Venemaa ja sanktsioonid (Vikerraadio (7): 1.04.2014)

Viimasel nädalal  oleme kuulnud mitmetest Lääneriikide plaanidest  seoses Venemaa karistamisega Krimmi vallutamise eest. Teise riigi territooriumi hõivamine  ja endaga liitmine on tegevus, mis tänases Euroopas ei saa olla sallitav. Demokraatlik maailm peab reageerima, et vältida samalaadse tegevuse kordumist ja laienemist.  Ilmselgelt sõjalised aktsioonid Krimmi taasliitmiseks Ukrainaga ei ole võimalikuid. Sestap tekib küsimus – kuidas ründajat karistada muude vahenditega? Eelkõige käib jutt poliitilisest  hukkamõistust  ja isolatsioonist, aga ka survestamist majanduslike hoobade kaudu. Sanktsioonid teeks Venemaa elu  kibedaks ja sunniks neid hoiduma edasisest ekspansioonist.

Samas näeme Euroopa Liidu ja USA üllatavat sisulist hambutust ja aeglast reaktsiooni.  Sündmused Krimmis  tulid Läänemaailmale ilmselge ootamatusena. Mis tõendab veelkord – maailma arusaam ja ettenägemisvõime Venemaast käitumismustritest ja võimalikust   agressiivsest tegevusest on väga õhuke. Seda vaatamata maailmas tegutsevatele  sadadele  Venemaa uurimiskeskustele ja tuhandete  niinimetatud kremlinoloogide toimetamisele.

Kuidas siis  Venemaad survestada? Eesti jaoks on küsimus ülioluline, sest oleme piiririik.  Asume vahetus kontaktsoonis ning meie jaoks Eesti-Vene suhetega  seoses kõik tähtis. Olge see siis julgeolek, poliitika, majandus või inimestevahelised suhted.   Erinevalt Ukrainast ei ole Eesti sõjaliselt allaheidetav.  Meie kaitsevõimekus on piisav seismaks vastu igale agressorile. 

Jätame kõrvale poliitilise ja sõjalise aspekti ning keskendume majanduslikele survevahenditele.  Majandussanktsioonide mõte oleks kahjustada eelkõige Venemaa  poliitilise ja majandusliku eliidi heaolu.  Esimese sammuna karistusoperatsioonide seas on  kehtestatud sissesõidupiirangud Lääneriikidesse paarikümnele inimesele Venemaa   eliidi  seast, keda saab otseselt seostada Krimmi sündmustega. Räägitakse järgnevatest võimalikest majandusspiirangutest Venemaa ärimeestele; Vene ettevõtete ja pankade välistegevuse piiramisest aga ka inimeste reisipiirangute suurendamisest.  Vene ärieliit ja ühiskond peaks nende kaudu kannatama ja oma heaolu vähenemise kaudu tajuma, et agressiivsele territooriumide  hõlvamisele järgneb vältimatu karistus.

Sanktsioonid saavad olla aga efektiivsed juhul, kui nad on suunatud Vene ekspordimajanduse  kõige olulisemate valdkondade vastu – see on nafta, gaasi ja toorme eksport, mis moodustab üle 70% Venemaa  väljaveost.  Kõik muud on Venemaa ekspordivõimekuse mõttes suhteliselt olematu. 

Teine pool sanktsioonidest  on seotud Lääne tehnoloogia  sisseveoga Venemaale, mis vähendaks veelgi tema konkurentsivõimet; sealhulgas ka sõjatööstuse arengut.

Aga olukord  läheb mõnevõrra naeruväärseks.  Ähvardused vene poliitikute  Läänes asuvate  varad külmutamise kohta ei ole tõsiseltvõetavad. Selle eest on Putin juba  ammu hoolitsenud, et Vene poliitilistel põhitegijatel ei oleks välismaal selliseid varasid ega huvisid, millega saaks neid väljastpoolt survestada.

Aga majanduspiirangud Vene ettevõtetele ja ärimeestele?  Juba kohe on  Euroopa ametnikelt kuulda, et  Vene gaasitoru kinni ei keerata. Loomulikult -  on ju Saksamaa on 60% ulatuses sõltuv välismaalt ostetavast energiast.

Juba on kuulda, et muidu nii sõjakas Briti valitsus on välistanud jõuvõtted  Suurbritannias toimetavate vene oligarhide vastu. See võiks kahjustada Londoni City ja kinnisvaraomanike ärihuvisid. 

Juba on kuulda, et Prantsuse sõjalaevade tootjad ei loobu ründelaevade müümisest Venemaale. Ärihuvid!

Tundub, et läänemaised sanktsioonide lubajad ise pole  demokraatlike  väärtuste kaitsmise nimel ise suutelised mitte kopikatki oma heaolust ära andma.  Suhteliselt on sõjakad olnud ameeriklased, sest nende otsesed ärihuvid Venemaal on palju väiksemad.  Aga ka mitmed USA prominendid on kutsunud üles mõõdukusele Venemaa suhtes.

Mõtleme venevastastel sanktsioonide tagajärgedest Eesti  seisukohalt. Venemaa on meie ekspordisuunana 3 kohal. Välisinvesteeringute mahu poolest Eestisse on Venemaa samuti esiviisikus. Kuigi otseselt ei ole Vene investeeringud nii nähtavad kui Soome ja Rootsi omad, siis vene turu tähtsus meie turismile, põllumajandusele  ja logistikasektorile on vägagi oluline. 

Tahan jutu viia meie huvidele  ja osalusele Venemaale piirangute kehtestamisel. Kui näiteks Saksamaale ei ole vastuvõetav gaasitarnete piirang, siis mis on need piirangud, mis  Eestile kindlasti ei sobi? On need seotud turistide liikumise ja viisadega?  Kas oleme nõus piirama venelastega seotud  investeeringuid  meie majandusse, sealhulgas sadamatesse ja rasketööstusesse?

Teiselt poolt, meil peaks olemas olema  plaanid  nii riigi kui ettevõtete tasandil juhuks, kui oluliselt  väheneb vene transiit, investeeringud sadamatesse  ja turistide vool.  Mis võiks juhtuda sanktsioonide tõttu tööstusega  Ida-Virumaal, puhkekeskustega  Pärnus ja uueaasta елка-dega Tallinnas? 

Olen seda meelt, et uus valitsus  ja uuel väliskaubandusminister peaksid neil  teemal väga kiiresti midagi arvama ja selgitusi jagama. Et kõik ei tuleks jälle ettearvamatult.