Pulbitsev
arutelu alkoholiaktsiiside ja tulumaksu ümber on küll emotsionaalselt põnev
tegevus, aga samas kipub tundeküllus hägustama maksudega seotud suuremat pilti. Aga suur pilt on see, kuidas maksusüsteem tervikuna
vastab ühiskonna vajadustele ning seda nii täna, kui ka nähtavas tulevikus. Olen arvamusel, et
tänane maksusüsteem on kinni kiilunud ja ei ole võimeline täitma talle pandud
ülesandeid.
Suures
plaanis peab maksusüsteem vastama kolmele tingimusele – tagama ühiskonna
kestmiseks vajalike vahendite kokkukorjamise; soodustama majanduskasvu ja
süvendama sotsiaalset õiglust. Kõige
keerulisem aspekt selle juures on maksukoormuse optimaalne jaotamine erinevate
ühiskonnaliikmete vahel. Paljud inimesed on siin sageli erinevates rollides
samaaegselt - palgatulu saajad, tarbijad või ettevõtjad.
Laias laastus
jagunevad maksud Euroopas maksutüübi järgi otsesteks ja kaudseteks maksudeks
ning sotsiaalkindlustusmakseteks. Keskeltläbi
katavad nimetatud maksutulud igaüks kolmandiku. Teistpidi saab makse
jagada ka tööjõu-, tarbimise ja kapitalimaksudeks. Neid kõiki erilaadseid makse on korraga vaja,
sest nad täidavad erinevaid ülesandeid.
Selles
raamistikus toome esile Eesti maksusüsteemi kaks tänast peamist probleemi – esiteks,
meie riigirahanduse liiga suur sõltuvus tarbimisega seotud maksudest ja
teiseks, ettevõtete liigkõrge sotsiaalmaksukoormus.
Kõrged tarbimismaksude
määrad survestavad hinnakasvu, soodustavad piirikaubandust ja asetavad suhteliselt
suurema maksukoormuse madalatululistele. Samuti seatakse riigieelarve sõltuvusse
raskesti etteprognoositavad maksulaekumistest. Seoses alkoholiaktsiisidega on
neid aspekte üsna värvikalt ka näitlikustatud.
Teine
põhimure on ettevõtete kõrge sotsiaalmaks, mis pidurdab palgakasvu, kõrgepalgaliste töökohtade loomist ja ühiskonna
tulutaset tervikuna.
Kuidas me sellisesse
olukorda oleme sattunud?
Viimase 15
aasta jooksul on pidevalt alandatud tulumaksumäära ja vähendatud ettevõtete
kasumimaksu. Otseste maksude laekumise vähenemist on kompenseeritud tarbimismaksude
kasvuga. Osaliselt tuleneb viimase
kümnendi tarbimismaksude tõus ka Euroopa Liidu nõuetest. Aga pole olemas täna veenvaid tõendeid selle
kohta, et tarbimismaksude eelistamine tulumaksudele oleks kuidagi parem majanduse
stabiilsusele või soodsam majanduskasvule.
Hiljutine globaalne majanduskriis näitas, et sellest tulid pigem sujuvamalt
läbi suurema otseste maksudega riigid.
Tarbimismaksude
ja eriti alkoholimaksude tõusust tulenevaid riskid alati teada olnud; seega
pole tänases olukorras pole midagi uut
ega ootamatut! Tulemus on olnud pikalt ja üsna täpselt ette aimatav. Küüniliseks
teeb aga olukorra asjaolu, et tänased kõige suuremad alkoholimaksude kriitikud on
ise sedasama poliitikat eelnevatel aastatel väga jõuliselt soosinud ja edendanud.
Tsiteerime
näiteks Reformierakonna valimisplatformi – „(seame) sihiks liikumise tulude
maksustamiselt tarbimise, saastamise ja pahede maksustamisele“. Ehk siis - tuleb vähendada tulumaksu ja suurendada
alkoholi, tubaka ja autokütuse maksustamist. Heldetaevas, aga see on ju
sõnasõnalt tegevus, mida tänane valitsus teebki!
Seega,
vähemalt Reformierakonnal ei ole küll mingisugustki moraalset alust alkoholiaktsiiside
ja autokütuste aktsiisitõusu sarjata!
Aga suure
pildi juurde tagasi tulles – mis on siis erakondade terviklik plaan näiteks
peale alkoholiaktsiiside tagasipööramist?
Selleks, et
meie maksusüsteem kriisist välja viia, tuleb paraku loobuda eelnevatel
kümnenditel kinnistunud dogmadest. Eelkõige on see seotud isiku
tulumaksusüsteemiga. Kõlab küll vanamoeliselt, aga tuleb üle minna tänaselt
proportsionaalselt tulumaksult erinevat maksumääradega
tulumaksusüsteemile. Selline süsteem on
näidanud oma elujõudu mitmete sajandite vältel üle maailma. Niikaua kui seda ei
juleta teha, pole meie maksusüsteemi sisuline areng kahjuks võimalik. Pole
võimalik alandada tarbimismakse, pole võimalik vähendada sotsiaalmaksu
ettevõtetele, pole võimalik tagada riigieelarve tasakaal. Selles ummikus me
täna siis olemegi! Täna on Eesti üks
vähestest riikidest, kus kasutatakse proportsionaalset tulumaksu. Sellest meie
kunagisest majandussümbolist on täna saanud paraku ida-slaaviliku ja haldussuutmatu riigi tunnus. Isegi Läti
läheb järgmisest aastat üle progresseeruva määraga tulumaksule, mis võimaldab paremini
jaotada maksukoormust ning hoida sealhulgas ka alkoholimaksud Eestist
madalamad.
Järgmisel
aastal plaanitud tulumaksumuudatused ei too kaasa mingit astmelist tulumaksu nagu ekslikult arvatakse. Maksuvabastused
ei muuda tulumaksusüsteemi astmeliseks, küll aga muudavad selle progresseeruvust
erinevate tulutasemete lõikes. Aga nagu näeme,
maksuvabastuste kaudu on väga raske
optimaalset maksukoormuse jaotust saavutada ja kriitiline hoiak on siin igati
õigustatud. Palju lihtsam ja
majanduslikult efektiivsem on maksukoormuse jaotamine läbi erinevate
maksumäärade, nagu seda igal pool mujal maailmas tehakse. Pole põhjust seda meilgi häbeneda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar