Semester eurooplastega (Vikerraadio (79): 7.03.2017)

Link ERR kodukale

Euroopa Komisjon teeb igal aastal  niinimetatud Euroopa Semestri raamistikus ülevaate liikmesriikide majandusseisust. Eesmärgiks on saavutada majandusühenduse nutikas, jätkusuutlik  ja kaasav majanduskasv. Kõik riigid peavad  sellesse panustama ning oma majanduskeskkonda moderniseerima.  Komisjon annab iga riigi poolt tehtud reformidele hinnangu ja lisab ka konkreetsed soovitused, kuidas seadusandlust või majanduskorraldust muuta.

Eesti majanduse üks peateemasid on tööturu olukord. Probleemid  on üldjuhul teada - vähenev tööealiste inimeste arv, väljaränne ja madal tootlikkus võrreldes Euroopa Liidu keskmiste näitajatega. Üks olulisi  meie tööturu mõjutajaid on ka Soome. Püüame siinkohal euroraportite raamistikus iseloomustada sugulasrahva tööturu arenguid ja mõistatada, mis mõju võiks see meile avaldada.  

Kõigepealt üldistest tööturu globaalsetest arengutest Euroopa kontekstis.  Näeme otseselt vastuolulisi protsesse. Ühelt poolt, Euroopa demograafiline käitumine viib  lähikümnenditel tööealise elanikkonna vähenemisele. Seda siis,  kui midagi ei muutu ei sündimuse, ega migratsiooniga ehk mõlemad  jäävad samale  madalalale  tasemele kui eelneval perioodil.   

Teiselt poolt - räägime 4-ndast  tööstusrevolutsioonist, mis kaotab ära lausa kolmandiku tänastest töökohtadest, seda eelkõige lihttöö sektoris. Seega meil ongi töötegijaid  ka hoopis vähem vaja!    

Aga ikkagi – kui külgetõmbav võiks Soome tööturg ka lähitulevikus Eesti töötajatele olla?  

Kui vaatame Eesti ja Soome tööturu hinnangut, siis näeme vastuolulist pilti. Eesti seisukohalt  eeldatakse, et Soome tööturu  ligitõmbavus väheneb; vaadates Soome  kohta kirjutatut aga võiks eeldada, et meie kalevipojad muutuvad seal just palju konkurentsivõimelisemaks.

Eesti tööpuudus täna on 7 protsendi kandis ehk väga madal; Soomes küll  natukene rohkem, aga sisulist vahet ei ole. Oluline erinevus on aga tööjõuturu regulatsioonides. Kui Eesti tööjõuturg on üks vabamaid ja paindlikumaid Euroopas, siis sellega võrreldes Soomet iseloomustavad üsna suured piirangud.  Ühelt poolt on tegemist regulatsioonidega, mis mõjutavad töötegemise tingimusi ja palgataset. Teiselt poolt, toimiv sotsiaaltoetuste süsteem kujundab omakorda töötajate käitumist ja töömotivatsiooni.

Eks ole Soomegi hädas oma majanduse konkurentsivõime vähenemisega. Niinimetatud konkurentsivõimeleping, mis kirjutati alla eelmise aasta sügisel, peaks Soome majandusse lisama 100 000 uut töökohta; tegema töötajate palkamise odavamaks ning nihutama sotsiaalmaksukoormuse rohkem töötajate kanda. Aga see tähendab ka palkade ajutist külmutamist ja teatud pikemat tööaega.

Soomet iseloomustab tööaktiivsuse vähenemine 25-39 aastaste noorte hulgas, keda iseloomustab selline käitumismall - tööd nagu tahetakse teha, aga seda ei otsita aktiivselt või ei võeta tööd vastu. Sest pakutav palgatase ei rahulda töösoovijat. Hõive määr on kõige kiiremini langenud madalamat haridust nõudvatel tegevusaladel.

Sarnaselt Eestiga on samuti väga selgelt nähtav struktuurne tööpuudus, kus mingites piirkondades pole tööd, aga inimesed ei suuda liikuda teistesse kohtadesse, sest pakutav töö ja palk ei võimalda hankida eluaset.

Soomes on erinevalt Eestist ametiühingutel oluliselt suurem roll palkade tsentraalsel üleriigilisel kujundamisel. Uute lepete kohaselt seal nihkub seal  palgalepingute sõlmimine rohkem  tööstusharu ja ettevõtte  tasemele ning palgatõus hakkab rohkem sõltuma eksportivate sektorite palgatasemest.

Tuuakse ka välja, et  soomlaste tööisu pidurdavad mitmesugused niinimetatud lõksud – näiteks pikaajalise töötuse ja mitteaktiivsuse lõks. Ehk siis  - on küll võimalus  asuda tööle, aga see ei too kaasa nimetamisväärset muutust elukvaliteedis võrreldes mittetöötegemise ja sotsiaaltoetustest elamisega. Töötu on tänases Euroopas üsna odav olla!  Ka sellist olukorda tahab Soome valitsus muuta, vähendades ühelt poolt kodusistujate toetussummasid ning teiselt poolt,  premeerides tööleasujaid maksusoodustustega.  

Sipilä valitsuse eesmärgiks on olnud vähendada nominaalset tööjõu kulu 15%-i võrra läbi tootlikkuse kasvu, palkade ümberkujundamise ja sotsiaalmaksukoormuse nihutamisega enam töötajate kanda. Nagu näeme, käitub Eesti täpselt vastupidiselt -  meie tööandjad on koormatud Euroopa Liidu suhteliselt kõige kõrgema sotsiaalmaksukoormusega ja  samas töötajate maksukoormust püütakse alandada. Mis aga mitte kuidagi ei vähenda ettevõtete tööjõukulu ega võimalda tõsta Eesti inimeste nominaalpalka. Kui aga Eesti palk jääb selgelt madalamaks kui Soome oma, siis ei lõpe ka Kalevipoja järeltulijate vool Soome tööturule.