Kes saab pensioni? (Vikerraadio 59: 17.05.2016)

Riigikogu infotunnis arvas sotsiaalkaitseminister, et Eesti pensionisüsteem ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik.  Rahvaarv kahaneb ja tööealisi on meil 50 aasta pärast  ühe kolmandiku võrra vähem kui täna. Ehk siis sotsiaalmaksu tasujaid  ole sellisel hulgal, mis võimaldaks  väljakuulutatud pensione välja  maksta.

On imestamisväärt, kuidas küll minister poole sajandi pärast juhtuvaid asju nii täpselt ette teab, aga teema on kindlasti arutamist väärt. 

Kui vaatame hiljutises riigieelarvestrateegias esitatud prognoose, siis on nii pensionisüsteem kui ka Haigekassa lähiaastatel selgelt miinuses. Laekuvast sotsiaalmaksust ei piisa  juba täna. Pensionideks ja ravirahaks tuleb juba täna lisaks välja  panna sadu miljoneid eurosid aastas muid maksutulusid.

Maksuraha saab  kulutada rohkem kui majandus kasvab.  Paraku näitavad kõige värskemad majanduskasvu aastatulemused, et Eesti majanduse hoog on üks madalamaid Euroopas. Kui majandus ei kasva, siis ei saa kasvada ka pensionid ja muud sotsiaalkulutused.

Eesti sotsiaalmaksusüsteemi omapära on see, et  peaaegu kogu sotsiaalkindlustusmaksete koormus langeb tööandjale.  Kõikides teistes Euroopa riikides on sotsiaalmaksud jaotunud tööandjate ja töötajate vahel oluliselt võrdsemalt. Eesti tööandja kõrge maksukoormus ei võimalda luua kõrgepalgalisi töökohti ja ega motiveerida inimesi. Madala majanduskasvu põhjusi tuleks otsida just sellest! Meie palgatase on veerand sajandiga Euroopa tasemele palju  lähemale jõudnud. Aga kui maksukirves lajatab sellele suhteliselt kõrgele töötasule veel ühe kolmandiku sotsiaalmakseid otsa, siis  meie  tööandja konkurentsivõimelist palka enam maksta ei suuda. Ja kui palk Eestis jääb madalaks, siis minnakse tööle välismaale!

Seega, sotsiaalmaksulaekumised peavad suurenema, aga samas on sotsiaalmaksu kõrge tase üks majanduskasvu peamisi pidureid. Oleme justkui kahvlis!

Aga mis seal’s ikka – alandame sotsiaalmaksu ja kanname maksukoorma üle näiteks tarbimismaksudesse! Laias laastus niimoodi on tulumaksu alandamine Eestis viimase kümnekonna aasta jooksul käinud. Paraku, enam ei ole see võimalik!

Esiteks, Eesti eelarve sõltuvus tarbimismaksudest on üks suuremaid Euroopas ja nende edasine kasv suurendab eelarvelisi riske ja sõltuvust välistest teguritest.

Teiseks, tarbimismakse saab suurendada olukorras, kus hindade tase on suhteliselt madal ja tarbijate ostuvõime kõrge. Tarbimismaksude tõstmine kandub teatavasti üle kaupade hindadesse. Eesti on aga ostujõu poolest ikka veel Euroopa vaesemas osas; samal ajal on meie toidukaupade tase 90% Euroopa keskmisest, riided maksavad juba 105% keskmisega võrreldes; jalatsid  lausa 116% ning tarbeelektroonika 108 protsenti. Kuhu siit on veel võimalik edasi minna? Aga eeldatakse et on võimalik  -  restoranide hinnatase on seni ainult 80%  Euroopa keskmisest. See viga likvideeritakse lähiaastatel aktsiisimaksude tõusuga alkoholile ja majutusteenustele.   Kõrge hinnatase heidutab omakorda välisturistide saabumist ja suunab Eesti inimesed välisostlema.

Seega lühidalt, täna pole enam kaks asja võimalik – suurendada tarbimismakse ja hoida palgad madalal! Aga seda just Eesti olemasolev maksusüsteem ja riigieelarvestrateegia eeldab.

No aga alustame siis pisikesest kõpitsemisest ja kehtestame sotsiaalmaksule maksimaalse suuruse ehk lae.  Selline seaduseelnõu ongi hetkel Riigikogu menetluses. Paraku ei arvesta ettepandud  seadusemuudatus asjaolu,  et sotsiaalmaksukohustusele piiri seadmine eeldab üheaegselt kolme tingimuse olemasolu.

Esiteks, indiviidi tulumaks peab olema progresseeruva maksumääraga; teiseks, sotsiaalmaksukoormus peab jagunema tööandja ja töövõtja vahel ning kolmandaks, maksuvabastus peab olema realistlik. Kui kõik need tingimused pole  täidetud, siis puudub sotsiaalmaksulael igasugune mõte. Veelgi enam,  kui olemasoleva maksusüsteemi raamistikus selline lagi kehtestatakse, siis võiks ennustada sotsiaalmaksusüsteemi kiiret kollapsit. Sest maksubaas haihtub lihtsalt ära! Veelgi halvemal juhul võib see laostada ka meie tulumaksusüsteemi tervikuna.  Olgu meenutatud, et sotsiaalmaksulae eesmärk on ikka õigluse tagaajamine, mitte kõrgepalgaliste töökohtade loomine. Kalleid töökohti luuakse ikka seeläbi, et alandatakse  sotsiaalmaksukulu kõigi tööandjate lõikes.

Põhimõtteline lahendus olemasolevale probleemile seisneks tänase sotsiaalmaksu jaotamises tööandjate ja palgasaajate vahel. Nii nagu seda kogu maailmas tehakse. See võimaldaks ka Eestis tööandja sotsiaalmaksukoormuse alla tõmmata - näiteks 15%-ni  ja ülejäänud oleks töötaja maksta. Kas siis indiviidi tulumaksu või spetsiaalse sotsiaalmaksu vormis. Mis vältimatult eeldab ka indiviidi tulumaksule progresseeruva maksuskaala kehtestamist. Sotsiaalmaksukoormuse ümberjaotamise tulemusel saaksime luua maksusüsteemi, mis võimaldaks tõsta palka, maksta pensione ja pidada üleval tervishoiusüsteemi.