Apteekide "erastamine" (Vikerraadio (8): 15 aprill 2014)

Jätkuvalt on ühiskonnas üleval apteekide teema, mis on kütnud kirgi nii ravimimüüjate, apteekrite kui ka kohtute vahel.   

Milles siis õige probleem seisneb?

Alustagem apteegisektorist kui ärivaldkonnast. Tegemist on kindlasti suure äriga -  apteekide käive on laias laastus 250 miljonit eurot aastas. Siit ka ettevõtjate loomulik huvi apteegisektoris toimetada ja kasumit teenida.

Teiselt poolt on tegemist  tervishoiuasutusega, millel on äärmiselt oluline koht rahva tervise ja heaolu tagamisel. 

Probleemi olemus seisnebki selles, et need kaks eesmärki  – ärihuvi  ja tervishoid - ei taha apteegisektoris kuidagi sujuvalt ühilduda.

Apteeki tegevus on kulukas – ranged nõuded peavad olema kehtestatud apteekide müügitegevusele, ravimite käitlemisele  ja väljastamisele.  Ravimid on reeglina kallid. Nende kättesaadavuse eesmärgil reguleeritakse nende hindade taset riigi poolt ja sageli makstakse riigi poolt osaliselt ka kinni.

Apteek kui ärivaldkond on  üsna spetsiifiline – selleks on vaja väljaõppinud proviisoreid ja farmatseute. Ja siin jõuamegi ühe olulise aspektini – apteekrite ettevalmistus  toimub ainult riigi raha eest.   Absoluutselt kõik Eesti apteekrid on saanud ettevalmistuse  maksumaksja arvel.  Selleks, et apteegid oleksid olemas, peab Eesti riik tegema ka üsna suuri kulutusi.

Nüüd siis  eelpoolnimetatud probleemi juurde. Sajandivahetusel tuli ilmseks olukord,  kus  apteeke hakati asutama liiga palju ning  apteekreid igasse apteeki enam ei jätkunud. Tekkis kartus,  et apteegid pannakse maapiirkondades proviisorite puudusel lihtsal kinni. Ning teiselt poolt, linnadesse kuhjub apteeke liiga palju, mille jaoks pole ilmselget vajadust.  Olukorra stabiliseerimiseks kehtestati 2005  aastal apteekide asutamispiirangud, mille eesmärgiks oli pidurdada uute apteekide tekkimist ja loota, et ka hõredamalt asustatud piirkondade jaoks jätkuks personali.

2013 aasta alguses võttis aga teema üles Õiguskantsler  Indrek Teder, kes leidis, et selline asutamispiirang on Põhiseadusega vastuolus.  Peale selle häiris Õiguskantslerit ka  apteegisektori enda toimimine. Nimelt, ravimite hulgimüüjate ning apteekide kokkusulamine omandisuhte  kaudu ehk peene nimega vertikaalne integratsioon.  See on kaasa toonud apteekide koondumise hulgimüüjate kontrolli all olevatesse kettidesse, mis omakorda kahandab turukonkurentsi ja survestab ravimihinduhindu tõusu suunas. 

Riigikohus arutas teemat ja leidis, et sellised asutamispiirangud tuleks kaotada. Riigikogu  on seejärel tulnud välja seaduseelnõuga, mis asutamispiirangud tühistaks. Teiselt poolt  sätestatakse täpsemalt apteegi  kui tervishoiuasutuse  olemus ja  seatakse piirangud apteeki omandisuhtele. Mis tähendab, et apteekide põhiomanikud saavad olla ainult apteekrid ise.  Ehk siis apteeke ei saa luua rohkem kui on Eestis olemas kvalifikatsiooniga töötajaid.

Aga miks neid apteeke siis nii hirmsasti asutada tahetakse?  Apteegisektor ei ole ülemäära kasumlik tegevus. Pigem vastupidi – võrreldes kogu jaemüügisektoriga on kasumlikkus mitmekordselt madalam.

Aga apteegil kui sellisel on muid lisaväärtusi. Nimelt, tema olemasolu näiteks kaubanduskeskuses  tõstab kogu kaubanduskeskuse omanikutulu. Iga uue keskuse omanik on huvitatud ka apteegi paiknemisest selles. Rahvarohkemas piirkonnas on loomulikult apteegi tegevus  ka kasumlikum. Kokkuvõttes on see viinud apteekide ülekuhjumisele linnadesse. Ja töötajaid neisse uutesse apteekidesse ei olegi mujalt võtta kui osta üles teistest apteekidest, sealhulgas ka maapiirkondadest.

Tartu kesklinna Barclay platsilt on näiteks võimalik mõneminutilise jalutuskäiguga jõuda 7-8 apteeki. Võib üsna kindel olla, et nendes apteekides kokku on igal hetkel vähem  ostjad, kui on neis kohal apteekreid ja farmatseute. Siit ka täiesti õigustatud küsimus – miks me kulutame riigi ressursse apteekrite ettevalmistusse, kui nende kasutamine on ebaratsionaalne?  Veelgi enam – linnaapteekide ülekontsentratsiooni tingimustes  on oht, et mõned piirkonnad jäävad üldse apteegiteenusest ilma.

Tagasi apteegikettide domineerimise  ja hulgi-ning jaemüüjate suhete juurde.  Probleem ei ole ju mitte apteegikettide olemasolus kui sellistes. Jaemüügiketid on meil kõikjal – nii kaubanduses, hotellinduses kui kütuseturul. Probleem ei ole ka liiga väheses ravimite hulgimüüjate arvus. Apteegikaup ongi  spetsiifiline kaup ja siin jääb alati kestma üksikute suurtegijate domineerimine.  Samuti, asutamispiirangute  ärakaotamine ei lõhu vertikaalset integratsiooni mitte kuidagi, pigem hoopis süvendab seda.

Oluline on hoopis muu – kuidas tagada konkurentsiolukord ravimite hulgimüüjate ja apteekide omavahelistes suhetes?  Ning sellele on ka suunatud Riigikogu regulatsioon mõte -  teha  ravimite hulgimüüjate asemel apteekide omanikuks apteekrid ise! Selline kord kehtib ka näiteks Soomes. See tähendaks, et  ka apteekrile laieneb tervishoiuteenuse osutaja staatus, kelle eesmärgiks on eelkõige rahva tervis  ja ravimite kättesaadavus aga  mitte ravimiketi poolt seatud ärilised eesmärgid. Oluline on ka apteekri sõltumatus, samalaadselt perearstiga.

Kokkuvõttes, uus regulatsioon peab tooma kokkuleppe  hulgimüüjate ning apteekide vahel ning tulema kasuks  eelkõige apteegi klientidele.  Aga käesolevas seaduse arendamise faasis tuleks mõelda selle üle, kuidas valutult korraldada apteekide omandivormi muutust; tagada nende efektiivne toimimine ning apteegiteenuse mõistlik kättesaadavus  riigi igas piirkonnas.