Mida teha pagulastega (Vikerraadio (80):14.03.2017)

ERR

Eesti on lubanud vastu võtta ligikaudu pooltuhat varjupaiga taotlejat Lähs-Ida ja Aafrika kriisiriikidest.  Need ümberasujad valitakse meie enda poolt välja Kreeka ja Itaalia pagulaslaagritest ning korraldatakse nende transport Eestisse.  Võõramaist päritolu inimeste saabumisega seoses on püütud Eestis  ka võõraviha üles kütta. Aga kui mõni pagulane tänaval vastu juhtub, siis ega  ära teda ei tuntaks – välimuse järgi on tegemist üsna Rapla keskmisega.

Aga mismoodi olukorda hinnata nüüd, kui esimesed pered on hakanud saabuma? On tekkinud kummaline situatsioon, mis nõuaks Eesti ametivõimude poolset olukorra mõtestamist.  Aga alustame algusest ja räägime  Tartu pagulastest.  

Pagulaste vastuvõtmise süsteem Eestis on väga efektiivne. Siin toimetavad koos ministeeriumid, linnavalitsus  ja vabatahtlikud  MTÜ-d. Meie mõttes väga suured pered majutatakse kiiresti, leitakse lastele koolid, võimaldatakse toetusraha  ja vormistatakse dokumendid. Igati kiiduväärt asjaajamine! Tere tulemast Eestisse uued residendid!

Tuginedes meediale aga näeme, et  3 Süüria perekonda on Eestist kuskile välismaale ära  läinud.  Siinkohal tahaksin mõtiskleda, kuidas pilt  Eesti ja rahvusvahelise õiguse seisukohalt võiks paista.

Kui Süüria kodakondne saab Eesti elamisloa, siis on ta täieõiguslik Eesti ja ka Euroopa Liidu resident. See annab perele kokkuvõttes juurdepääsu Eesti haridussüsteemile, peretoetustele, ravikindlustusele ja muudele sotsiaalsüsteemi hüvedele. Aga seda siiski ainult Eestis!

Omades reisidokumente, saavad pagulased Schengeni viisaruumis liikuda kuhu iganes. See on igati seaduslik! Aga nüüd jõuame probleemi olemuseni.

Kuigi pagulased võivad Eestis vabalt välja reisida, siis mujale riiki elama asumine ei ole Euroopa Liidu regulatsioonide kohaselt võimalik. Nii nagu iga tavalise Eesti inimese puhul,  saab välismaale elama minna ainult  siis, kui on olemas töö- ja elamisluba.

Seega pagulane, kes on jõudnud Eesti kaudu Schengeni viisa-alasse, ei saa oma pagulaselu kuskil teises riigis uuesti alustada. Ma mõtlen siinkohal võimalust panna lapsed kooli, saada sotsiaaltoetusi või muid abirahasid. Seda saavad meie poolt vastuvõetud pagulased teha ainult Eestis.  Ja ilma riigi toetuseta, vähemalt esialgu,  need inimesed toime ei tule.  Aga millest nad siis välismaal elavad kui Eesti riik neile enam abiraha ei maksa, aga teised Euroopa Liidu riigid seda teha ei saa?

Kui pagulane läheb Eestist kuskile teise riiki, siis tavapäraselt 90 päeva pärast peab ta sealt lahkuma. Euroopa Liidu regulatsioon nõuab, et kaitse saanud pagulane peab teise riiki reisimise korral endast seal märku andma, õigel ajal ära minema või vajadusel sunnitakse ta jõuga Eestisse tagasi tulema. Seega küsimus -  kui Tartu pagulased ongi päriselt ära läinud, siis kas ikkagi on neil võimalus kuskile teise riiki seaduslikult  jääda? Kui nii, siis on igasugune Euroopa pagulaskvoodimajandus ju täiesti mõttetu. Eesti muutub siis sõna otseses mõttes reisikorraldajaks, kes transpordib pagulased Eestisse, kust need siis vaikselt omal käel kuskile ära kaovad. Kas see võib tekitada meile  probleeme teiste Euroopa riikidega, sest nüüd on meie pagulased justkui nende pagulased?

Teiselt poolt, ikkagi on tegemist meie oma inimestega kellele kehtivad meie oma seadused.  Põhikooli  ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on lastel kohustus käia koolis.

Kui lapsed kooli ei ilmu,  siis peab nii kool kui kohalik omavalitsus hädakella lööma ja selgitama, miks koolikohustust rikutakse.  Nagu öeldud, ei saa pagulaste lapsed ka  mujal riigis kooli minna. Aga kus siis meie lapsed on ja mida nad teevad, kui koolis ei käi?  Kas näiteks mõni ametkond oskaks sellele küsimusele vastata?

Seega, meie peaküsimus täna ei ole mitte selles, et meile tulevad siia pagulased, vaid ikka selles, miks nad ära lähevad? Mis on need põhjused, miks kuskil mujal on parem, kuigi Eesti annab nende toetamisel oma parima.

Pakun siinkohal välja kas asja, kuidas pagulasi Eesti ühiskonda integreerida. Tänane sujuv pagulaste vastuvõtusüsteem peab jätkuma efektiivse kaasamisega meie ühiskonda. Pakun siinkohal välja kaks aspekti - esimene oleks mõtestatud tegevuse pakkumine  ja seltsielu. Et inimesed ei jääks üksi oma probleemide ja oma rahvuskaaslastega, vaid oleksid koos Eesti inimestega ja jagaksid meiega samu väärtusi.

Teiseks, läbi mõtlemist vajaks kindlasti nende ümberõpe ja töövõimalused. Tegemist on ikkagi spetsiifilise seltskonnaga, kus isegi kirjaoskus ei ole iseenesestmõistetav. Meil on väga hea kutse-  ja ülikooliõpe, mis võimaldaks välja töötada mitmesugused sobivad täiendõppe-  ja nõustamissüsteemid.

Kokkuvõttes, paneme pagulaste eesti keele huvi,  lõunamaaliku entusiasmi ja loomupärase ettevõtlikkuse nende uue kodumaa heaks täisvõimsusega tööle!

Semester eurooplastega (Vikerraadio (79): 7.03.2017)

Link ERR kodukale

Euroopa Komisjon teeb igal aastal  niinimetatud Euroopa Semestri raamistikus ülevaate liikmesriikide majandusseisust. Eesmärgiks on saavutada majandusühenduse nutikas, jätkusuutlik  ja kaasav majanduskasv. Kõik riigid peavad  sellesse panustama ning oma majanduskeskkonda moderniseerima.  Komisjon annab iga riigi poolt tehtud reformidele hinnangu ja lisab ka konkreetsed soovitused, kuidas seadusandlust või majanduskorraldust muuta.

Eesti majanduse üks peateemasid on tööturu olukord. Probleemid  on üldjuhul teada - vähenev tööealiste inimeste arv, väljaränne ja madal tootlikkus võrreldes Euroopa Liidu keskmiste näitajatega. Üks olulisi  meie tööturu mõjutajaid on ka Soome. Püüame siinkohal euroraportite raamistikus iseloomustada sugulasrahva tööturu arenguid ja mõistatada, mis mõju võiks see meile avaldada.  

Kõigepealt üldistest tööturu globaalsetest arengutest Euroopa kontekstis.  Näeme otseselt vastuolulisi protsesse. Ühelt poolt, Euroopa demograafiline käitumine viib  lähikümnenditel tööealise elanikkonna vähenemisele. Seda siis,  kui midagi ei muutu ei sündimuse, ega migratsiooniga ehk mõlemad  jäävad samale  madalalale  tasemele kui eelneval perioodil.   

Teiselt poolt - räägime 4-ndast  tööstusrevolutsioonist, mis kaotab ära lausa kolmandiku tänastest töökohtadest, seda eelkõige lihttöö sektoris. Seega meil ongi töötegijaid  ka hoopis vähem vaja!    

Aga ikkagi – kui külgetõmbav võiks Soome tööturg ka lähitulevikus Eesti töötajatele olla?  

Kui vaatame Eesti ja Soome tööturu hinnangut, siis näeme vastuolulist pilti. Eesti seisukohalt  eeldatakse, et Soome tööturu  ligitõmbavus väheneb; vaadates Soome  kohta kirjutatut aga võiks eeldada, et meie kalevipojad muutuvad seal just palju konkurentsivõimelisemaks.

Eesti tööpuudus täna on 7 protsendi kandis ehk väga madal; Soomes küll  natukene rohkem, aga sisulist vahet ei ole. Oluline erinevus on aga tööjõuturu regulatsioonides. Kui Eesti tööjõuturg on üks vabamaid ja paindlikumaid Euroopas, siis sellega võrreldes Soomet iseloomustavad üsna suured piirangud.  Ühelt poolt on tegemist regulatsioonidega, mis mõjutavad töötegemise tingimusi ja palgataset. Teiselt poolt, toimiv sotsiaaltoetuste süsteem kujundab omakorda töötajate käitumist ja töömotivatsiooni.

Eks ole Soomegi hädas oma majanduse konkurentsivõime vähenemisega. Niinimetatud konkurentsivõimeleping, mis kirjutati alla eelmise aasta sügisel, peaks Soome majandusse lisama 100 000 uut töökohta; tegema töötajate palkamise odavamaks ning nihutama sotsiaalmaksukoormuse rohkem töötajate kanda. Aga see tähendab ka palkade ajutist külmutamist ja teatud pikemat tööaega.

Soomet iseloomustab tööaktiivsuse vähenemine 25-39 aastaste noorte hulgas, keda iseloomustab selline käitumismall - tööd nagu tahetakse teha, aga seda ei otsita aktiivselt või ei võeta tööd vastu. Sest pakutav palgatase ei rahulda töösoovijat. Hõive määr on kõige kiiremini langenud madalamat haridust nõudvatel tegevusaladel.

Sarnaselt Eestiga on samuti väga selgelt nähtav struktuurne tööpuudus, kus mingites piirkondades pole tööd, aga inimesed ei suuda liikuda teistesse kohtadesse, sest pakutav töö ja palk ei võimalda hankida eluaset.

Soomes on erinevalt Eestist ametiühingutel oluliselt suurem roll palkade tsentraalsel üleriigilisel kujundamisel. Uute lepete kohaselt seal nihkub seal  palgalepingute sõlmimine rohkem  tööstusharu ja ettevõtte  tasemele ning palgatõus hakkab rohkem sõltuma eksportivate sektorite palgatasemest.

Tuuakse ka välja, et  soomlaste tööisu pidurdavad mitmesugused niinimetatud lõksud – näiteks pikaajalise töötuse ja mitteaktiivsuse lõks. Ehk siis  - on küll võimalus  asuda tööle, aga see ei too kaasa nimetamisväärset muutust elukvaliteedis võrreldes mittetöötegemise ja sotsiaaltoetustest elamisega. Töötu on tänases Euroopas üsna odav olla!  Ka sellist olukorda tahab Soome valitsus muuta, vähendades ühelt poolt kodusistujate toetussummasid ning teiselt poolt,  premeerides tööleasujaid maksusoodustustega.  

Sipilä valitsuse eesmärgiks on olnud vähendada nominaalset tööjõu kulu 15%-i võrra läbi tootlikkuse kasvu, palkade ümberkujundamise ja sotsiaalmaksukoormuse nihutamisega enam töötajate kanda. Nagu näeme, käitub Eesti täpselt vastupidiselt -  meie tööandjad on koormatud Euroopa Liidu suhteliselt kõige kõrgema sotsiaalmaksukoormusega ja  samas töötajate maksukoormust püütakse alandada. Mis aga mitte kuidagi ei vähenda ettevõtete tööjõukulu ega võimalda tõsta Eesti inimeste nominaalpalka. Kui aga Eesti palk jääb selgelt madalamaks kui Soome oma, siis ei lõpe ka Kalevipoja järeltulijate vool Soome tööturule.