ERR
Eesti on lubanud vastu võtta ligikaudu pooltuhat varjupaiga taotlejat Lähs-Ida ja Aafrika kriisiriikidest. Need ümberasujad valitakse meie enda poolt välja Kreeka ja Itaalia pagulaslaagritest ning korraldatakse nende transport Eestisse. Võõramaist päritolu inimeste saabumisega seoses on püütud Eestis ka võõraviha üles kütta. Aga kui mõni pagulane tänaval vastu juhtub, siis ega ära teda ei tuntaks – välimuse järgi on tegemist üsna Rapla keskmisega.
Aga mismoodi olukorda hinnata
nüüd, kui esimesed pered on hakanud saabuma? On tekkinud kummaline situatsioon,
mis nõuaks Eesti ametivõimude poolset olukorra mõtestamist. Aga alustame algusest ja räägime Tartu pagulastest.
Pagulaste vastuvõtmise süsteem
Eestis on väga efektiivne. Siin toimetavad koos ministeeriumid, linnavalitsus ja vabatahtlikud MTÜ-d. Meie mõttes väga suured pered
majutatakse kiiresti, leitakse lastele koolid, võimaldatakse toetusraha ja vormistatakse dokumendid. Igati kiiduväärt
asjaajamine! Tere tulemast Eestisse uued residendid!
Tuginedes meediale aga näeme, et 3 Süüria perekonda on Eestist kuskile
välismaale ära läinud. Siinkohal tahaksin mõtiskleda, kuidas
pilt Eesti ja rahvusvahelise õiguse
seisukohalt võiks paista.
Kui Süüria kodakondne saab Eesti elamisloa,
siis on ta täieõiguslik Eesti ja ka Euroopa Liidu resident. See annab perele
kokkuvõttes juurdepääsu Eesti haridussüsteemile, peretoetustele, ravikindlustusele
ja muudele sotsiaalsüsteemi hüvedele. Aga seda siiski ainult Eestis!
Omades reisidokumente, saavad
pagulased Schengeni viisaruumis liikuda kuhu iganes. See on igati seaduslik!
Aga nüüd jõuame probleemi olemuseni.
Kuigi pagulased võivad Eestis
vabalt välja reisida, siis mujale riiki elama asumine ei ole Euroopa Liidu
regulatsioonide kohaselt võimalik. Nii nagu iga tavalise Eesti inimese puhul, saab välismaale elama minna ainult siis, kui on olemas töö- ja elamisluba.
Seega pagulane, kes on jõudnud
Eesti kaudu Schengeni viisa-alasse, ei saa oma pagulaselu kuskil teises riigis
uuesti alustada. Ma mõtlen siinkohal võimalust panna lapsed kooli, saada
sotsiaaltoetusi või muid abirahasid. Seda saavad meie poolt vastuvõetud pagulased
teha ainult Eestis. Ja ilma riigi
toetuseta, vähemalt esialgu, need
inimesed toime ei tule. Aga millest nad
siis välismaal elavad kui Eesti riik neile enam abiraha ei maksa, aga teised
Euroopa Liidu riigid seda teha ei saa?
Kui pagulane läheb Eestist
kuskile teise riiki, siis tavapäraselt 90 päeva pärast peab ta sealt lahkuma.
Euroopa Liidu regulatsioon nõuab, et kaitse saanud pagulane peab teise riiki
reisimise korral endast seal märku andma, õigel ajal ära minema või vajadusel
sunnitakse ta jõuga Eestisse tagasi tulema. Seega küsimus - kui Tartu pagulased ongi päriselt ära läinud,
siis kas ikkagi on neil võimalus kuskile teise riiki seaduslikult jääda? Kui nii, siis on igasugune Euroopa pagulaskvoodimajandus
ju täiesti mõttetu. Eesti muutub siis sõna otseses mõttes reisikorraldajaks,
kes transpordib pagulased Eestisse, kust need siis vaikselt omal käel kuskile ära
kaovad. Kas see võib tekitada meile
probleeme teiste Euroopa riikidega, sest nüüd on meie pagulased justkui
nende pagulased?
Teiselt poolt, ikkagi on tegemist
meie oma inimestega kellele kehtivad meie oma seadused. Põhikooli
ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on lastel kohustus käia koolis.
Kui lapsed kooli ei ilmu, siis peab nii kool kui kohalik omavalitsus
hädakella lööma ja selgitama, miks koolikohustust rikutakse. Nagu öeldud, ei saa pagulaste lapsed ka mujal riigis kooli minna. Aga kus siis meie
lapsed on ja mida nad teevad, kui koolis ei käi? Kas näiteks mõni ametkond oskaks sellele
küsimusele vastata?
Seega, meie peaküsimus täna ei
ole mitte selles, et meile tulevad siia pagulased, vaid ikka selles, miks nad
ära lähevad? Mis on need põhjused, miks kuskil mujal on parem, kuigi Eesti annab
nende toetamisel oma parima.
Pakun siinkohal välja kas asja,
kuidas pagulasi Eesti ühiskonda integreerida. Tänane sujuv pagulaste
vastuvõtusüsteem peab jätkuma efektiivse kaasamisega meie ühiskonda. Pakun siinkohal
välja kaks aspekti - esimene oleks mõtestatud tegevuse pakkumine ja seltsielu. Et inimesed ei jääks üksi oma
probleemide ja oma rahvuskaaslastega, vaid oleksid koos Eesti inimestega ja
jagaksid meiega samu väärtusi.
Teiseks, läbi mõtlemist vajaks kindlasti
nende ümberõpe ja töövõimalused. Tegemist on ikkagi spetsiifilise seltskonnaga,
kus isegi kirjaoskus ei ole iseenesestmõistetav. Meil on väga hea kutse- ja ülikooliõpe, mis võimaldaks välja töötada mitmesugused
sobivad täiendõppe- ja nõustamissüsteemid.
Kokkuvõttes, paneme pagulaste eesti
keele huvi, lõunamaaliku entusiasmi ja loomupärase
ettevõtlikkuse nende uue kodumaa heaks täisvõimsusega tööle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar