Lisandväärtus ja avalik sektor (Vikerraadio (17):26.08.2014)

Viimasel ajal on liiga palju hakanud silma  väga ebameeldiv ja kindlasti ebaõiglane erinevate sektorite töötajate vastandamine.  Püütakse eristada erasektori ja riigi käest palka saavaid töötegijaid. Loeme arvamusi, nagu saaksid avaliku sektori töötajad palka ainult erasektori töötajate armust ning meil oleksid nagu olemas mingid „tulu-“ ja „kuluinimesed“.  Tuluinimesed erasektoris loovad tulu ehk lisaväärtust, mida siis  ollakse sunnitud kulutatama  avaliku sektori ülalpidamiseks.  

Tegemist on otseselt väära arusaamaga, millele ei peakski võib-olla tähelepanu pöörama. Kahjuks aga  püütakse sellega luua üldist arvamusfooni nagu niinimetatud „tuluinimestel“ oleks suurem sõnaõigus ühiskonna asjades kui kellelgi teisel.

Vaatame  meie rahvamajanduse lisaväärtuse numbreid.  Avalik sektor loob umbes 15%  kogu lisaväärtusest, erasektor umbes 75%.  Lisaks veel loovad lisaväärtust kodumajapidamised.  Mis vastab laias laastus sellele mustrile, kuidas Euroopas lisandväärtuse loomine sektorite lõikes toimub.  Seega, umbes üks  viiendik lisandväärtusest tuleb valitsussektori käest!

Seega olgu rõhutatud, et lisandväärtuse loomise seisukohalt ei ole mingit vahet era- ja avaliku sektori töötajal. Samamoodi ei ole ka mingit vahet maksude  maksmisel erinevate sektorite töötegijate puhul. Kõik palgasaajad, sõltumatult  sektorist,  maksavad tulumaksu ja nende tööandjad omakorda sotsiaalmaksu.

Aga milles siis seisneb erasektori ja avaliku sektori erinevus? Milleks meil üldse valitsussektorit vaja on? Avaliku sektorit on tarvis selliste hüviste pakkumiseks, kus turg loomupäraselt ei toimi. Näiteks riigikaitse korraldamine või infrastruktuuri rajamine.  Turumajandus iseenesest meid agressori eest ei kaitse, ikka maksurahast ülalpeetav kaitsevägi on ainult selleks võimeline. 

Teine peamine põhjus on see, et paljusid hüviseid saame avaliku sektori kaudu kvaliteetsemalt ja  odavamalt kui erasektori  vahendusel. Näiteks meditsiini- või  haridusteenust.    Ühiskonnana on neid teenuseid vaja ja avalik sektor see süsteem, mis meile selliseid teenuseid pakub.  Ilma avaliku sektori panuseta pole ka erasektori toimimine võimalik.

Kolmandaks, sektoreid eristav aspekt on seotud hüvise eest tasumisega. Kui erakauba puhul maksab kauba ostja selle eest otse pakkujale, siis avaliku sektori poolt pakutud hüviste eest tasumisel kogub riik tulu, millest suurema osa moodustavad maksud.

Kui palju avalik sektor peaks hüviseid pakkuma ja kuidas nende eest tasutakse – üldistatult otsustab seda ühiskond demokraatliku valimisprotsessi kaudu.  Iga aastaselt koostatakse avaliku sektori eelarved, kus siis näidatakse, kuhu riigi raha kulub ja kust seda saadakse.

Lisandväärtuse loomisega seostud otseselt termin „maksumaksja“.  Arusaadav tundub olevat mõiste „maksumaksjate raha“,  aga kes on „maksumaksja“? Ka siin näeme, et seda tegelast püütakse seostada ainuüksi erasektoriga. Mis on jällegi otseselt vale!  Makse maksavad ju kõik palgasaajad - nii erasektoris  kui riigipalgalised.  27% sotsiaalmaksu laekumistest tuleb riigitöötajate arvel. Tarbimismaksud moodustavad meil üle 40% riigituludest. Tarbimismaksude koormus langeb kõigile tarbijatele, isegi neile kes palgatulu ei saa, näiteks pensionärid.  Või kuidas siis suhtuda Kesk-Soome  pensionäridesse, kelle kanda jääb märkimisväärne osa  alkoholi ja tubakaaktsiisist? Kas nemad ei olegi siis maksukoormuse kandjad ehk maksjad?

Või on siis suurem õigus ühiskonnaasjades suurettevõtetel kui „maksumaksjatel“. Näeme, et pangandussektor maksab sotsiaalmaksu 10 korda vähem kui riigisektor, kuigi tegemist on väga suurte firmadega.

Või kumb on siis suurem maksumaksja – kas väikeettevõtja,  kes maksab aastas paar tuhat eurot oma kasumilt tulumaksu või suur välispank, kes pole 15 aasta jooksul mitte sentigi oma kasumit Eesti ühiskonnaga jaganud?

Aga ikkagi, kas pole riigipalgaliste maksud need, mis on  erasektori lisandväärtuse arvel eelnevalt kokkukorjatud maksuraha?

Aga  vaatame olukorda teiselt poolt – enne kui alustav eraettevõte on sendigi eest lisaväärtust loonud, on ta saanud avaliku sektori poolt koolitatud töötajad,  äriinfrastruktuuri ja õiguskaitse.  Seega tekib klassikaline „kas-enne-oli-muna-või-kana“ olukord ehk kes siis kellele võlgu on.  Sellise olukorra vältimiseks on rahvamajanduslikus arvepidamises võetud konkreetne seisukoht – kes teeb palgatööd või pakub rahaliselt mõõdetavat hüvist, see loob  ka väärtust!

Ühiskonnana  on meil vaja nii ministreid kui maakooli koristajaid, nii politseinikke kui ka Eesti Raadio töötajaid.  Kui need inimesed meile väärtust ei loo, siis me neid ei palkaks!

Avaliku sektori töötajad  pakuvad hüviseid, mida ühiskond on neilt tellinud ja  saavad selle eest ka tasu. Sellest tasust maksavad nad ka kõik makse, sarnaselt erasektori töötajatega, olles seega ka täisväärtuslikud maksumaksjad.

Keegi ei pea kedagi üleval,   Eesti tipparstid või dirigendid ei ela poe turvameeste poolt annetatud maksutulude armust.

Aga loomulikult peab ühiskond igapäevaselt mõtlema selle üle missuguseid teenuseid on meil riigi käest vaja ning hoidma silm peal maksuraha kasutamisel. Ning ka vastupidi, kui riik teeb maksusoodustusi või erandeid eraettevõtetele, siis on ühiskonna jaoks  oluline ka jälgida, kuidas neid soodustusi kasutatakse.