koormat kanda keegi teine.  Ainult nii saame püsida rahva ja riigina ka järgmisel sajal aastal! 

Miks baltlane joob? (Vikerraadio(77): 7.02.2017)

Alkoholipoliitika uute suundade  ja aktsiiside tõstmise  üle  on viimasel ajal palju arutletud.  Ära on räägitud kõik,  mis kõneväärt,  aga vist veel mitte kõigi poolt. Püüan siinkohal lisada Balti riikide elanike arvamuse mõningate  alkoholipoliitika aspektide kohta, mis tänase päevaga hästi haakuvad. Toetun siinkohal eelmisel aastal läbi viidud alkoholitarbimise uuringule, mille tegime koos Balti riikide kolleegide ja  USA-s baseeruva  alkoholipoliitikat analüüsiva organisatsiooni  IARD toetusel. Pearõhk uuringu tegemisel oli küll mittelegaalse  alkoholi tarbimisega seonduv, aga palju kogunes võrdlusandmeid ka alkoholi tarbimise mustri  kohta tervikuna. Kuna tegemist oli soliidse valimiga, siis pretendeerimegi siinkohal n-ö rahva arvamuse väljaütlemisele - vox populi, vox Dei.

Vaatame siinkohal küsitletute vastuseid kolmele küsimusele -  kas alkoholi reklaami peaks keelama; teiseks, kas peaks vähendama alkoholi müügikohti ja kolmandaks, kas peaks suurendama alkoholi maksustamist? Seda kõike sellepärast, et rahvas joob liiga palju! Kuigi küsitlus on tehtud aasta enne tänase alkoholipoliitika väljakuulutamist, on küsimuste püstitus ja ehk ka vastused ülimalt päevakohased.  

Kas alkoholi reklaami peaks ära keelama? Jah, kaks kolmandikku Eesti inimestest arvab, et  alkoholireklaami võiks üldse  ära keelata. Teiselt pool, rangelt selle vastu on umbkaudu viiendik Eesti elanikest. Samal ajal ainult pooled leedulastest ja  vaid  40% lätlasi pooldab alkoholireklaami keelamist.  Selline tulemus on mõnevõrra üllatav, sest oleme harjunud ennast pidama lõunanaabritest kuidagi liberaalsemaks või tolerantsemaks.

Loogiline tundub olevat seos vanuse ja  alkoholireklaami keelamise vahel. Mida  vanem inimene, seda rohkem ei nõustub  ta alkoholireklaami keelamisega.

Ka haridustase määrab ära  alkoholireklaami suhtumise. Eestis ja Lätis vastustavad alkoholireklaami kõrgema haridustasemega inimesed rohkem kui madalama haridusastmega persoonid. 

Eestis tuleb välja ka selge seos inimeste sissetuleku ja alkoholireklaamile  vastuseisu vahel. Mida kõrgem tulutase, seda rohkem pooldatakse alkoholireklaami kaotamist. Leedus ja Lätis sissetuleku ja alkoholireklaami vastustamise vaheline seos aga otseselt esile ei tule.

Vahekokkuvõttes, Eesti valitsuse tegevus alkoholireklaami piiramisel saaks rahva arvamusele toetudes plusspunktid kirja küll. Rohkem on reklaami keeldu pooldavaid persoone kui seda vastustavaid tegelasi.

Kas alkoholipoode on rahva arvates liiga palju? Jah, peaaegu pool Eesti elanikest nii ka arvab. Üks kolmandik pole jälle sellega üldse päri. Jällegi,  vanuse tõustes arvavad küsitletud, et alkoholi müügikohti peaks vähendama. Alkoholipoodide vähendamisega kipuvad nõus olema ka väiksema sissetuleku ja madalama haridustasemega inimesed. Loomupäraselt on  kangema kraami poodide vähendamise vastu need, kes tunnistavad,  et joovad rohkem.

Eesti valitsus küll otseselt viinapoode kinni panna pole lubanud, aga alkoholimüüjatele seatavad tingimused võivad mõne kaupluse selleni viia küll. Suuremaid ketipoodide need piirangud palju ei mõjuta, kuigi suurendavad kulusid ja seeläbi ka alkoholi hinda. Ise olen küll  olnud kogu aeg seisukohal, et toidu ja viinapoode võiks Eestis vähem olla küll – seda eelkõige tööjõuressursi ebamõistliku kasutuse pärast meie toidukaubanduses!

Jõuame kõige aktuaalsema küsimuse juurde – kas peaks tõstma alkoholimakse, sest inimesed joovad liiga palju? Siin on muster kõikides Balti riikides enam-vähem samasugune – üks kolmandik arvab, et makse peaks suurendama küll! Aga veelgi rohkem on neid, kes seisavad maksude tõstmise vastu –  näiteks Eestis on alkoholimaksude tõstmise vastu 42% küsitletutest. Paarikümne protsendi jagu on ka neid, kes säilitavad  maksuküsimuses neutraalse positsiooni.  Statistiline seos näitab, et alkoholimaksude tõstmist pooldavad kõrgema haridustasemega inimesed. Samas – maksude tõstmise ja vanuse ning sissetuleku vahel statistilist seost ei ilmne.  Seega, alkoholimaksude tõstmise eest Eesti valitsus rahvalt seekord poolehoidu ei teeni.   

Kokkuvõttes, vaatluse all olev uuring  püüdis ette kujutada  inimeste käitumist alkoholipoliitika muutuste tingimustes. Kummalisel kombel ongi see kõik Eestis ka teoks saamas. Ootan ülima põnevusega, kas inimeste poolt arvatav käitumine läheb kokku ka nende tegeliku toimimise mustriga.