Eesti palgad kasvasid esimeses kvartalis 8% võrreldes eelmise aastaga.
See on tekitanud rõõmsaid emotsioone, aga ka loomupärase vastandumise
tööandjate ja ametiühingute vahel.
Ettevõtjad on seisukohal, et selline
palgatõus on liiga kiire ja seega sööb Eesti konkurentsivõimet. Vastupidiselt - ametiühingujuht on seisukohal,
et “just palgatõus hoiab meie majandust hetkel vee peal ja
selle järsk katkestamine võib tuua kaasa vabalanguse”. Tema seisukohalt on
peaprobleem eelkõige selliste
investeeringute vähesuses, mis võimaldaksid kasvatada tootlikkust.
Majandusteooria lähtub arusaamast, et jätkusuutliku palgakasvu aluseks on tööviljakuse tõus.
Tööandja seisukohalt tähendab see
olukorda, kus lisandunud tootmismahu müügiväärtus on suurem kui selle loomiseks tehtavad lisakulutused.
Kui ettevõte saab rohkem tulu, siis saab ta ka ilma kasumit vähendamata maksta rohkem
palka. Kui aga tööjõukulu kasvab kiiremini kui lisandunud toote väärtus, siis
paratamatult jääb kasumiosa väiksemaks.
Aga teisiti sõnastades - kõrge palgatase on samal ajal ka kõrge
tootlikkuse ehk konkurentsivõime näitaja. Maailma kõige konkurentsivõimelisemates riikides –
Šveitsis, Singapuris ja USA ning Põhjala riikides - on samal ajal ka maailma
kõige kõrgem palgatase.
Mis on aga Eesti nii kiire palgatõusu põhjused ja kuidas
sellesse suhtuma peaks?
Vaatame kõigepealt palkade absoluuttaset. OECD riikide lõikes oli Eesti palgatase 2013 aastal
kõige madalam, jäädes maha ka Poolast, Ungarist ja Tšehhist. Rääkimata
Põhjamaadest, kellega võrreldes on meie palgad mitmekordselt väiksemad.
Mitmesugused muud statistikaandmed näitavad Eesti
olukorda mõnevõrra paremana Ida- ja Kesk Euroopa riikide seas, mis aga ei muuda
üldpilti meie kohast Euroopa
raamistikus.
Tuntavalt madalam palgatase tingib paratamatult Eesti
töötaja huvi kiigata lähedalasuvate Põhjamaade tööturu suunas. Kui osa inimesi
liigub tööle välismaale, siis töötajate arvu püsimiseks peab tühimiku katma elanikkonna
loomulik juurdekasv või tööjõu
sissevool. Eestis on aga täna tegemist
olukorraga, kus väljaränne on suurem kui siia saabumine; seda vaatamata statistikatrikkidele.
Teine aspekt on jällegi tootlikkus. Kui tootlikkus
suureneb, siis on võimalik heaolu kasv ka väheneva töötegijate arvu
tingimustes. Eesti oleme täna olukorras,
kus töötajate arv väheneb, aga tootmise efektiivsus ei suuda seda korvata. Tulemuseks
surve palkade tõstmiseks, mis omakorda mõjutab negatiivselt kasumeid.
Mida siis sellise olukorras pakub tööandjate esindaja?
Kutsub üles vähendama palgasurvet! Kuidas?
Toodagu sisse odavamat tööjõudu kui kohapealt saada!
Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda. Veelgi enam,
tegemist on erakordselt halva signaaliga töötajatele, mida võib lausa võtta
süüdistusena, et miks nii palju palka tahetakse!
Esiteks, palkade kunstlik madalalhoidmine pole Euroopa
Liidu raamistikus kuidagi võimalik. Veelgi enam – see oleks lausa ohtlik,
sest palkade ja heaolu kasv on
ainuvõimalik tee Eesti ühiskonna
kestvusele.
Palgakasv ei ole elamine ja koogisöömine tuleviku arvel –
kui tänased palgad ei suurene siis meil
tulevikku rahvana ei ole! Küll
eestlastele leidub maid ja riike, kus palka suudetakse maksta!
Teiseks välistööjõud. Tuletagem lugupeetud tootmisjuhile
meelde, et Eesti on juba üle kümne aasta
osa Euroopa Liidu tööturust. Sellel tööturul on peaaegu 300 miljonit töötajat, keda
on võimalik vabalt Eesti
ettevõtetesse palgata. Aga saame ju
üheselt aru, millistest tööjõust käib jutt. Antud juhul soovitakse mööda minna turukonkurentsist
ja palgata odavamat tööjõudu väljastpoolt Euroopa Liitu.
Väljastpoolt Euroopat tuleva odava tööjõuga kaasnevad aga
olulised probleemid, mis sõna otsese mõttes halvavad Eesti majandusarengu. Kui
ettevõtted saavad lühiajaliselt tulu odava tööjõu kasutamisest, siis sellega kaasnevad muud kulud ja probleemid lükatakse aga ühiskonna
kaela. Aga peamine – odava tööjõu pealevool pärsib tehnoloogilist arengut ja
majandusstruktuuri muudatusi. Kui odav tööjõud võimaldab jätkata tänast vähetootlikku tegevust, siis
milleks investeerida tehnoloogia uuendamisse ja mõelda tööjõu parema kasutamise
peale?
Odaval tööjõul põhinevat tootmisstuktuuriga jätkamine
vähendab igal juhul Eesti konkurentsivõimet ja heaolu. Kui kõrge palgakulu
ei survesta tehnoloogilist uuendust, siis moderniseerumist ei toimugi.
Veelkord, ma ei
kutsu ma üles kuidagi meie tööturu
sulgema väljastpoolt Euroopast tulevale
tööjõule kui see toimuks turupõhiselt.
Vastuvõetamatu on aga tegevus, millega püütakse Eesti oma
inimeste palgad madala hoida ja investeeringud tehnoloogiasse tegemata jätta. See
on olukord, mis tegelikult sööb tükke meie tuleviku heaolukoogist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar