Fiskaalne elu (Vikerraadio(58): 3.05.2016)

Eelmisel nädalal andis Valitsus teada riigi eelarvekavadest   järgneva 4 aasta vältel. Mida head siis rahaga kavatsetakse teha ja veelgi põnevam – missuguseid muutusi nähakse ette  inimeste ja ettevõtete maksustamisega?

Olgu kohe öeldud, et ei riigieelarvel ega maksusüsteemil ei ole olemas iseseisvat elu. Nad on olemas vaid ühiskonna enda asjade korraldamiseks. Kuigi Eestis  näib olevat just  vastupidi. Tundub, et  proportsionaalne tulumaksumäär või  olematu riigivõla tase on kuidagi eesmärk omaette, millele ohverdatakse ka mõistuspärane rahaasjade korraldamine ja ühiskonna areng.   Maksusüsteem ega riigirahandus ei ole mingid ühiskonna sümbolid, vaid tehniline rahaasjade korraldus.  Kui aga hakatakse kinni hoidma oma aja ära elanud sümbolitest, et mitte öelda  dogmadest, siis selline tegevus hakkab pidurdama  ka ühiskonna arengut. 

Samuti, maksupoliitika eesmärk ei ole ühiskonda õnnelikuks teha.   Õnne jagatakse ikka koalitsioonilepingu ja avaliku sektori kulutuste kaudu. Küll on aga eelarvestrateegia siinkohal oluline, et tagada riigi raha kulutamise ja kokkukorjamise vahel tasakaal. Ehk eelarvepoliitika jätkusuutlikkus.

Pööraksin siinkohal tähelepanu seoses riigieelarvestrateegiaga kolmele aspektile.

Esiteks, kuidas koalitsioonilepingus väljakäidud lubadused rahaga kaetud saavad.

Teiseks, missugune on olemasolevas raamistikus Eesti avaliku sektori rahaline manööverdamisruum. Ehk mis on ja mis ei ole rahaliselt lähitulevikus võimalik.

Kolmandaks, kuhu üldse meie maksusüsteem on liikumas ja kuidas suhtestub see loodetava majanduskasvuga?

Eelarvestrateegias näidatakse ära  lähiaastate kulude katteallikad – kuidas rahastatakse  erinevaid sotsiaaltoetusi või avaliku sektori investeeringuid.  Nagu ikka – toimub see aktsiiside tõusu ja eurorahaga.  Valitsussektori eelarved on plaanitud kerge miinusega, aga kui ei juhtu midagi ootamatut, siis saadakse hakkama.

Samas  on kaks kõige suuremat riigi  kuluallikat – pensionifond ja haigekassa  - jätkuvas puudujäägis. Ja kuluvajadused  neis valdkondades kasvavad kindlasti. Sotsiaalmaksu 1 % vähendamine süvendab seda miinust veelgi. Ühekordselt võib õpetajate palka tõsta või mitte tõsta, aga pensione tuleb maksta iga kuu.  Lubadust teatud tasemel pensione maksta pole võimalik tagasi võtta!  Ka meditsiinisüsteemi kuluvajadus ei vähene. Nagu näitavad eelarvestrateegias toodud numbrid, olemasolev  sosiaalmaksusüsteem neid kulusid katta ei suuda!

Kuna raha on avaliku sektori eelarvetesse vaja, siis tuleb mõelda uute sissetulekuallikate peale. Euroopa Liidu vahendid on olnud oluline allikas infrastruktuuri ja näiteks haridussektori rahastamisel, aga pikalt enam sellele  loota ei saa. Seega – missuguste maksudega siis kogutakse raha?  Üks võimalus on muidugi riigi tegevust kokku tõmmata nagu me näeme koolide ja politsei näitel. Aga ka siin on piir ilmselgelt ette tulemas.

Eelarvestrateegias kasutatakse mõistet  „tarbijasõbralik maksustruktuur“ mis tähendaks tööjõu maksukoormuse vähendamist ja maksukoormuse ülekandumist tarbimise ja keskkonnakasutuse suuremale maksustamisele. Paraku ei ole sellel väitel usutavat teaduslikku  alust ehk tegemist on soovmõtlemisega.  

Eestis  on tarbimismaksude osakaal kogutuludes üks kõrgeimatest Euroopas,  mis teeb hinnad kalliks ja vähendab meie konkurentsivõimet. 

Sisuliselt pole enam võimalik rohkem maksustada ei tarbimist ega keskkonna kasutamist ilma, et see meie konkurentsivõimet ja arengut otseselt pidurdaks.  Meenutagem siinkohal hiljutist keskkonnatasude sunnitud alandamist valitsuse poolt, sest keemiatööstus ei suutnud seda lihtsalt taluda!

Kolmas aspekt – kas olemasolev maksusüsteem  toetab majanduskasvu?  Eesti peamine maksuprobleem täna on kõrge ettevõtete sotsiaalmaks  ehk tööjõu maksukulu.  See pidurdab palgakasvu, tekitab soove makse varjata;  ega ei võimalda palgata oskustööjõudu välismaalt.  Valitsus on andnud küll signaali sotsiaalmaksu vähendamise kohta – 1% alla – kuid mingisugust majanduslikku sisu sel tegevusel ei ole. Kuigi me ei saa sotsiaalkulusid tervikuna vähendada, saame maksukoormuse ümber asetada.  Aga  mis maksudesse? Nagu eespool väidetud, tarbimismakse pole enam võimalik ei tõsta ega maksustamist laiendada. 

Sisuliselt ainus jäänud võimalus on ettevõttete  sotsiaalmaksukoormust vähendada selle osaline ülekandmisega  tulumaksudesse  - nii indiviidi kui ettevõtte tasandil. Aga niikaua kui  me sellest ei julge rääkida, siis arengule suunatud maksusüsteemist pole põhjust kõneleda. Dogmadel on oma elu!

Olemegi olukorras, kus meie maksusüsteem soosib madalaid palku  ja kõrged hindu. Mulle isiklikult meeldiks  püüelda vastupidise toimega maksusüsteemi poole,  mis võimaldaks palkadel kasvada ja hoiaks hinnad madalal.