Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsi-, vaid lihtsameelsus (Vikerraadio (96): 21.02.2018)

ERR

Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsimeelsus, sest me teame, kuidas nendega hakkama saada. Meid ohustab hoopis lihtsameelsus – arvamine, et keerulisi asju saab lahendada lihtsate parteiliste hüüdlausetega ning samal ajal eirates maailma pikaajalist kogemust, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

100 aastat tagasi sisuliselt puudusid eestlastele kuuluvad suurettevõtted. Eesti ettevõtete omanikud olid venelased, baltisakslased või veel keegi kuskilt. Ka Eesti tööstus oli paljuski kujundatud Vene impeeriumi suuriiklikest huvidest lähtuvalt.

Tegutsevatest suurtehastest olgu mainitud Kreenholmi manufaktuur kui Euroopa üks suurimatest tekstiilitööstustest, Dvigateli vagunitehas, tselluloosi- ja tsemenditootmine.

Aga Esimene maailmasõda ja suuriikide kokkuvarisemine Euroopas tegi kiire lõpu ka senisele Eesti tööstusele. Iseseisvuse esimese aastakümne Euroopas ei olnud kerge leida uusi turge ei tekstiili- ega masinatööstusele ning seega võeti suund suurtööstusest loobumisele ja siseturule keskendumisele. Edendati põllumajandust, arendati põlevkivi tootmist ja kasutamist ning metsatööstust.

Paarikümne aastaga suudeti välja arendada väikeriigile sobiv majanduskorraldus ja leida oma koht maailma majanduses. Aga mis muud üle jäigi!

Sõdadevahelised kriisid räsisid majandust küll karmilt, aga suudeti paindlikult reageerida – tehti rahareform ja kujundati sobiv eelarve- ja rahakursipoliitika. 15 protsenti riigieelarvest kulutati põllumeestele makstavateks toetusteks ja monopoliseeriti riiklikult põllumajanduseksport, mis aitas kaasa põllumajanduse muutumisele rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Seega jäi Eesti enne Teist maailmasõda ikkagi valdavalt põllumajanduslikuks maaks. 

Nõukogude okupatsioon tõi kaasa jällegi totaalse majandusstruktuuri ümberkorralduse – kolhoosistati põllumajandus ja rajati uusi rasketööstusettevõtteid. NSV Liidu riigieelarvest tehti suuri investeeringuid metalli- ja masinatööstusesse ning energeetikasse ja infrastruktuuri. 

Paraku ei sobinud paljud tööstusharud Eesti oludega – puudus vajalik tööjõud ja tooraine, tootmine oli saastav ning ressursse raiskav. Ebaefektiivse suurtootmisega kaasnesid  mittesoovitav inimeste sisseränne, keskkonnareostus ja kolemajade ehitamine. Kergetööstust ja teenindustegevust oli vähe, konkurents tootjate vahel puudus, kaupade kvaliteet oli madal ja kogu aeg oli kõigest puudus. 1980. aastate alguseks oli nõukogude ebeefektiivsel majandussüsteemil võhm väljas ja aeg revolutsiooniks küps.

Turumajandus hakkas uuesti tekkima 30 aastat tagasi samaaegselt Eesti iseseisvuse taastamise protsessiga. Esialgu tõi see kaasa suure ebakindluse ning elujärje langemise isegi võrreldes nõukogude ajaga. Samas panid reformid aluse turumajanduslikule majanduskorraldusele.

Paarkümmend aastat tagasi oligi suurem osa ettevõtlussektorist erastatud. Suudeti Eestisse meelitada välisinvesteeringuid, mis tõid kaasa moodsa tehnoloogia, ärikultuuri ja välissidemed. Tekkisid uued tegevusvaldkonnad – pangandus, teenindus, kaubandus, turism –, mis enne olid peaaegu olematud. Tekkisid Eesti kapital ja kapitalistid;  majandustegevus muutus vägagi konkurentsivõimeliseks ja võeti sisse väärikas koht maailma majanduses.

Euroopa Liiduga ühinemine, kiire majanduskasv ja ekspordivõimekus suurendasid kiiresti ka palgataset ja heaolu.

Paraku tekitas näiliselt peatumatu majanduskasv ja eelnevate aegade edukas majandusareng seisaku ühiskonna mõtlemises ja majandusprotsessidest arusaamises. Ei suudetud juhtida majandustsüklit, vaid lasti majandusel üle kuumeneda ja seejärel kriisi langeda. 

Majanduse toimimise seaduspärade ja majanduse juhtimisele omaste hoobade kasutamise eiramise loogiline tagajärg oli sügav majanduslangus ja sellel järgnenud stagnatsioonikümnend. Tahtmatus muuta iganenud eelarvepoliitikat, loobumine laenuinstrumentidest ja maksukorralduse reformidest ei võimaldanud ka kaasajastada majandusstruktuuri.

See on läks Eesti ühiskonnale väga kalliks maksma, mis väljendus madalas majanduskasvus, lihtsakoelise majandusstruktuuri säilimises ning Eesti inimeste väljarändes. 

Eesti riik jõuab ka järgneva saja aastani, kui suudab kaasajastada oma majandust ega jää kinni oma aja ära elanud dogmadesse. Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsimeelsus, sest me teame, kuidas nendega hakkama saada. Meid ohustab hoopis lihtsameelsus – arvamine, et keerulisi asju saab lahendada lihtsate parteiliste hüüdlausetega ning samal ajal eirates maailma pikaajalist kogemust. 

Eestis elamiseks peab tänapäeva maailmas olema põhjus. Aga väikeses rahvusriigis on kogu aeg dilemma – kas kesta rahvusriigina või tahame elada jõukalt? Väikeriigi tingimustes need kaks asja korraga harva saavutatavad. See määrab ära paljuski ka ühiskonna valikud nii hariduse, majandussüsteemi, julgeoleku ja meie riigi sõprade valikul.

Kui tahame kesta rahvusriigina, siis peame ühiskonnana sellesse ka panustama – inimeste, aja- ja muude ressurssidega. Kui aga panustamist nähakse karistusena, siis järgmist  sajandit me riigina vist üle ei ela.

Seega andku Jumal meile tarkust ja jõudu eristada riigile olulisi asju tühisest  parteipoliitilisest kemplemisest. Pikka iga Sulle, meie oma 100-aastane Eesti riik! •