Hiljuti on meediast läbi jooksnud kaks rahvaarvuga
seotud numbrit meil ja Rootsis. Esiteks,
Statistikaamet on teada andnud rõõmsa uudise, et Eesti rahvaarv on
paaril viimasel aastal kasvanud.
Teine uudis tuleb
Rootsist, kus rahvaarv on
ületanud 10 miljoni piiri. Rootsi on
kasvatanud oma elanikkonda 10 aastaga tervelt miljoni võrra - seda nii Euroopa keskmisest palju kõrgema
loomuliku iibe tõttu kui ka sisserännu teel.
Aga vaatame Eesti rahvastikumuutusi natuke täpsemalt.
Sünnib meil aastas 13 900 last, mis jääb aga kaugele maha Gorbatšovi kuiva
seaduse aegsest 25 tuhandest sünnist. Surmade arv oli meil
eelmisel aastal 15 300 – niinimetatud loomulik iive on miinuses. Seega, Eesti elanikkond suureneb ainult sisserände
teel. Kui Rootsi oli 16 aastat tagasi loomuliku
iibega 7 tuhandega miinuses, siis täna
sünnib seal aastas 26 tuhat inimest rohkem kui lahkub manalateele.
Aga mis toimub Eestis
mehaanilise iibe ehk sisse ja
väljarändega? Siin on täpsete numbrite saamine väga keeruline, sest mõiste
iseenesest on väga laialivalguv. Parafraseerides toredat väljendit – „elame ajastus,
kus inimesed lendavad suurtel kiirustel ja hulgakaupa“. Sellises olukorras pole võimalik sageli iga indiviidi kaupa fikseerida
tema staatust residendina, kui inimesed elavad ja töötavad mitmes riigis korraga.
Alates 2016 aastas on Eesti statistikaamet leiutanud
uue süsteemi sisse- ja väljarände hindamiseks residentsuse indeksi kaudu. Selle näitaja alusel määratakse, kas
isikukoodi omav inimene on Eestis sees või Eestist väljas. Indeks moodustub
mitmesuguste niinimetatud elumärkide alusel – kokku on neid 27 eri liiki- mis annavad infot inimese füüsilisest
kohalolust Eesti pinnal. Näeme, et igaühe kohta meist kogutakse päris palju informatsiooni.
Kui inimene õppis, sai toetusi, otsis tööd või vahetas
dokumente - siis jääb märk maha! Need elumärgid
summeeritakse ning saadaksegi
residentsuse indeks iga inimese kohta. Kui indeksi väärtus ületab
kehtestatud lävendi, siis suure tõenäosusega asub persoon Eestis.
Keskmiselt jääb Eesti isikukoodi omav persoon riigile
nii-öelda vahele 4-5 korda aastas; aga
loeb ka elumärgi enda tähtsus. Kui inimene on Tartu vangla kinnipeetavate
nimekirjas, siis küllap ta väga suure tõenäosusega siis ka viibib Eestis. Kui aga mitu aastat mingit elumärki
inimesest ei ole, siis suure tõenäosusega
on ta Eestist lahkunud. Statistikaamet
teeb igal aastal kokkuvõtte kõikide inimeste elumärkidest ja sahteldab siis
persoonid residentideks või mitteresidentideks. Kui arvestuslikke residente on
juurde tulnud rohkem kui kodumaaga
sideme kaotanuid, siis on toimunud sisseränne. Ja vastupidi.
Aga selle juures on mitmeid probleeme. Nimelt,
inimeste Eestis lahkumist on siiski raskem tuvastada kui sisserännet. Meil
kõigil on tuttavaid ja pereliikmeid, kes elavad juba ammu suurema osa ajast välismaal.
Sisuliselt on tegemist väljarändajatega, aga elumärkide kohaselt kantakse nad
Eesti residentide hulka. Seda tunnistab ka Statistikaamet ise, öeldes – „väljaränne
jääb sisserändest enam registreerimata ja seetõttu suureneb täpsustatud
rahvaarvus ilmselt väljaränne sisserändest rohkem“. Lühidalt, statistiliselt on sisserännet
lihtsam dokumenteerida kui väljarännet ja seega võib eeldada, et väljaränne on
tegelikult suurem, kui elumärgid peegeldavad.
Toome näiteid. Kui Eesti noor läheb välismaale õppima,
siis reeglina tema äraolek ei kajastu mitte kuidagi meie statistikas. Ta käib ikka
vahepeal kodus, ravib hambaid või vahetab juhilube. Seega, tema välismaal asumist reeglina ei registreerita.
Vastupidi on aga välistudengiga, kes saabub siia vaid üheks
semestriks. Ta saab kohe isikukoodi, jätab elumärke oma õppeasutuses ja saab
võib-olla mingeid toetusi. Ehk ta läheb koheselt sisserändajana kirja. Mõne
aasta pärast kukub ta küll Eesti
registritest jälle välja, aga paari aasta jooksul täiendab ta formaalselt
sisserändajate ridu. Kuigi tegelik suhe Eestiga on enamuse vahetusüliõpilaste
puhul vaid lühiajaline.
Või teine näide. Paljud lähivälismaal elavad Eesti
kodakondsed pendeldavad kogu aeg sisse- ja väljarändajate nimestikes. Inimesed käivad kodumaal ja jätavad elumärke
- vahetasid dokumente, ostsid
digiretseptiga ravimed või võtsid mingi tõendi ja hoplaadi – tere tulemast
sisserändaja! Veelgi enam, tere tulemast
Eestisse kui tagasirändja! Kuigi uus-sisserändaja lahkus Eestist võib-olla juba samal päeval!
Seega, meie rahvaarvu suurenemist saab uskuda täpselt
niipalju, kui me usume tema arvutamise metoodikat. Aga kindlasti on hea, et
selline residentsuse mõõtmise tööriistakast on olemas. Aegade jooksul see kindlasti täieneb ja
täpsustub, mis võimaldab paremini rändeprotsesse hinnata.
Täna on siiski ainuke kindel teadmine meie
rahvastikuprotsesside suunast ikka
sündide ja surmade number. Mis on kahjuks negatiivne, aga tõene. Kõik muu on kas brändrahn või statistika!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar