Odav Lati pats (Vikerraadio (92) 28.11.2017)

Pulbitsev arutelu alkoholiaktsiiside ja tulumaksu ümber on küll emotsionaalselt põnev tegevus, aga samas kipub tundeküllus hägustama maksudega seotud suuremat pilti.  Aga suur pilt on see, kuidas maksusüsteem tervikuna vastab ühiskonna vajadustele ning seda nii täna,  kui ka nähtavas tulevikus. Olen arvamusel, et tänane maksusüsteem on kinni kiilunud ja ei ole võimeline täitma talle pandud ülesandeid.

Suures plaanis peab maksusüsteem vastama kolmele tingimusele – tagama ühiskonna kestmiseks vajalike vahendite kokkukorjamise; soodustama majanduskasvu ja süvendama sotsiaalset õiglust.  Kõige keerulisem aspekt selle juures on maksukoormuse optimaalne jaotamine erinevate ühiskonnaliikmete vahel. Paljud inimesed on siin sageli erinevates rollides samaaegselt - palgatulu saajad, tarbijad või ettevõtjad.

Laias laastus jagunevad maksud Euroopas maksutüübi järgi otsesteks ja kaudseteks maksudeks ning sotsiaalkindlustusmakseteks.  Keskeltläbi  katavad nimetatud maksutulud igaüks kolmandiku. Teistpidi saab makse jagada ka tööjõu-, tarbimise ja kapitalimaksudeks.  Neid kõiki erilaadseid makse on korraga vaja, sest nad täidavad erinevaid ülesandeid.  

Selles raamistikus toome esile Eesti maksusüsteemi kaks tänast peamist probleemi – esiteks, meie riigirahanduse liiga suur sõltuvus tarbimisega seotud maksudest ja teiseks, ettevõtete liigkõrge sotsiaalmaksukoormus.

Kõrged tarbimismaksude määrad survestavad hinnakasvu, soodustavad piirikaubandust ja asetavad suhteliselt suurema maksukoormuse madalatululistele. Samuti seatakse riigieelarve sõltuvusse raskesti etteprognoositavad maksulaekumistest. Seoses alkoholiaktsiisidega on neid aspekte üsna värvikalt ka näitlikustatud.

Teine põhimure on ettevõtete kõrge sotsiaalmaks, mis pidurdab palgakasvu,  kõrgepalgaliste töökohtade loomist ja ühiskonna tulutaset tervikuna.

Kuidas me sellisesse olukorda oleme sattunud?

Viimase 15 aasta jooksul on pidevalt alandatud tulumaksumäära ja vähendatud ettevõtete kasumimaksu. Otseste maksude laekumise vähenemist on kompenseeritud tarbimismaksude kasvuga. Osaliselt tuleneb  viimase kümnendi tarbimismaksude tõus ka Euroopa Liidu nõuetest.  Aga pole olemas täna veenvaid tõendeid selle kohta, et tarbimismaksude eelistamine tulumaksudele oleks kuidagi parem majanduse stabiilsusele või soodsam majanduskasvule.  Hiljutine globaalne majanduskriis näitas, et sellest tulid pigem sujuvamalt läbi suurema otseste maksudega riigid.

Tarbimismaksude ja eriti alkoholimaksude tõusust tulenevaid riskid alati teada olnud; seega pole  tänases olukorras pole midagi uut ega ootamatut! Tulemus on olnud pikalt ja üsna täpselt ette aimatav. Küüniliseks teeb aga olukorra asjaolu, et tänased kõige suuremad alkoholimaksude kriitikud on ise sedasama poliitikat eelnevatel aastatel väga jõuliselt soosinud ja edendanud.   

Tsiteerime näiteks Reformierakonna valimisplatformi – „(seame) sihiks liikumise tulude maksustamiselt tarbimise, saastamise ja pahede maksustamisele“. Ehk siis  - tuleb vähendada tulumaksu ja suurendada alkoholi, tubaka ja autokütuse maksustamist. Heldetaevas, aga see on ju sõnasõnalt tegevus, mida tänane valitsus teebki!

Seega, vähemalt Reformierakonnal ei ole küll mingisugustki moraalset alust alkoholiaktsiiside ja autokütuste aktsiisitõusu sarjata!

Aga suure pildi juurde tagasi tulles – mis on siis erakondade terviklik plaan näiteks peale alkoholiaktsiiside tagasipööramist?  

Selleks, et meie maksusüsteem kriisist välja viia, tuleb paraku loobuda eelnevatel kümnenditel kinnistunud dogmadest. Eelkõige on see seotud isiku tulumaksusüsteemiga. Kõlab küll vanamoeliselt, aga tuleb üle minna tänaselt proportsionaalselt tulumaksult erinevat maksumääradega tulumaksusüsteemile.  Selline süsteem on näidanud oma elujõudu mitmete sajandite vältel üle maailma. Niikaua kui seda ei juleta teha, pole meie maksusüsteemi sisuline areng kahjuks võimalik. Pole võimalik alandada tarbimismakse, pole võimalik vähendada sotsiaalmaksu ettevõtetele, pole võimalik tagada riigieelarve tasakaal. Selles ummikus me täna siis olemegi!  Täna on Eesti üks vähestest riikidest, kus kasutatakse proportsionaalset tulumaksu. Sellest meie kunagisest majandussümbolist on täna saanud paraku ida-slaaviliku  ja haldussuutmatu riigi tunnus. Isegi Läti läheb järgmisest aastat üle progresseeruva määraga tulumaksule, mis võimaldab paremini jaotada maksukoormust ning hoida sealhulgas ka alkoholimaksud Eestist madalamad.

Järgmisel aastal plaanitud tulumaksumuudatused ei too kaasa mingit astmelist  tulumaksu nagu ekslikult arvatakse. Maksuvabastused ei muuda tulumaksusüsteemi astmeliseks, küll aga muudavad selle progresseeruvust erinevate tulutasemete lõikes.  Aga nagu näeme,  maksuvabastuste kaudu on väga raske optimaalset maksukoormuse jaotust saavutada ja kriitiline hoiak on siin igati õigustatud.  Palju lihtsam ja majanduslikult efektiivsem on maksukoormuse jaotamine läbi erinevate maksumäärade, nagu seda igal pool mujal maailmas tehakse.  Pole põhjust seda meilgi häbeneda!

http://www.err.ee/578232/viktor-trasberg-olle-keisririigi-sund

http://www.err.ee/512141/viktor-trasberg-alkoholi-moju-riigieelarvele

http://www.err.ee/596183/viktor-trasberg-kes-maksab-alkoholimakse

http://www.err.ee/603451/viktor-trasberg-euroopa-hinnad-ja-eesti-tarbimine

http://www.err.ee/579042/viktor-trasberg-tarbimismaksude-lisamine-viib-maksususteemi-tasakaalust-valja

http://www.err.ee/388840/trasberg-tarbimismaksude-tous-suvendab-majandussurutist

Pääsemine paradiisist (Vikerraadio (91) 15. 11.2017)

ERR link

Just praegu on toimumas meeliköitev  meedimäng nimega Paradiisipaberid, mis on jätkuks eelmisel aastal  toimunud niinimetatud Panama paberite vaatemängule. Lihtsas keeles, miskitmoodi on välja tulnud nende ettevõtete ja eraisikute nimed, kes ajavad oma äriasju maksuvabade piirkondade kaudu. Sellesse seltskonda kuuluvad näiteks Facebook, Apple, Nike ja McDonalds. Indiviididest kaunistavad seda nimekirja paljud riigipead, poliitikud, muusikud ja filmistaarid.

Paradiisipaberiteks nimetatakse lekkinud dokumente sellepärast, et maksuvabad  piirkonnad on sageli hea kliima  ja kauni loodusega riigid nagu näiteks  Bermuda või Bahama.  Kasutatakse sellist äritegemise vormi aga peamiselt kolmel põhjusel – maksudest  hoidumiseks, rahapesuks või lihtsalt oma tegevuse varjamiseks. Paljud selle maailma vägevad ei taha, et  laiem üldsus teaks nende äride sisust ja äritegemise mastaapidest. Euroopa Liit on survestanud selliseid piirkondi maksustama Euroopast pärinevaid ettevõtteid ja eraisikuid tulumaksuga ning jagama infot seal toimetavate tegelaste kohta.  Ülemäära edukaks selline tegevus pole aga osutunud.

Tuleme siinkohal tagasi kodukamarale ja toome esile seosed meie majanduskeskkonnaga. Teatavasti, ka Eestis ei maksa ettevõtted teenitud kasumi pealt kohustuslikku tulumaksu. See  on pakkunud rahvusvahelistele ettevõtetele võimalusi  piiriülesteks manipulatsioonideks ja moonutanud majandustegevust  ka riigi siseselt.

Meil puuduvad täna  usutavad tõendid selle kohta, et meie süsteem oleks kuidagimoodi ühiskonnale majanduslikus võtmes efektiivsem  võrreldes kõikide teiste riikidega, kus kehtib klassikaline kasumimaksusüsteem. Rahvusvaheliste ettevõtete puhul väidaksin, ma meie tulumaksusüsteemil on lausa uuskolonialismi ilminguid.  

Võtame pangandussektori. 16 aasta jooksul on pangad teeninud Eestis kokku neli miljardit eurot kasumit ning on selle pealt maksnud 154 miljonit kasumimaksu. Arvestuslik keskmine aastane maksukoormus on 3,8 protsenti; seda olukorras kus nominaalne maksumäär on  liikunud 26 ja 20 protsendi raames. Pooltel vaadeldava perioodi aastatel  pole üldse midagi makstud või siis jääb arvestuslik maksukoormus alla 1%.  Eesti pankade, mis suuresti kuuluvad välisosanikele, kasumimaksukoormus on olnud üpris tagasihoidlik. 

Samas on meie pankade emapangad maksnud koduriigis  ohtralt nii kasumimaksu kui ka dividende, mis omakorda on mitmetes riikides maksustatud lisaks indiviidi tulumaksuga.

Alates järgmisest aastast Eesti olukord muutub. Sisuliselt kehtestatakse pankadele kohustuslik 14% kasumimaks ehk siis sel sajandil kehtinud tulumaksusüsteem muutub lõpuks ometi  mõistuspärasemaks ja sarnasemaks muu maailmaga. Aga on tekkinud huvitav olukord. Pangad, kes tavapäraselt väga jõuliselt väljendandavad oma seisukohti maksustamise ja regulatsioonide osas, on seekord samahea kui vait olnud. Kuigi on tegemist põhimõttelise muutusega kasumite maksustamises  ja kohalike pankade maksukoormuse ilmse kasvuga.

Tõlgendan seda olukorda järgmiselt. Pangad on hakanud tajuma, et kohustusliku tulumaksu puudumine mõjub  nende mainele halvasti.   Emapangad välismaal ei tunne enam ennast hästi olukorras, kus nende tütarfirmad tegutsevad riikides, kus kasumit ei maksustata. Sest - kui pole kohustuslikku kasumimaksu, siis on Panama!

Kui sellele lisanduvad veel rahapesu- ja korruptsioonisüüdistused pankade vastu, siis selline negatiivne foon teeb pankadele raskeks uute investorite leidmise.  Ei tule kasuks ka pidevad etteheited, milles Eestis tegutsevaid pankasid süüdistatakse kasumi maksuvabas väljaveos.

Pankade äri seisneb usalduses.  Kui pankadele saab ette heita kasumiga sahkerdamist, siis kuidas pangad eeldavad ausust ja usaldust oma klientidelt?

Seega – pankadele on pärale jõudnud arusaam, et odavam on maksta natukenegi kohustuslikku kasumimaksu kui  olla süüdistatud Panama laadses riigis toimetamises.

Seda kummalisem on lugeda Eesti Panga seisukohta, kus sisuliselt toetatakse Panama laadse olukorra säilimist Eesti panganduses. https://www.eestipank.ee/blogi/millest-valitsus-aasta-tagasi-pankade-tulumaksust-raakides-vaikis   Ka väidab pangatöötaja, et on arusaamatu,  miks panku tulumaksuga üldse maksustatakse ja mida valitsus sellega taotleb?

Selgitame – ettevõtted maksavad kasumimaksu, sest kasutavad riigi poolt rahastatavat infrastruktuuri, ettevalmistatud töötajaid ja õiguskaitset. Ja palju muud ettevõtluseks vajalikku.  Kasumi maksustamist käsitletakse seega kui ettevõtete poolset panustamist avaliku sektori poolt pakutavate hüviste eest. Muide, üheks  kallimaks avaliku sektori teenuseks on riigi rahandussüsteemi  ja Keskpanga ülalpidamine. 

Kokkuvõttes, loodame, et Eesti seosed paradiisisaartega on edaspidigi  seotud päikesepaiste ja palmidega, mitte aga hämara ja maksuvaba rahasahkerdamisega.