Alkoholimaksud (Vikerraadio (9): 29.04.2014)

Eelmisel nädalal andis valitsus teada kavast tõsta järgmisel aastal alkoholiaktsiisi  määra 15% .  Mis  on kolm korda rohkem kui eelnevalt kavandatud.  Selle otseseks põhjuseks on tulumaksukoormuse alandamine , mille kompenseerimiseks tuleb teisi makse suurendada. Alkoholi maksustamisest laekub umbkaudu 4% riigieelarvest, , mis on võrreldav suurus isiku  tulumaksulaekumistega.  

Alkoholiaktsiis on teatavasti kaudne maks, mille maksja on küll äriettevõte, aga maksukoormuse tegelik kandja on selle kauba ostja. Toimub maksukoormuse siire müüjalt  kauba lõppostjale.  Suurema osa alkoholi jaehinnast moodustavadki tootele kehtestatud mitmesugused maksud.

Ühtede viinatootjate kalkulatsioonide kohaselt suurendaks järgmise aasta aktsiisitõus viinapudeli hinda keskeltläbi 1 euro võrra.  Kui hind tõuseb, siis nõudlus väheneb. Teiste viinatootjate arvamuse kohaselt peaks nad tehase lausa pooleks aastaks kinni panema võimaliku ületootmise tõttu.

Püüaksin siinkohal viina hinnaga seotud  erinevad aspektid süsteemselt kokku võtta.  Keskmise Eesti pere ühe liikme kohta tarbitakse aastas alkoholi 86 euro eest, mis moodustab tarbimiskulutustest 2.5%  Mis keskeltläbi ei ole suur kulutus ja seega alkoholihinna tõus jääb ilmselt enamusele märkamatuks.  Kaldun arvama, et suurem osa  kodanikke  ei suudagi  täpselt öelda,  näiteks kui mitu eurot pudel viina poes maksab. Tänaste sissetulekute ja alkoholi hinnataseme juures  ei muudaks aktsiisitõus  nende jaoks suurt midagi.

Teiseks toogem välja alkoholi seos tervisekäitumisega. Alkoholiga on seotud palju liiklusõnnetusi   ja tervisekahjustusi.  Aktsiisist saadav maksutulu peaks seega katma riigi poolt tehtavad ravikulutused ja muud ühiskonnale tekitatud kaod.  Siinkõneleja  on olnud juhendajaks doktoritööle, mis hindas alkoholitarbimisega  seotud kulusid riigieelarvele  ja võrdles neid aktsiisist laekuvate summadega.  Autor järeldas, et alkoholimaksud  peaksid  lausa mitmekordselt tõusma, et tema poolt tekitatud kahjud kaetud saaks.  Seega -  maksutõusuks nagu ruumi oleks.  Alkoholi hinna kallinemine muudaks ta raskemini kättesaadavaks ka noortele, mis omakorda oleks kindlaks signaaliks  väärtushinnangute kujundamisele.

Peaprobleem on aga selles, et on olemas suur hulk alkoholisõpru ja spetsiifilisi sõltlastest tarbijaid, kellele on iga sent viinahinna juures oluline.  Ning see on seltskond  teeb alkoholi hinnaga seotud aspektid  vägagi  tundlikuks kogu ühiskonna jaoks.  Alkoholi poehinna kasv suunab otsima odavamaid alternatiive.  Leitakse need sageli alkoholisisaldusega kodukeemia joomises või  mitmesuguste omakäeliselt kokkusegatud tehniliste vedelike tarbimises. Sellise tegevuse laienemise ohtlikus on ilmselge. Parem siis ikka tarbitagu odavamat riigiviina, kui metanooli.   Olen osalemas Balti riikides toimuvas uuringus, mis püüab hinnata surrogaatide tarbimise ulatust ja selle seost alkoholihinnaga.  Loodetavasti hilissuvel on võimlik saada hetkeolukorra kohta täpsemat pilti.

Eelnevaga seostub ka alkoholi erinev maksustamine toote liikide suhtes. Rivaalitsevad alkoholitootjad vaidlevad selle üle, kas aktsiis peaks olema samasuur lahjale ja kangele kraamile. Täna on  näiteks õlu maksustatud suhteliselt madalamalt kui kange alkohol.    Ilmselt on ka maksumäärade kaudu võimalik mõjutada tarbimisharjumusi ühiskonnale sobivamaks.

Kolmandaks, kõrgem aktsiis annab uut hoogu ka piiriülesele salakaubandusele. Viinatootjate hinnangul  koguni üks kolmandik Eestis joodavast viinast salajast päritolu.  Eesti läheduses asuvad oluliselt madalama viinahinnaga riigid, mis loob uusi ahvatlusi mitmet masti pahategijatele.

Neljandaks,  oluline aspekt alkoholihindade tõus puhul on ka selle mõju meie turismisektorile. Soome käib Eestis viina ostmas, mis hoiab suuresti hinge sees ka meie turismindusel.  Alkoholihindade  silmnähtav tõus võib anda siinkohal  sellele sektorile üsna ootamatu ja järsu tagasilöögi!

Kokkuvõttes,  ega tänase riigieelarve ja  valitsuse maksupoliitiliste valikute juures  muid võimaluse ei olegi kui alkoholimakse tõsta.  Ühiskonna riskid ja määramatus sellega seoses  kindlasti kasvavad ja riigieelarve sõltub veelgi suuremal määral tarbijate heatahtlikkusest. 

Apteekide "erastamine" (Vikerraadio (8): 15 aprill 2014)

Jätkuvalt on ühiskonnas üleval apteekide teema, mis on kütnud kirgi nii ravimimüüjate, apteekrite kui ka kohtute vahel.   

Milles siis õige probleem seisneb?

Alustagem apteegisektorist kui ärivaldkonnast. Tegemist on kindlasti suure äriga -  apteekide käive on laias laastus 250 miljonit eurot aastas. Siit ka ettevõtjate loomulik huvi apteegisektoris toimetada ja kasumit teenida.

Teiselt poolt on tegemist  tervishoiuasutusega, millel on äärmiselt oluline koht rahva tervise ja heaolu tagamisel. 

Probleemi olemus seisnebki selles, et need kaks eesmärki  – ärihuvi  ja tervishoid - ei taha apteegisektoris kuidagi sujuvalt ühilduda.

Apteeki tegevus on kulukas – ranged nõuded peavad olema kehtestatud apteekide müügitegevusele, ravimite käitlemisele  ja väljastamisele.  Ravimid on reeglina kallid. Nende kättesaadavuse eesmärgil reguleeritakse nende hindade taset riigi poolt ja sageli makstakse riigi poolt osaliselt ka kinni.

Apteek kui ärivaldkond on  üsna spetsiifiline – selleks on vaja väljaõppinud proviisoreid ja farmatseute. Ja siin jõuamegi ühe olulise aspektini – apteekrite ettevalmistus  toimub ainult riigi raha eest.   Absoluutselt kõik Eesti apteekrid on saanud ettevalmistuse  maksumaksja arvel.  Selleks, et apteegid oleksid olemas, peab Eesti riik tegema ka üsna suuri kulutusi.

Nüüd siis  eelpoolnimetatud probleemi juurde. Sajandivahetusel tuli ilmseks olukord,  kus  apteeke hakati asutama liiga palju ning  apteekreid igasse apteeki enam ei jätkunud. Tekkis kartus,  et apteegid pannakse maapiirkondades proviisorite puudusel lihtsal kinni. Ning teiselt poolt, linnadesse kuhjub apteeke liiga palju, mille jaoks pole ilmselget vajadust.  Olukorra stabiliseerimiseks kehtestati 2005  aastal apteekide asutamispiirangud, mille eesmärgiks oli pidurdada uute apteekide tekkimist ja loota, et ka hõredamalt asustatud piirkondade jaoks jätkuks personali.

2013 aasta alguses võttis aga teema üles Õiguskantsler  Indrek Teder, kes leidis, et selline asutamispiirang on Põhiseadusega vastuolus.  Peale selle häiris Õiguskantslerit ka  apteegisektori enda toimimine. Nimelt, ravimite hulgimüüjate ning apteekide kokkusulamine omandisuhte  kaudu ehk peene nimega vertikaalne integratsioon.  See on kaasa toonud apteekide koondumise hulgimüüjate kontrolli all olevatesse kettidesse, mis omakorda kahandab turukonkurentsi ja survestab ravimihinduhindu tõusu suunas. 

Riigikohus arutas teemat ja leidis, et sellised asutamispiirangud tuleks kaotada. Riigikogu  on seejärel tulnud välja seaduseelnõuga, mis asutamispiirangud tühistaks. Teiselt poolt  sätestatakse täpsemalt apteegi  kui tervishoiuasutuse  olemus ja  seatakse piirangud apteeki omandisuhtele. Mis tähendab, et apteekide põhiomanikud saavad olla ainult apteekrid ise.  Ehk siis apteeke ei saa luua rohkem kui on Eestis olemas kvalifikatsiooniga töötajaid.

Aga miks neid apteeke siis nii hirmsasti asutada tahetakse?  Apteegisektor ei ole ülemäära kasumlik tegevus. Pigem vastupidi – võrreldes kogu jaemüügisektoriga on kasumlikkus mitmekordselt madalam.

Aga apteegil kui sellisel on muid lisaväärtusi. Nimelt, tema olemasolu näiteks kaubanduskeskuses  tõstab kogu kaubanduskeskuse omanikutulu. Iga uue keskuse omanik on huvitatud ka apteegi paiknemisest selles. Rahvarohkemas piirkonnas on loomulikult apteegi tegevus  ka kasumlikum. Kokkuvõttes on see viinud apteekide ülekuhjumisele linnadesse. Ja töötajaid neisse uutesse apteekidesse ei olegi mujalt võtta kui osta üles teistest apteekidest, sealhulgas ka maapiirkondadest.

Tartu kesklinna Barclay platsilt on näiteks võimalik mõneminutilise jalutuskäiguga jõuda 7-8 apteeki. Võib üsna kindel olla, et nendes apteekides kokku on igal hetkel vähem  ostjad, kui on neis kohal apteekreid ja farmatseute. Siit ka täiesti õigustatud küsimus – miks me kulutame riigi ressursse apteekrite ettevalmistusse, kui nende kasutamine on ebaratsionaalne?  Veelgi enam – linnaapteekide ülekontsentratsiooni tingimustes  on oht, et mõned piirkonnad jäävad üldse apteegiteenusest ilma.

Tagasi apteegikettide domineerimise  ja hulgi-ning jaemüüjate suhete juurde.  Probleem ei ole ju mitte apteegikettide olemasolus kui sellistes. Jaemüügiketid on meil kõikjal – nii kaubanduses, hotellinduses kui kütuseturul. Probleem ei ole ka liiga väheses ravimite hulgimüüjate arvus. Apteegikaup ongi  spetsiifiline kaup ja siin jääb alati kestma üksikute suurtegijate domineerimine.  Samuti, asutamispiirangute  ärakaotamine ei lõhu vertikaalset integratsiooni mitte kuidagi, pigem hoopis süvendab seda.

Oluline on hoopis muu – kuidas tagada konkurentsiolukord ravimite hulgimüüjate ja apteekide omavahelistes suhetes?  Ning sellele on ka suunatud Riigikogu regulatsioon mõte -  teha  ravimite hulgimüüjate asemel apteekide omanikuks apteekrid ise! Selline kord kehtib ka näiteks Soomes. See tähendaks, et  ka apteekrile laieneb tervishoiuteenuse osutaja staatus, kelle eesmärgiks on eelkõige rahva tervis  ja ravimite kättesaadavus aga  mitte ravimiketi poolt seatud ärilised eesmärgid. Oluline on ka apteekri sõltumatus, samalaadselt perearstiga.

Kokkuvõttes, uus regulatsioon peab tooma kokkuleppe  hulgimüüjate ning apteekide vahel ning tulema kasuks  eelkõige apteegi klientidele.  Aga käesolevas seaduse arendamise faasis tuleks mõelda selle üle, kuidas valutult korraldada apteekide omandivormi muutust; tagada nende efektiivne toimimine ning apteegiteenuse mõistlik kättesaadavus  riigi igas piirkonnas. 

Venemaa ja sanktsioonid (Vikerraadio (7): 1.04.2014)

Viimasel nädalal  oleme kuulnud mitmetest Lääneriikide plaanidest  seoses Venemaa karistamisega Krimmi vallutamise eest. Teise riigi territooriumi hõivamine  ja endaga liitmine on tegevus, mis tänases Euroopas ei saa olla sallitav. Demokraatlik maailm peab reageerima, et vältida samalaadse tegevuse kordumist ja laienemist.  Ilmselgelt sõjalised aktsioonid Krimmi taasliitmiseks Ukrainaga ei ole võimalikuid. Sestap tekib küsimus – kuidas ründajat karistada muude vahenditega? Eelkõige käib jutt poliitilisest  hukkamõistust  ja isolatsioonist, aga ka survestamist majanduslike hoobade kaudu. Sanktsioonid teeks Venemaa elu  kibedaks ja sunniks neid hoiduma edasisest ekspansioonist.

Samas näeme Euroopa Liidu ja USA üllatavat sisulist hambutust ja aeglast reaktsiooni.  Sündmused Krimmis  tulid Läänemaailmale ilmselge ootamatusena. Mis tõendab veelkord – maailma arusaam ja ettenägemisvõime Venemaast käitumismustritest ja võimalikust   agressiivsest tegevusest on väga õhuke. Seda vaatamata maailmas tegutsevatele  sadadele  Venemaa uurimiskeskustele ja tuhandete  niinimetatud kremlinoloogide toimetamisele.

Kuidas siis  Venemaad survestada? Eesti jaoks on küsimus ülioluline, sest oleme piiririik.  Asume vahetus kontaktsoonis ning meie jaoks Eesti-Vene suhetega  seoses kõik tähtis. Olge see siis julgeolek, poliitika, majandus või inimestevahelised suhted.   Erinevalt Ukrainast ei ole Eesti sõjaliselt allaheidetav.  Meie kaitsevõimekus on piisav seismaks vastu igale agressorile. 

Jätame kõrvale poliitilise ja sõjalise aspekti ning keskendume majanduslikele survevahenditele.  Majandussanktsioonide mõte oleks kahjustada eelkõige Venemaa  poliitilise ja majandusliku eliidi heaolu.  Esimese sammuna karistusoperatsioonide seas on  kehtestatud sissesõidupiirangud Lääneriikidesse paarikümnele inimesele Venemaa   eliidi  seast, keda saab otseselt seostada Krimmi sündmustega. Räägitakse järgnevatest võimalikest majandusspiirangutest Venemaa ärimeestele; Vene ettevõtete ja pankade välistegevuse piiramisest aga ka inimeste reisipiirangute suurendamisest.  Vene ärieliit ja ühiskond peaks nende kaudu kannatama ja oma heaolu vähenemise kaudu tajuma, et agressiivsele territooriumide  hõlvamisele järgneb vältimatu karistus.

Sanktsioonid saavad olla aga efektiivsed juhul, kui nad on suunatud Vene ekspordimajanduse  kõige olulisemate valdkondade vastu – see on nafta, gaasi ja toorme eksport, mis moodustab üle 70% Venemaa  väljaveost.  Kõik muud on Venemaa ekspordivõimekuse mõttes suhteliselt olematu. 

Teine pool sanktsioonidest  on seotud Lääne tehnoloogia  sisseveoga Venemaale, mis vähendaks veelgi tema konkurentsivõimet; sealhulgas ka sõjatööstuse arengut.

Aga olukord  läheb mõnevõrra naeruväärseks.  Ähvardused vene poliitikute  Läänes asuvate  varad külmutamise kohta ei ole tõsiseltvõetavad. Selle eest on Putin juba  ammu hoolitsenud, et Vene poliitilistel põhitegijatel ei oleks välismaal selliseid varasid ega huvisid, millega saaks neid väljastpoolt survestada.

Aga majanduspiirangud Vene ettevõtetele ja ärimeestele?  Juba kohe on  Euroopa ametnikelt kuulda, et  Vene gaasitoru kinni ei keerata. Loomulikult -  on ju Saksamaa on 60% ulatuses sõltuv välismaalt ostetavast energiast.

Juba on kuulda, et muidu nii sõjakas Briti valitsus on välistanud jõuvõtted  Suurbritannias toimetavate vene oligarhide vastu. See võiks kahjustada Londoni City ja kinnisvaraomanike ärihuvisid. 

Juba on kuulda, et Prantsuse sõjalaevade tootjad ei loobu ründelaevade müümisest Venemaale. Ärihuvid!

Tundub, et läänemaised sanktsioonide lubajad ise pole  demokraatlike  väärtuste kaitsmise nimel ise suutelised mitte kopikatki oma heaolust ära andma.  Suhteliselt on sõjakad olnud ameeriklased, sest nende otsesed ärihuvid Venemaal on palju väiksemad.  Aga ka mitmed USA prominendid on kutsunud üles mõõdukusele Venemaa suhtes.

Mõtleme venevastastel sanktsioonide tagajärgedest Eesti  seisukohalt. Venemaa on meie ekspordisuunana 3 kohal. Välisinvesteeringute mahu poolest Eestisse on Venemaa samuti esiviisikus. Kuigi otseselt ei ole Vene investeeringud nii nähtavad kui Soome ja Rootsi omad, siis vene turu tähtsus meie turismile, põllumajandusele  ja logistikasektorile on vägagi oluline. 

Tahan jutu viia meie huvidele  ja osalusele Venemaale piirangute kehtestamisel. Kui näiteks Saksamaale ei ole vastuvõetav gaasitarnete piirang, siis mis on need piirangud, mis  Eestile kindlasti ei sobi? On need seotud turistide liikumise ja viisadega?  Kas oleme nõus piirama venelastega seotud  investeeringuid  meie majandusse, sealhulgas sadamatesse ja rasketööstusesse?

Teiselt poolt, meil peaks olemas olema  plaanid  nii riigi kui ettevõtete tasandil juhuks, kui oluliselt  väheneb vene transiit, investeeringud sadamatesse  ja turistide vool.  Mis võiks juhtuda sanktsioonide tõttu tööstusega  Ida-Virumaal, puhkekeskustega  Pärnus ja uueaasta елка-dega Tallinnas? 

Olen seda meelt, et uus valitsus  ja uuel väliskaubandusminister peaksid neil  teemal väga kiiresti midagi arvama ja selgitusi jagama. Et kõik ei tuleks jälle ettearvamatult.