Kust tuleb palk! (Vikerraadio (61): 31.05.2016)

Eesti palgad kasvasid  esimeses kvartalis 8% võrreldes eelmise aastaga. See on tekitanud rõõmsaid emotsioone, aga ka loomupärase vastandumise tööandjate ja ametiühingute vahel.

Ettevõtjad on seisukohal, et selline palgatõus on liiga kiire ja seega sööb Eesti konkurentsivõimet.  Vastupidiselt - ametiühingujuht on seisukohal, et  “just palgatõus hoiab meie majandust hetkel vee peal ja selle järsk katkestamine võib tuua kaasa vabalanguse”. Tema seisukohalt on peaprobleem eelkõige selliste  investeeringute vähesuses, mis võimaldaksid kasvatada tootlikkust. 

Majandusteooria lähtub arusaamast, et jätkusuutliku  palgakasvu aluseks on tööviljakuse tõus. Tööandja seisukohalt tähendab  see olukorda, kus lisandunud tootmismahu müügiväärtus  on suurem kui selle loomiseks tehtavad lisakulutused. Kui ettevõte saab rohkem tulu, siis saab ta ka ilma kasumit vähendamata maksta rohkem palka. Kui aga tööjõukulu kasvab kiiremini kui lisandunud toote väärtus, siis paratamatult jääb kasumiosa väiksemaks.

Aga teisiti sõnastades -  kõrge palgatase on samal ajal ka kõrge tootlikkuse ehk konkurentsivõime näitaja. Maailma  kõige konkurentsivõimelisemates riikides – Šveitsis, Singapuris ja USA ning Põhjala riikides - on samal ajal ka maailma kõige kõrgem palgatase. 

Mis on aga Eesti nii kiire palgatõusu põhjused ja kuidas sellesse suhtuma peaks?

Vaatame kõigepealt palkade absoluuttaset.  OECD riikide lõikes oli Eesti palgatase  2013 aastal  kõige madalam, jäädes maha ka Poolast, Ungarist ja Tšehhist. Rääkimata Põhjamaadest, kellega võrreldes on meie palgad mitmekordselt väiksemad.

Mitmesugused muud statistikaandmed näitavad Eesti olukorda mõnevõrra paremana Ida- ja Kesk Euroopa riikide seas, mis aga ei muuda üldpilti  meie kohast Euroopa raamistikus.

Tuntavalt madalam palgatase tingib paratamatult Eesti töötaja huvi kiigata lähedalasuvate Põhjamaade tööturu suunas. Kui osa inimesi liigub tööle välismaale, siis töötajate arvu püsimiseks peab tühimiku katma elanikkonna  loomulik juurdekasv või tööjõu sissevool.  Eestis on aga täna tegemist olukorraga, kus väljaränne on suurem kui siia saabumine;  seda vaatamata statistikatrikkidele.

Teine aspekt on jällegi tootlikkus. Kui tootlikkus suureneb, siis on võimalik heaolu kasv ka väheneva töötegijate arvu tingimustes.  Eesti oleme täna olukorras, kus töötajate arv väheneb, aga tootmise efektiivsus ei suuda seda korvata. Tulemuseks surve palkade tõstmiseks, mis omakorda mõjutab negatiivselt kasumeid.

Mida siis sellise olukorras pakub tööandjate esindaja? Kutsub üles vähendama palgasurvet!  Kuidas? Toodagu sisse odavamat tööjõudu kui kohapealt saada!

Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda. Veelgi enam, tegemist on erakordselt halva signaaliga töötajatele, mida võib lausa võtta süüdistusena, et miks nii palju palka tahetakse! 

Esiteks, palkade kunstlik madalalhoidmine pole Euroopa Liidu raamistikus kuidagi võimalik. Veelgi enam – see oleks lausa ohtlik, sest  palkade ja heaolu kasv on ainuvõimalik  tee Eesti ühiskonna kestvusele.

Palgakasv ei ole elamine ja koogisöömine tuleviku arvel – kui tänased  palgad ei suurene siis meil tulevikku rahvana ei ole!  Küll eestlastele leidub maid ja riike, kus palka suudetakse maksta!

Teiseks välistööjõud. Tuletagem lugupeetud tootmisjuhile meelde, et Eesti on juba  üle kümne aasta osa  Euroopa Liidu tööturust.  Sellel tööturul on peaaegu  300 miljonit töötajat,  keda  on võimalik vabalt  Eesti ettevõtetesse palgata.  Aga saame ju üheselt aru, millistest tööjõust käib jutt. Antud juhul soovitakse mööda minna turukonkurentsist ja palgata odavamat tööjõudu väljastpoolt Euroopa Liitu. 

Väljastpoolt Euroopat tuleva odava tööjõuga kaasnevad aga olulised probleemid, mis sõna otsese mõttes halvavad Eesti majandusarengu. Kui ettevõtted saavad lühiajaliselt tulu odava tööjõu  kasutamisest, siis sellega kaasnevad muud  kulud ja probleemid lükatakse aga ühiskonna kaela. Aga peamine – odava tööjõu pealevool pärsib tehnoloogilist arengut ja majandusstruktuuri muudatusi. Kui odav tööjõud võimaldab  jätkata tänast vähetootlikku tegevust, siis milleks investeerida tehnoloogia uuendamisse ja mõelda tööjõu parema kasutamise peale?

Odaval tööjõul põhinevat tootmisstuktuuriga jätkamine vähendab igal juhul Eesti  konkurentsivõimet ja heaolu. Kui kõrge palgakulu ei survesta tehnoloogilist uuendust, siis moderniseerumist ei  toimugi.

Veelkord, ma  ei kutsu ma üles kuidagi  meie tööturu sulgema väljastpoolt Euroopast tulevale  tööjõule kui see toimuks turupõhiselt.

Vastuvõetamatu on aga tegevus, millega püütakse Eesti oma inimeste palgad madala hoida ja investeeringud tehnoloogiasse tegemata jätta. See on olukord, mis tegelikult sööb tükke meie tuleviku heaolukoogist.  

IT kadus ära (Vikerraadio (60):24.05.2016)

On tõsilugu, et vanemate Euroopa Liidu riikide majandused  kasvavad täna aeglasemalt kui paljude suurte Aasia riikide omad. Kui Euroopa kriisijärgne majanduskasv on olnud nullilähedane, siis Hiina ja India kasvasid keskmisele üle 5% aastas.  USA kasv on olnud mõne protsendi ringis, Jaapanis veelgi madalam.  Aga kas see tähendab, et Aasi riikide  jõukusetase läheb ühel hetkel stagneerunud Euroopast ja Ameerikast mööda?

Majanduskasvu mõõdetakse kui sisemaise koguprodukti ehk SKP muutust mingi perioodi vältel. Arvestatakse kokku kas ühiskonna tulud, tehtud kulutused või  loodud kaupade ja teenuste väärtus.

Arvestamise algusest peale - 70 aastat tagasi -  on välja toodud ka  SKP arvestuse puudused. Peamine probleem on selles  – kuidas kajastada SKP arvestuses  kõiki majandusega seotud tahke ja kulutusi.  SKP-d  saab arvutada, kui toimub avalikult fikseeritud majanduslik tehing – näiteks ost-müük; tulude saamine  või kulude tegemine. Kui aga sellist transaktsiooni ei toimu või seda ei saa mingil põhjusel rahaliselt mõõta,  siis statistiliselt SKP-d ei looda.  Kui käime pubis või spordiklubis, siis selle tegevuse eest maksame raha ja kasvatame SKP-d;  kodus söögi valmistamine või  väljas sportimine annab sama tulemuse, aga SKP-d ei toodeta. Samamoodi on raskusi näiteks varimajanduse või looduse saastamise korral – tegevused toimuvad aga tulu ja kulu pole võimalik arvestada.

Aga tuleme tagasi Euroopa ja Aasia majandusarengu võrdluse juurde.

Majandusteadlased on toonud välja, et Euroopa madalam  majanduskasv võib olla seotud ka SKP-e mõõtmise probleemiga. Niinimetatud 4-s  tööstusrevolutsioon on toonud Euroopas kaasa olulise majandusstruktuuri muutuse, millega SKP-arvestus paraku pole veel kohanenud.

Uut  tehnoloogilist arengut veab IT ja kommunikatsioonitehnoloogiate areng. Digitooted ja teenused  asendavad paljuski senise füüsilise tootmise ja tarbimise.  Aga - Interneti vahendusel pakutud toodete  väärtust on raske täielikult SKP-s kajastada.

Toome situatsiooni üldistava kirjelduse raamatumüügi näitel.  Oletame, et Indias trükitakse mingit raamatut miljon eksemplari. See annab tööd paberitootjatele, raamatutrükkalitele, transpordifirmadele, raamatupoodidele ja kellele veel  iganes. Iga liigutus on fikseeritud ja seega loob ka SKT-d.

Oletame aga, et sama raamat tehakse kättesaadavaks digitaalselt ja seda saab vabalt kasutada 10 miljonit inimest. Sellisel juhul ei looda arvestuslikku SKT-d mitte sentigi.  Aga toodet saadi 10 korda rohkem.  See võibki olla üks aspekt  Euroopa ja Aasia riikide majanduskasvu erinevusel.  Ehk siis Euroopa majandused on palju olulisemalt liikunud digiteenuste suunas võrreldes Aasia majandustega. Aasia majanduste struktuur  on traditsioonilisem ja seega  SKP-e arvestuse seisukohalt nii-öelda nähtavam. Vaatame Interneti levikut suurtes Aasia riikides. Hiina on selles järjestuses 70 ja India lausa 107 maailmas. Pole midagi Euroopaga võrrelda! Nende mahajäämus on väga suur!

Seega, on  põhjust arvata, et   suurt digiteenuste hulka pakkuvate ja kasutatavate  majanduste SKP arvestuslik tase väiksem kui tegelikult.  

Teine SKP arvestuse aspekt on seotud kaupade kvaliteediga – seda eriti kõrgtehnoloogiliste toodete vallas. Tänased arvutid, televiisorid, autod  on oluliselt parema  tasemega ja võimekusega kui samalaadsed asjad kümmekond aastat tagasi. Ja seda kõike palju madalama hinna juures.  Jällegi, elukvaliteet on tõusnud, SKP-e aga mitte.  Ja Aasia uusmajandused tarbivad kõrgtehnoloogilisi tarbekaupu oluliselt vähem kui Euroopa, Ameerika või Jaapan.

Kolmas aspekt on seotud mitmesuguste negatiivsete välismõjudega. Ehk siis kuidas tootmine mõjutab väliskeskkonda. Ka siin on Euroopas oluline eelis. Keskkond on oluliselt puhtam, kui  uusindustriaalsetes Aasia riikides, kus kiire tööstusareng on toonud kaasa ülisuured keskkonnaprobleemid. Aga ka seda aspekti paraku SKP ei arvesta.

Üks aspekt SKP-ga seoses on ka majanduse tootlikkus. Numbrid näitavad Euroopa riikide tootlikkuse ehk loodud lisandväärtuse aeglast kasvu. Mis jällegi ei lähe kokku meie tegelike protsesside tajumisega. IT ja digiteenuste areng on olnud ju  ülikiire – kuidas siis tootlikus madal saab olla? Aga ehk on  jällegi tegemist arvestuse probleemiga – odavat raha ehk laenuressurssi on Euroopas ja Ameerikas palju,  aga samal ajal pakutavate  toodete väärtus on alahinnatud.  Ehk rahaliselt mõõdetav sisend on võrreldes mõõdetud  väärtusega liiga suur!

Kui tänane SKP arvestus ei suuda peegeldada kogu majandustegevusega seonduvat, siis selles valguses omandavad  mitmesugused  muud naljakad indeksid hoopis tõsisema kaalu, sest võimaldavad mõnes mõttes paremini  näidata ühiskonna arengut. Nagu näiteks ühiskonna heaolu või õnne taseme mõõdikud.  Ja vähemalt Euroopa kontekstis on seos väga otsene – mida jõukam ühiskond, seda õnnelikum.  Vaatamata statistiliselt madalale majanduskasvule! 

Professionaalid ja turistid

http://arvamus.postimees.ee/3698627/riinu-lepa-jagamismajandus-astub-kapitalismile-varbale#comments

Riinu Lepa: jagamismajandus astub kapitalismile varbale?

Jagamismajanduse valdkond on saanud Eestis hiljuti väga huvitava ja praktilise kaasuse kaudu üsna palju tähelepanu. Maksuamet on jõudnud koostöös sõidujagamisteenust pakkuva ettevõttega Uber otsuseni luua e-süsteem, mis võimaldab Uberi kasutajatel mugavalt makse deklareerida, ning valitsus on otsustanud toetada sõidujagamise regulatsiooni väljatöötamist riigikogu majanduskomisjonis. See on positiivne näide meie institutsioonide valmisolekust uuendustega kaasa minna ning kohaneda vastavalt ühiskonnas toimuvatele arengutele. Siiski peab ka tõdema, et kuigi hea algus on tehtud, on jagamismajandus Eestis valdkonnana endiselt nii juriidiliselt kui ka praktikas paljuski defineerimata, peites endas laiemat potentsiaali ja mõju majandusele, kui Uberi kaasus esile toob.

Jagamismajanduse juured peituvad ilma vahendajateta inimeselt inimesele ressursside jagamise traditsioonis. Naabritega lastehoidmise vahetused, auto jagamine hommikul tööle sõites või sõbraga ühisesse kasutusse soetatud muruniiduk on lihtsad näited sellest traditsioonist. Seni kuni üksikud indiviidid omavahel kokkuleppeid teevad, ei tõuse kellegi kulm. Tore ju, kui naabrid suhtlevad! Kui aga tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded, miljonid inimesed hakkavad eelistama otsekontakti tootjaga, ise väiketootjaks olemist, rentimist omamise asemel ning nutikaid säästlikke lahendusi, on sellel paratamatult põhjalik transformeeriv mõju sellele, kuidas me ettevõtlust ja teenuste kujundamist näeme.

Tehnoloogia areng võimendab tarbijate maailmavaate muutumist ülikiiresti mõju omavaks tarbijakäitumiseks ning ettevõtted, kes sellega ei arvesta, jäävad paratamatult ajale jalgu. Tarbija otsuste peamiseks mõjutajaks ei ole enam endale infomonopoli rolli võtnud professionaalsed ettevõtted. Infoühiskonnas on tarbija teadlikum kui kunagi varem. Ta tahab aru saada, miks tema valitud tooted ja teenused on parimad. Ta tahab ise otsustada.

Omamine vs. kasutus

Üha enam võib näha, kuidas seni omamisel põhinenud tarbimine on asendumas kasutamiskeskse vaateviisiga. See tähendab, et olulisemaks kui ressursi omamine saab selle kasutamine vajalikul hetkel. Tarbija soovib üha rohkem kasutada näiteks sõiduvahendit just siis, kui seda vaja on, just nii pikalt, kui seda vaja on, just sellel marsruudil, kus vaja, ega soovi auto omamisega kaasnevaid kohustusi ja ajakulu. Siinkohal on jagamise peamiseks motiiviks soov mitte omada. Samamoodi võib mõte liikuda seoses tööriistade, suvekodude, matkatarvete, lapsevankrite ja millega iganes.

Ma ei imestaks sugugi, kui järgmine suur trend oleks kortermajadesse ühiste pesupesemisruumide loomine. Milleks tunda pesumasina hooldamise ja remontimisega seonduvat peavalu, kui tegelik vajadus on pesta pesu siis, kui pesu on must. Sellise mõtteviisinihke tulemusel muutub oluliseks ettevõtete suutlikkus olla oma teenusega täpselt õigel ajal õiges kohas, et tarbija kasutusvajadustele vastata. Jagamismajanduses on taolisele tarbimiseelistusele lahendust pakkuvaid näiteid juba mitmeid. Sõidukite jagamise lahendusi pakuvad Eestis ülalmainitud Uber, Taxify ning Autolevi. RentMarket pakub mugavat võimalust rentida tööriistu ja seadmeid, vältides sellega kodukapis jõude seisvate asjade kuhjasid.

Ressursside mõistlikum kasutus

Üks jagamise peamisi motiive on olemasoleva ressursi maksimaalne kasutusse rakendamine. Tarbijad ja ettevõtjad märkavad üha enam (osaliselt) kasutuseta ressursse ning teadlikkus kaasnevast rahalisest ja keskkondlikust säästust tõukab leidma nutikaid lahendusi. Näiteks on viimastel aastatel tekkinud Eestis mitmeid ühiskontoriprojekte. Selle asemel et pidada oma kuludega üleval pooltühja kontorit, on ettevõtetel võimalus rentida kontorit vastavalt oma vajadusele üksiku kontorikoha kaupa.

Ressursikasutuse seisukohast on ülemaailmselt populaarne näide Couchsurfing, kus võrgustikus osalejad annavad ühiskasutusse oma elutoa diivani. Ressurss, mis on nagunii olemas, on ühise hüvangu nimel kasutusse rakendatud. Antud näite puhul on kasulikuks tulemuseks positiivne emotsioon, uued sõbrad ja keskkonnakulude vältimine, rääkimata individuaalsest rahasäästust.

Sarnast rahalist võitu pakub inimese jaoks ka Easynesti platvorm, mis võimaldab reisijatel leida hotellitoa jagamiseks kaaslasi, et ei peaks maksma asjatult tühjaks jääva koha eest toas. Eestist alguse saanud ettevõtetest on leidnud nutika lahenduse Barking, mis pakub optimaalset kasutust linnas päeval tühjana seisvatele parkimiskohtadele. Hiljuti jagamismajanduse konverentsil maksu- ja tolliameti peadirektori välja käidud idee rentida talunikele kaitseväe sõidukeid, oleks suurepärane näide riigi varade nutikast kasutamisest.

Igaüks võib olla tootja

Toimumas on nihe tootmise ja teenuste detsentraliseerimise suunas. Uue aja inimene väärtustab oma aega ja isikupära. Üha enam eraisikuid leiab võimaluse hakata väiketootjaks, olgu siis soovist valida endale ise töötamiseks sobiv koht, aeg ja koormus või juhtida ise oma aega ja tegevusi, mitte sõltuda tööandjast. Tehnoloogilised võimalused annavad ükskõik kellele võimaluse teenida elatist sellega, mida talle teha meeldib – käsitöö, mööbel, toidukaup, kunst, remonditööd, lastehoidmine jne. Sotsiaalvõrgustike ja jagamismajanduse platvormide abiga saab otsekontakti tarbijaga ning võimaluse oma tooteid/teenuseid otse müüa.

Heaks näiteks on Eestis tegutsev ettevõte Toitla, mis ühendab kodukokkasid ning turustab nende toitu. See on suurepärane võimalus näiteks lastega kodus olevatele emadele teha paindliku aja ja mahuga tööd. Skillshare on tore näide oma oskuste kaudu tulu teenimisest. See rakendus võimaldab kodust lahkumata õpilastele üle maailma õppeseansse korraldada, jagada oma oskusi ning saada selle eest ka tasu. Platvormi Vayable kaudu saavad eraisikud pakkuda end turistidele giidiks. Võimalusi oma oskustega iseseisvalt ilma tööandja olemasoluta elatist teenida on mitmeid.

Tootjana võib tegutseda ka kogukond või naabrite grupp. Näiteks taastuvenergia tootmine väikeste tootmisjaamadena on üha kasvav trend, mida tõestavad energiaühistud Eestis ja mujal maailmas. Selline tegevus pakub kogukondadele iseseisvust, võimalust valida keskkonnasõbralikum tarbimisviis ning teenida lisatulu.

Jagamismajanduse üks tulevikupotentsiaal võib avalduda ka selle mõjus avalikele teenustele. Usalduse kasv kogukondades ning suurenev toetus eraisikutena tegutsevate teenusepakkujate suhtes võib tuua kaasa koostööl baseeruvad kogukonnad, kus vajadus avalike teenuste järele võib väheneda. Seda tänu muidu riigi toetustest elavate inimeste aktiivsele kogukonnaellu kaasamisele teenusepakkujatena.

Kapitalismi lõpp?

On üsna selge, et lõputul kasvul baseeruv kapitalistlik majandus peab piiratud ressurssidega keskkonnas varem või hiljem oma ülesande saavutamise võimatust tunnistama. Jagamismajandusel on potentsiaali pakkuda mõistlikumaid, paindlikumaid ja ressursisäästlikumaid lahendusi. Laiemas skaalas tootmise detsentraliseerimine ja lokaliseerimine, otsekontakti süvendamine tarbija ja tootja vahel ning eraisikute üha suurem osalus investeerimises (Hooandja, Fundwise jm) ning teenusepakkumises mõjutab suuremat majanduspilti märgatavalt.

See, kui suureks mõju osutub, sõltub muu hulgas ka olemasolevate institutsioonide ning õigusruumi paindlikkusest ja avatusest uuenemisvajadusele. Jagamismajanduse praktikad on esitanud juba praegu väljakutseid olemasolevale õigus- ja maksusüsteemile, nagu Uberi kaasusest näha võib. Jagamismajanduse ettevõtete lisandumise taustal Eesti ettevõtlusmaastikule võib arvata, et taolisi juhtumeid tekib ilmselt edaspidi juurde. Uuendusi ja värsket pilku vajavad potentsiaalselt ka litsentside ja kvalifikatsioonide valdkond ning tarbijakaitse. Ma usun, et majandussüsteem on tuntavalt transformeerumas ning jagamismajandus on üks (kuid mitte ainuke) sellele kaasaaitavatest teguritest.

Kes saab pensioni? (Vikerraadio 59: 17.05.2016)

Riigikogu infotunnis arvas sotsiaalkaitseminister, et Eesti pensionisüsteem ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik.  Rahvaarv kahaneb ja tööealisi on meil 50 aasta pärast  ühe kolmandiku võrra vähem kui täna. Ehk siis sotsiaalmaksu tasujaid  ole sellisel hulgal, mis võimaldaks  väljakuulutatud pensione välja  maksta.

On imestamisväärt, kuidas küll minister poole sajandi pärast juhtuvaid asju nii täpselt ette teab, aga teema on kindlasti arutamist väärt. 

Kui vaatame hiljutises riigieelarvestrateegias esitatud prognoose, siis on nii pensionisüsteem kui ka Haigekassa lähiaastatel selgelt miinuses. Laekuvast sotsiaalmaksust ei piisa  juba täna. Pensionideks ja ravirahaks tuleb juba täna lisaks välja  panna sadu miljoneid eurosid aastas muid maksutulusid.

Maksuraha saab  kulutada rohkem kui majandus kasvab.  Paraku näitavad kõige värskemad majanduskasvu aastatulemused, et Eesti majanduse hoog on üks madalamaid Euroopas. Kui majandus ei kasva, siis ei saa kasvada ka pensionid ja muud sotsiaalkulutused.

Eesti sotsiaalmaksusüsteemi omapära on see, et  peaaegu kogu sotsiaalkindlustusmaksete koormus langeb tööandjale.  Kõikides teistes Euroopa riikides on sotsiaalmaksud jaotunud tööandjate ja töötajate vahel oluliselt võrdsemalt. Eesti tööandja kõrge maksukoormus ei võimalda luua kõrgepalgalisi töökohti ja ega motiveerida inimesi. Madala majanduskasvu põhjusi tuleks otsida just sellest! Meie palgatase on veerand sajandiga Euroopa tasemele palju  lähemale jõudnud. Aga kui maksukirves lajatab sellele suhteliselt kõrgele töötasule veel ühe kolmandiku sotsiaalmakseid otsa, siis  meie  tööandja konkurentsivõimelist palka enam maksta ei suuda. Ja kui palk Eestis jääb madalaks, siis minnakse tööle välismaale!

Seega, sotsiaalmaksulaekumised peavad suurenema, aga samas on sotsiaalmaksu kõrge tase üks majanduskasvu peamisi pidureid. Oleme justkui kahvlis!

Aga mis seal’s ikka – alandame sotsiaalmaksu ja kanname maksukoorma üle näiteks tarbimismaksudesse! Laias laastus niimoodi on tulumaksu alandamine Eestis viimase kümnekonna aasta jooksul käinud. Paraku, enam ei ole see võimalik!

Esiteks, Eesti eelarve sõltuvus tarbimismaksudest on üks suuremaid Euroopas ja nende edasine kasv suurendab eelarvelisi riske ja sõltuvust välistest teguritest.

Teiseks, tarbimismakse saab suurendada olukorras, kus hindade tase on suhteliselt madal ja tarbijate ostuvõime kõrge. Tarbimismaksude tõstmine kandub teatavasti üle kaupade hindadesse. Eesti on aga ostujõu poolest ikka veel Euroopa vaesemas osas; samal ajal on meie toidukaupade tase 90% Euroopa keskmisest, riided maksavad juba 105% keskmisega võrreldes; jalatsid  lausa 116% ning tarbeelektroonika 108 protsenti. Kuhu siit on veel võimalik edasi minna? Aga eeldatakse et on võimalik  -  restoranide hinnatase on seni ainult 80%  Euroopa keskmisest. See viga likvideeritakse lähiaastatel aktsiisimaksude tõusuga alkoholile ja majutusteenustele.   Kõrge hinnatase heidutab omakorda välisturistide saabumist ja suunab Eesti inimesed välisostlema.

Seega lühidalt, täna pole enam kaks asja võimalik – suurendada tarbimismakse ja hoida palgad madalal! Aga seda just Eesti olemasolev maksusüsteem ja riigieelarvestrateegia eeldab.

No aga alustame siis pisikesest kõpitsemisest ja kehtestame sotsiaalmaksule maksimaalse suuruse ehk lae.  Selline seaduseelnõu ongi hetkel Riigikogu menetluses. Paraku ei arvesta ettepandud  seadusemuudatus asjaolu,  et sotsiaalmaksukohustusele piiri seadmine eeldab üheaegselt kolme tingimuse olemasolu.

Esiteks, indiviidi tulumaks peab olema progresseeruva maksumääraga; teiseks, sotsiaalmaksukoormus peab jagunema tööandja ja töövõtja vahel ning kolmandaks, maksuvabastus peab olema realistlik. Kui kõik need tingimused pole  täidetud, siis puudub sotsiaalmaksulael igasugune mõte. Veelgi enam,  kui olemasoleva maksusüsteemi raamistikus selline lagi kehtestatakse, siis võiks ennustada sotsiaalmaksusüsteemi kiiret kollapsit. Sest maksubaas haihtub lihtsalt ära! Veelgi halvemal juhul võib see laostada ka meie tulumaksusüsteemi tervikuna.  Olgu meenutatud, et sotsiaalmaksulae eesmärk on ikka õigluse tagaajamine, mitte kõrgepalgaliste töökohtade loomine. Kalleid töökohti luuakse ikka seeläbi, et alandatakse  sotsiaalmaksukulu kõigi tööandjate lõikes.

Põhimõtteline lahendus olemasolevale probleemile seisneks tänase sotsiaalmaksu jaotamises tööandjate ja palgasaajate vahel. Nii nagu seda kogu maailmas tehakse. See võimaldaks ka Eestis tööandja sotsiaalmaksukoormuse alla tõmmata - näiteks 15%-ni  ja ülejäänud oleks töötaja maksta. Kas siis indiviidi tulumaksu või spetsiaalse sotsiaalmaksu vormis. Mis vältimatult eeldab ka indiviidi tulumaksule progresseeruva maksuskaala kehtestamist. Sotsiaalmaksukoormuse ümberjaotamise tulemusel saaksime luua maksusüsteemi, mis võimaldaks tõsta palka, maksta pensione ja pidada üleval tervishoiusüsteemi. 

Fiskaalne elu (Vikerraadio(58): 3.05.2016)

Eelmisel nädalal andis Valitsus teada riigi eelarvekavadest   järgneva 4 aasta vältel. Mida head siis rahaga kavatsetakse teha ja veelgi põnevam – missuguseid muutusi nähakse ette  inimeste ja ettevõtete maksustamisega?

Olgu kohe öeldud, et ei riigieelarvel ega maksusüsteemil ei ole olemas iseseisvat elu. Nad on olemas vaid ühiskonna enda asjade korraldamiseks. Kuigi Eestis  näib olevat just  vastupidi. Tundub, et  proportsionaalne tulumaksumäär või  olematu riigivõla tase on kuidagi eesmärk omaette, millele ohverdatakse ka mõistuspärane rahaasjade korraldamine ja ühiskonna areng.   Maksusüsteem ega riigirahandus ei ole mingid ühiskonna sümbolid, vaid tehniline rahaasjade korraldus.  Kui aga hakatakse kinni hoidma oma aja ära elanud sümbolitest, et mitte öelda  dogmadest, siis selline tegevus hakkab pidurdama  ka ühiskonna arengut. 

Samuti, maksupoliitika eesmärk ei ole ühiskonda õnnelikuks teha.   Õnne jagatakse ikka koalitsioonilepingu ja avaliku sektori kulutuste kaudu. Küll on aga eelarvestrateegia siinkohal oluline, et tagada riigi raha kulutamise ja kokkukorjamise vahel tasakaal. Ehk eelarvepoliitika jätkusuutlikkus.

Pööraksin siinkohal tähelepanu seoses riigieelarvestrateegiaga kolmele aspektile.

Esiteks, kuidas koalitsioonilepingus väljakäidud lubadused rahaga kaetud saavad.

Teiseks, missugune on olemasolevas raamistikus Eesti avaliku sektori rahaline manööverdamisruum. Ehk mis on ja mis ei ole rahaliselt lähitulevikus võimalik.

Kolmandaks, kuhu üldse meie maksusüsteem on liikumas ja kuidas suhtestub see loodetava majanduskasvuga?

Eelarvestrateegias näidatakse ära  lähiaastate kulude katteallikad – kuidas rahastatakse  erinevaid sotsiaaltoetusi või avaliku sektori investeeringuid.  Nagu ikka – toimub see aktsiiside tõusu ja eurorahaga.  Valitsussektori eelarved on plaanitud kerge miinusega, aga kui ei juhtu midagi ootamatut, siis saadakse hakkama.

Samas  on kaks kõige suuremat riigi  kuluallikat – pensionifond ja haigekassa  - jätkuvas puudujäägis. Ja kuluvajadused  neis valdkondades kasvavad kindlasti. Sotsiaalmaksu 1 % vähendamine süvendab seda miinust veelgi. Ühekordselt võib õpetajate palka tõsta või mitte tõsta, aga pensione tuleb maksta iga kuu.  Lubadust teatud tasemel pensione maksta pole võimalik tagasi võtta!  Ka meditsiinisüsteemi kuluvajadus ei vähene. Nagu näitavad eelarvestrateegias toodud numbrid, olemasolev  sosiaalmaksusüsteem neid kulusid katta ei suuda!

Kuna raha on avaliku sektori eelarvetesse vaja, siis tuleb mõelda uute sissetulekuallikate peale. Euroopa Liidu vahendid on olnud oluline allikas infrastruktuuri ja näiteks haridussektori rahastamisel, aga pikalt enam sellele  loota ei saa. Seega – missuguste maksudega siis kogutakse raha?  Üks võimalus on muidugi riigi tegevust kokku tõmmata nagu me näeme koolide ja politsei näitel. Aga ka siin on piir ilmselgelt ette tulemas.

Eelarvestrateegias kasutatakse mõistet  „tarbijasõbralik maksustruktuur“ mis tähendaks tööjõu maksukoormuse vähendamist ja maksukoormuse ülekandumist tarbimise ja keskkonnakasutuse suuremale maksustamisele. Paraku ei ole sellel väitel usutavat teaduslikku  alust ehk tegemist on soovmõtlemisega.  

Eestis  on tarbimismaksude osakaal kogutuludes üks kõrgeimatest Euroopas,  mis teeb hinnad kalliks ja vähendab meie konkurentsivõimet. 

Sisuliselt pole enam võimalik rohkem maksustada ei tarbimist ega keskkonna kasutamist ilma, et see meie konkurentsivõimet ja arengut otseselt pidurdaks.  Meenutagem siinkohal hiljutist keskkonnatasude sunnitud alandamist valitsuse poolt, sest keemiatööstus ei suutnud seda lihtsalt taluda!

Kolmas aspekt – kas olemasolev maksusüsteem  toetab majanduskasvu?  Eesti peamine maksuprobleem täna on kõrge ettevõtete sotsiaalmaks  ehk tööjõu maksukulu.  See pidurdab palgakasvu, tekitab soove makse varjata;  ega ei võimalda palgata oskustööjõudu välismaalt.  Valitsus on andnud küll signaali sotsiaalmaksu vähendamise kohta – 1% alla – kuid mingisugust majanduslikku sisu sel tegevusel ei ole. Kuigi me ei saa sotsiaalkulusid tervikuna vähendada, saame maksukoormuse ümber asetada.  Aga  mis maksudesse? Nagu eespool väidetud, tarbimismakse pole enam võimalik ei tõsta ega maksustamist laiendada. 

Sisuliselt ainus jäänud võimalus on ettevõttete  sotsiaalmaksukoormust vähendada selle osaline ülekandmisega  tulumaksudesse  - nii indiviidi kui ettevõtte tasandil. Aga niikaua kui  me sellest ei julge rääkida, siis arengule suunatud maksusüsteemist pole põhjust kõneleda. Dogmadel on oma elu!

Olemegi olukorras, kus meie maksusüsteem soosib madalaid palku  ja kõrged hindu. Mulle isiklikult meeldiks  püüelda vastupidise toimega maksusüsteemi poole,  mis võimaldaks palkadel kasvada ja hoiaks hinnad madalal.