Mõisa köis on pikk (Vikerraadio (78):21.02.2017)

Link ERR kodukale

Vabariigi aastapäev on hetk, mis suunab ikka ja jälle mõtestama Eesti riigi olemasolu ja püsimise tingimusi. Vaadates-kuulates  meie igapäevast meediat tundub, et ei nõuka- ega isegi mitte orjaaeg pole meie  mõtteist ega retoorikast paraku kuhugile kadunud.

Vaatamata sajandivanusele oma riigile ja veerandsaja pikkusele vaba turumajanduse kogemusele tundub ajuti,   et  arusaam meie ühiskonna staatusest ja toimimise alustest  pole siiani paljudele kohale jõudnud. Riiki tajutakse ja sellest räägitakse kui millestki, mis eksisteerib eraldi inimestest, asub kuskil kaugel ja ajab mingit oma asja. Nagu vene ajal, olgu see siis impeeriumi või nõukogudemaa vormis. Mõisa köis las lohiseb – väga sageli näeme olukorda, kus inimesed väljenduvad väga otseselt sellisel moel, nagu Eesti polekski meie riik ja meie ühise huvi esindaja.

Ühelt poolt nõuame, miks riik ei anna head haridust või ei ehita  häid kiirteid või ei paku palju muid vajalikke asju. Teiselt poolt küsitakse -  miks mina pean panustama ning miks riik karistab mind maksudega. Ei ole harvad väljaütlemised, kus lause esimeses pooles kutsutakse üles makse ära kaotama ja teises lause pooles nõutakse rohkem hea haridusega töötajaid ja riigi suuremaid kulutusi.

Ameerika pastor Adrian Rogers on öelnud ka meil üsna tuntud fraasi – „riik ei saa anda kellelegi midagi sellist, mida ta pole enne kelleltki teiselt ära võtnud“. Tegemist mõttetu lausega nii otseses kui sümboolses mõttes - riik ei saa kelleltki ära võtta kiirteed või soomusautot, vaid riik on see,  kes neid asju on võimeline looma. Aga  kohandaksin selle ümber  ja sõnastaksin niimoodi – me ei saa Eesti riigilt saada midagi sellist, millesse me ühiskonnana pole enne panustanud. 

Pole olemas Eesti ühiskonnast eraldiseisvat Eesti riiki, vaid on täpselt selline riik ja ta pakub meile täpselt seda, mis on kogunenud meie enda inimeste panustamisest. Kui me ei panusta, siis ei saa meil ka olla  neid asju mida  on võimeline pakkuma ainult riik – sõjaline kaitse, haridus, infrastruktuur ja  õiguskord. Riikluse eest tuleb turumajanduse tingimustes maksta – mitte sümboolselt,  vaid ikka raske Eesti euroga. Ei ole olemas mingit meist väljaspool seisvat riiki või mõisavalitsejat!

Tuntud Eesti ajaleht teatab oma esilehel – „Eesti õpetaja väärib kõrgemat palka“. Selline pealkiri sunnib jällegi küsima  – kas meil on ikka turumajandus või on olemas mingi müstiline riik,  kes küll teeb heategusid aga  lihtsalt ei tea, et õpetajatele tuleb palka maksta?

Turumajanduse tingimustes ei maksta õpetajatele mitte palka selle eest, et nad  seda „väärivad“, vaid ikka  tehtud töö eest!  Peab olema üheselt selge - kui õpetajatele motiveerivat palka ei maksta, siis head haridust ei saa! Turumajandus! Õpetajatel, arstidel või politseinikel ei ole mingit loomupärast kohustust mingisugusest  missioonist tööd teha, vaid seda tehakse ikka palga eest.  Teiselt pool, pole neil ka mingeid „oma“ probleeme, mis erineksid tavainimese omadest ja mida head poliitikud peaksid meediakära saatel  lahendama.  Kui meil ei ole häid õpetajaid, arste või politseinikke, siis ei ole see nende probleem, vaid ikka ühiskonna probleem!

Siit praktiline küsimus – kuidas siis rahastada riiki, mis meile neid teenuseid pakub?  Põhjala kõrge maksukoormusega riike iseloomustab üks selge erisus Ida-Euroopa riikidest – see on usaldus oma riigi vastu. Rootslne ja taanlane on nõus maksma kõrgemaid makse sest teab, et riigi raha kulutatakse tema enda huvides. Ja on uhkuse asi panustada oma riiki! Samal ajal teatab Eesti tuntud ärimees  samasuguse uhkusega, et tema ei kavatse maksude näol mitte sentigi panustada oma vanemate pensionimaksetesse  ega oma laste võimalikku arstiabisse – las teised maksvad! Mõisa köis las lohiseb!

Eestis esitatakse jõukamate poolt  suuremast panustamist kui mingilaadset karistust.  Selline loogika on vastuolus maksuteooria ning inimese käitumise loogikaga. Vastupidi, rikkamatel inimestel on alati rohkem riiki vaja kui  vaesematel. Nad saavad ühiskonnalt rohkem ja seega on loomupärane, et ka panustatakse suhteliselt rohkem.  Toome näiteks kõrghariduse. On vaieldamatu fakt, et kõrgharidusega inimesed teenivad tänu ülikooliharidusele rohkem. Kõrgharidust saab Eestis tasuta. Aga õpetamine ei ole paraku tasuta,  vaid üpris kallis tegevus. Seega on igati mõistusepärane, et suurema sissetulekuga inimesed panustavad suhteliselt rohkem, sest nad on  ühiskonnalt rohkem ka saanud! See ei ole mitte karistamine või kiiremini jooksjate  pidurdamine.

Eesti  liikumine tulevikku ei ole võrreldav  kiirjooksuvõistlusega, kus vaid üks on parim ja teised langevad põrmu. Vastupidi, tegemist on pika rännakuga tulevikku, kus kõik peavad jõudma koduväravasse. Viimane kui üks! Kes on hetkel tugevam,  peabki kandma sel  teel raskemat koormat; kui jõud raugeb võtab koormat kanda keegi teine.  Ainult nii saame püsida rahva ja riigina ka järgmisel sajal aastal!