G20 - majanduskasv ja Venemaa (Vikerraadio (23): 18.11.2014)

Eelmisel nädalavahetusel toimus Austraalias, Brisbane’is suurriikide juhtide tippkohtumine, mida tunneme ka G20 ühendusena. Kuigi  suuremat tähelepanu on saanud erinevate kremlinoloogide tõlgendused Venemaa valitseja käitumise  eripärade kohta,  siis alljärgnevalt  keskenduks  nimetatud  ürituse sisulisele poolele.

Kõigepealt G20-st kui suurriikide suhtlusviisist.  Alguse on saanud selline mitteformaalne ühendus 15 aastat tagasi. Selle eesmärgiks on „tuua kokku tähtsamate tööstusriikide ja arengumaade juhid, arutamaks maailmamajanduse globaalseid teemasid“.  Nagu ka nimetus viitab, on osalisi kokku 20 riiki, mis sisaldab ka Euroopa Liitu kui institutsiooni. Seega  võib öelda, et ka Eesti esindaja viibis kohal! 

Nimetatud riigid katavad kokku  86% maailma tootmismahust; 76%  maailma väliskaubandusest  ja 65% maailma rahvastikust.  Pooled  ühendusse kuuluvatest riikidest moodustavad suuremad arenenud tööstusriigid nagu USA, Saksamaa ja Jaapan; teise poole aga suure rahvaarvu ja rikkalike loodusvaradega arengumaad nagu Brasiilia, Hiina ja India, aga ka Indoneesia ja Saudi-Araabia. Aga ka Venemaa.  Seega ei ole kuidagi tegemist mingisuguse rikaste Lääneriikide klubiga,  vaid arengutasemelt erinevate, aga majanduslikult ja poliitiliselt oluliste riikidega maailma  erinevates regioonides. 

Mis siis neid riike võik ühendada?  Kokkusaamiste fookus  on globaalsete arengute, aga eelkõige rahandus-süsteemi stabiilsuse ja majanduskasvu teemade arutelu. Sai ju ka ühenduse kooskäimine alguse peale 1997-nda aasta ränka Aasia  finantskriisi. Globaliseeruvas ja seotud maailmas tunnetati vajadust  majanduspoliitikaid  kooskõlastada ja rahandussüsteeme stabiliseerida.

Mida siis Brisbane’is riigipead rääkisid ja mis sellest Eestile võiks tähelepanuväärset olla?  Peateema on ikka majanduskasv  ja selle saavutamise strateegiad.  Kokkusaamisel kinnitatud tegevuskava toob välja  mitmeid aspekte, mis riikide majanduskasvu peaksid stimuleerima.  Suuresti on tegemist väga üldiste deklaratsioonidega ja midagi  uut siin meie jaoks ei ole. Aga mõned  huvitavad aspektid siiski!

Globaalne eesmärk  on saavutada  vähemalt 2% majanduskasv järgneva 5 aasta jooksul. Loomulikult on riigiti kasvu kiirus erinev – Euroopas  madalam ja tärkava majandusega riikides kiirem.  Globaalse majanduskasvu saavutamiseks peaksid ka riigid edendama struktuurseid reforme ja tihendama omavahelist koostööd.  

Täpsemalt näeb tegevuskava ette keskendumist neljale valdkonnale -  infrastruktuuri arendamist; kaubandustõkete vähendamist; uute töövõimaluste leidmist ja konkurentsijõudude tugevdamist.

Infrastruktuuri arendamiseks kavatsetakse luua spetsiaalsed asutused, mis aitavad nii siseriiklikke kui piiriüleseid projekte  korraldada ja rahastada.  Üks oluline takistus tundub olevat infrastruktuuri projektide riigipoolne rahastamine, sestap püütakse soodustada ka eraraha investeeringuid infrastruktuuri arendamisse.   

Teine suund on piiriülese kaubanduse tõkete vähendamine. Eesti jaoks  teemapüstutus ülemäära aktuaalne ei ole, sest oleme niigi väliskaubanduslikule tegevusele  üpris avatud.  Aga teiselt poolt, kui pidada silmas Lääneriikide ja Venemaa vahelist kaubandussanktsioonide sõda, siis tuleb silmad lahti hoida.

Kuna ikka on veel tuntav pangandussüsteemi kriisijärgne ebakindlus, siis rõhutatakse ka vajadust kehtestada finantssektorile selgemad ja efektiivsemad regulatsioonid.   Selle teemaga seondub vahetult ka riikide võlakoormuse kontrolli alla saamine.

Eesti jaoks huvitav aspekt on aga G20  näpunäited maksusüsteemi arendamiseks.  Rõhutatakse vajadust „kindlustada rahvusvahelise maksusüsteemi õiglus  ja  kindlustada riikide maksubaas“.  Pangem nüüd tähele – rõhutatakse põhimõtet, et „kasumid peavad olema maksustatud neis riikides,  kus ettevõtte majandustegevus toimub ja kus lisaväärtus  luuakse“.   Tänane Eesti kasumimaksustamise  süsteem on sõna-sõnalt selle põhimõttega vastuolus. Meie maksusüsteem teeb võimalikuks suuremahulise Eestis teenitud kasumi maksuvaba väljaveo välisettevõtete poolt.  Ehk Eestis toimub täpsel see, mida nimetatud deklaratsioon taunib.  G20 lõppdokumendis tunnustati ka rahvusvaheliste maksureeglite täpsustumist ja piiriülese maksude vältimise seire arengut.

Olulise kasvustrateegia valdkonnana räägiti palju ka töökohtade loomise vajadusest ja naiste ning noorte töövõimaluste avardumisest; kliimamuutustest ja muudest olulistest asjadest.

Seega kokkuvõttes. On ju ilmselge, et pooleteistpäevase  kokkusaamise käigus ei ole võimalik maailma globaalprobleeme lahendada. Eelkõige  on selliste ürituste eesmärgiks anda  olulistele riigipeadele võimalus kõrgetasemeliseks otsesuhtluseks.  See võimaldaks  kiiremini reageerida maailma majanduse ja poliitika hetkeprobleemidele,  nagu Ebolaga viiruse leviku tõkestamine või sõjaliste konfliktide vaigistamine.  Ja näiteks otsekohene ning kriitiline suhtumine Venemaa agressiivsesse tegevusse, mis sel kohtumisel ka toimus.

Teine üldisem eesmärk  on seotud indikatsioonide andmisega maailmale – mis on olulised probleemid ja kuhu suunda kavatsetakse liikuda!   Ja see läheb ka Eestile korda, sest oleme samuti oluline osa maailmast!