Töö nagu iga teinegi (Vikerraadio (88) 3. oktoober 2017)

https://www.err.ee/633990/viktor-trasberg-lopetagem-korghariduslik-bolsevism

Lõpetagem kõrghariduslik bolševism

Sel sügisel algas viies  õppeaasta, mil eestikeelset kõrgharidust saab tasuta.  Oleme aga jõudnud tulemuseni,  mis väga ilmekalt näitab, kuidas poliitiline populism lõhkus ära loogiliselt toiminud kõrghariduse  rahastusmudeli.  Täna sõltuvad kõrgkoolid täielikult riigi rahast, mis ettearvatult ei rahulda ülikoolide vajadusi. Omatulud õppemaksudest katavad napilt kümnendiku Tartu ülikooli eelarvest.  Ülikoolide konkurentsivõime palgata uusi õppejõude on vähenenud ning toimub kõrghariduse kiire üleminek inglise keelele. 

Reformi eesmärgiks, esiteks,  oli suurendada eestikeelse kõrgharidusruumi kandepinda. Täna võime öelda, et mitte miski pole teinud Eesti ülikoolide inglisekeelestumiseks rohkem, kui üleminek tasuta eestikeelsele kõrgharidusele. Mille vastu pole mul midagi - mul on õnn olnud olla seotud ingliskeelse õppe arendamisega Tartu Ülikoolis peaaegu selle algusest. Kui paarkümmend aastat tagasi tundsin kõiki välistudengeid nime ja nägupidi, siis tänaseks on jõudnud ingliskeelsetes  programmides õppijate arv tuhandeni.  Nende kursuste eest saab ülikool küsida õppemaksu  ehk kaasata raha väljastpoolt riigisektorit.  

Teiseks, reformi eesmärgiks oli võimaldada ka vaesematest eesti peredest pärinevate üliõpilaste paremat juurdepääsu kõrgharidusele. Tulemus on aga täpselt vastupidine – miski asi pole takistanud rohkem juurdepääsu eestikeelsele ülikooliharidusele kui tasuta õppekohad. Eelnev süsteem toimis väga ratsionaalselt – riigi soov ette valmistada teatud erialade lõpetanuid väljendus riiklikus tellimuses ja riigi poolses nende kohtade rahastamises.

Seega tasuta said õppida kõige paremad ja suurem osa üliõpilasi maksis ise. Tõsi, mitte küll kõigis teaduskondades.   Õppemaks ei olnud liiga kõrge ja valikuvõimalused olid suhteliselt avarad.  Kui ületad ülikoolipoolse nõuete lati ja oled keskendunud ja järjepidev,  siis saad ka kõrghariduse.  Tudengite motivatsioon ja õpingutele keskendumine oli palju suurem, sest õppimise eest tuli maksta. Tänane olukord on teistsugune. Õppemaksu rahalist survet enam ei ole, mis tegelikkuses vähendab ka vastutustunnet.  Heade keskkoolitulemustega  noored astuvad  sisse erialadele, mis neid nagu eriti ei huvitagi.  Kui on tasuta, siis võib ju proovida!  Ja kui ei huvita, siis sammun minema. 40% äraminejatest tegi seda enda vabal soovil. Samal ajal jäävad ülikooli ukse taha need noored, kes on  nõrgematest keskkoolidest või kelle abituuriumi lõpuhinne oli karvavõrra madalam. Ja nendel noortel pole eestikeelset kõrgharidust enam võimalik saada,  isegi kui on olemas õppimisvõimekus ja raha.  Aga tasulist ülikooliharidust saab inglise keeles. Nii ongi  kujunenud olukord, et kolmandik ingliskeelsetel õppekavadel õppijaid on tegelikult eestikeelsed.  Kui enne oleksid nad saanud head haridust  õppemaksu eest eesti keeles, siis nüüd saavad nad head haridust raha eest inglise keeles.

Kolmandaks, reformi eesmärgiks oli parandada eestikeelse kõrghariduse kvaliteeti. Tulemuseks on  aga see, et mitte miski pole teinud eestikeelse kõrghariduse stagneerumiseks rohkem kui üleminek tasuta õppele. Sest puudub turukonkurents kõrgkoolide vahel! Veelkord, ülikoolid on ratsionaalsed ja panevad oma ressursid sinna, mis tõstab nende rahvusvahelist tuntust või toob sisse raha. Eesti keeles õpetamine paraku rahvusvaheliste paremusjärjestustes arvesse ei tule. Loeb välistudengite arv, projektid ja ingliskeelsed publikatsioonid. Ja selles on Eesti ülikoolid üsnagi edukad!

Ülikoolid käituvad seega väga loogiliselt -  ingliskeelse õppe korral saab küsida raha ja seda rohkem ka tehakse!  Aga selleks tuleb  konkureerida rahvusvahelisel turul. Eestikeelse õppe puhul aga selline turukontroll puudub. Eesti tudengitel ei ole valikut – kas saad seda, mida sulle tasuta antakse või ei saa üldse!

Miks me siis imestame, et Eesti kultuuriloo professorikandidaat peab loengu inglise keeles. See on ju mõistetav käitumine olemasolevas olukorras.

Head eesti inimesed! Kui tahetakse head eestikeelset haridust, siis tuleb selle eest maksta.  Kas läbi õppemaksude või läbi riigieelarve. Oleme jõudnud olukorda, kus suurema turuväärtusega teaduskondades on raske leida eestikeelseid õppejõude nagu näiteks majandus-, õigus- ja IT, sest igal pool mujal on töötasu parem.

Ei ole loogiline, et näiteks õigusteaduskonna lõpetanud noore juristi esimene palk õigusbüroos on kõrgem, kui pikaaegse doktorikraadiga juuraõppejõu oma. Ja tulemuseks ongi, et õppejõude napib.   Tartu Ülikool palkab  täna   doktorikraadiga õppejõude,  kellele  pakutav palk on 1060 eurot kuus. Needsamad doktorikraadiga inimesed hakkavad õpetama tulevasi ajukirurge ja arvutigeeniusi!   Omandate maailma tippülikoolis doktorikraadi, olete üle 35 aasta vanune,  suure õppelaenukoormaga  ja saategi  tuhat eurot kuus? Nagu näeme, see ei ole jätkusuutlik!

Kokkuvõttes, tuleks ära lõpetada see kõrghariduslik bolševism ja lükata vähemalt  majandus-  ja õigusteaduskond tagasi vabasse turumajanduslikku vette. Turg ehk tulevane tudeng või tööandja  otsustab, mis see haridus väärt on!