Kalevipoja lähetamine (Vikerraadio (90) 31.10.2017)

ERR link

Eelmisel nädalal tegeles Euroopa Liit  niinimetatud lähetatud töötaja palgatingimustega. Tehti  täpsustusi direktiivi, mis sätestab sellise töötaja  palgataseme ja sotsiaaltagatised, kes on saadetud teise riiki ajutiselt mingit tööd tegema.  Täna on nii, et  lähetatud töötaja direktiivi kohaselt saab välisriiki komandeeritud töötaja oma koduriigi palka, aga see palk peab olema vähemalt sihtriigi miinimumpalga tasemel. Ka on sihtriigis sellise töötasu maksmine ajaliselt piiratud. 

Teatavasti  valitseb aga Euroopa riikide seas palgasaemetes suur erinevus. Mõned rikkamad ja kõrgema palgatasemega riigid on süüdistanud madalama palgatasemega maid (ehk siis kesk- ja idaeurooplasi) palgadumpingus.  Mis tähendab, et Ida-Euroopast  saabunud töötaja palk on oluliselt madalam kui kohalikul, andes eelise firmadele, kes selliseid töötajaid kasutavad.

Meie ettevõtjad on nimetanud seda Eesti  konkurentsivõime piiramiseks.  Mis on mõistetav retoorika. Aga millega seda põhjendatakse ja milliseid järeldusi sellest tehakse,  ei ole küll vastuvõetav. 

Mõned täpsustused. Nimetatud direktiiv katab ainult  neid töötajaid, kes  töötavad lähetuse vormis. See ei kehtesta mingeid palgatasemeid teistes liikmesriikides. Nii ei nõua direktiiv ka  Hiina riisikasvatajale võrdväärset töötasu Prantsuse põllumehega, nagu arvas eelmisel nädalal üks Eesti  pangatöötaja.

Küll aga püütakse uue regulatsiooniga lähendada kohalike ja riiki saabunud külalistöötajate palgataset ja lühendada aega, mis külalistöötaja oleks „lähetatu“ staatuses.

Eesti tööandjad ja mõned parlamendierakonnad väidavad, et tegemist oleks nagu mingi tollimaksuga. Kui tuleb lähetatud töötajale välismaal kõrgemat palka maksta, siis võib asi minna koguni nii hulluks, et Eestis polegi võimalik rikkamale Euroopale järgi jõuda. Mis on muidugi jabur väide!

Miks Eestist  lähetatud  töötaja peaks saama näiteks Rootsis töötades vähem palka kui rootslane?  

Kas Eesti ettevõte müüb oma toodangut Rootsis Eesti hinnaga (mis võiks olla madalam) või teeb ta seda ikka Rootsi hinnast lähtudes?  Pole kahtlust -  kaupu ja teenuseid müüakse ikka Rootsi hinnaga!

Kas Eestist lähetatud töötaja Rootsis ostab igapäevast toitu Eesti või Rootsi hinnaga? Kahtlematult kohapealse ehk Rootsi hinnaga!

Kes Eestist lähetatud töötaja maksab eluaseme eest Eesti või Rootsi hinda? Ei tee Rootsis keegi sellepärast hinnaalandust, et tegemist on eestlasega.  Siit tagasi küsimuse juurde - miks siis Eesti firmad, kes müüvad kaupa Euroopa hinna eest peaksid oma töötajatele välisriikides maksma madalamat palka?

See niinimetatud konkurentsivõime   põhineb sellisel juhul puhtalt Eesti töötajate heaolu ja normaalse elu arvel. Inimesed on sunnitud elama välismaal „sokisahtlis“, sööma makarone ja jooma kaasatoodud odavat Läti õlut. Kas see on see konkurentsivõime, mida me tõepoolest säilitama peaksime?

Jah,  loomulikult teenivad välismaal töölähetuses viibivad töötajad rohkem kui  kodumaal. Aga see käib millegi arvel ja surub inimesed alaväärsetesse tingimustesse.  USA-s olid orjad ka reeglina parema toitumuse ja parema tervisega ning elasid kauem kui vabad farmerid või vabrikutöölised. Aga see ei õigusta kuidagi inimeste alaväärset ja brutaalset kohtlemist, nagu sageli orjadele osaks sai.

Kui Eesti ettevõttele on uus direktiiv kahjulik, siis tähendab see ainult seda, et nüüd ei saa maksta pikaajaliselt Eesti inimesele välismaal madalamat palka kui kohalikule. Ehk siis pole Eesti töötaja arvel teha hinnadumpingut.   

Kahjuks  on meedias kõlama jäänud ka ainult ühe poole seisukoht – see, mida arvavad tööandjad. Samas pole näinud ühtegi lähetatud töötajat midagi ütlemas.  Meie laevad on täis tuhandeid lähetatud kalevipoegi, aga keegi pole suvatsenud küsida,  millistes tingimustes sellised lähetatud tegelikult elavad? Küll aga aimame töö- ja elutingimuste kohta mõndagi mõnede teleseriaalide ja isiklike juttude järgi.

Tööandja püüavad väita, et nõue kõrgema palgatasemele võiks tuua kaasa teenustest loobumise ja kõrgema tööpuuduse Eestis. Oot-oot – kas Eestis on tegemist tööpuuduse või tööjõupuudusega? Tahaks ikka kuulda seostatud juttu!   

Kokkuvõttes, odava töö aeg Eestis on lõppenud. Mõttelaad, et  ehitame  ettevõte konkurentsivõime odava töö eelisele töötaja arvel,  määrab meid pikaks ajaks vaesusesse.

Sotsiaalmaksu mägi (Vikerraadio (89): 17.10.2017)

ERR

Tööandjate Keskliit on tulnud järjekordselt välja   sotsiaalmaksu muutmise ettepanekutega. Teema pole uus, aga asjakohane.  

Täna kannab kogu sotsiaalmaksukoormuse tööandja ehk tasub 33% töötajale makstud brutopalgalt. Kõrge tööjõu maksukoormus on saanud Eesti majanduse üheks suurimaks piduriks.

Vaataksin siinkohal kahte aspekti, mida tööandjad esile toovad, nimelt -   sotsiaalmaksukoormuse jaotamist  tööandjate ja töövõtjate vahel ning sotsiaalmaksule niinimetatud lae kehtestamist.  Kuigi mõlemad maksumuudatused tunduvad  lihtsalt mõistetavad ja kergelt ellu viidavad – aga, niikaua kui pole välja käidud konkreetseid detaile, pole ka asja tegeliku  sisuni jõutud.  

Alustame  sotsiaalmaksukoormuse jaotamisest tööandjate ja  töövõtjate vahel. Tööandjate ettepanekul  selle tagajärjel „palgafond ja töötaja netopalk konkreetse maksumuudatuse tulemusena ei muutu“.  Lihtsas keeles – tööandjad  tõstavad  kokkuhoitud sotsiaalmaksu arvel palka ja sellest kõrgemast  palgast maksavad  töövõtjad ära sotsiaalmaksu. Ettevõtete tööjõukulu kokku küll jääks samaks, aga oleks võimalik maksta kõrgemat palka. Kuigi ettevõtete tööjõukulu jääb samaks, siis nende konkurentsivõime töötajate palkamisel suureneb!  Mis on loomulikult  hea!

Aga siinkohal jõuamegi  detailidesse.  Võrrandis on ka kolmas tegur – nimelt, riik! Kui ettevõtete sotsiaalmaksu koormus alaneb,  siis samavõrra peab suurenema töötajate panus.

Kui ettevõtted tervikuna maksavad sotsiaalmaksu vähem, siis töötajad tervikuna peavad maksma sotsiaalmaksu rohkem! Muidu ei ole võrrand tasakaalus!

Probleem aga jällegi selles, et pole võimalik lihtviisil   kanda  sotsiaalmaksu koormus   üle kõikidele palgasaajatele samas proportsioonis nende palgatõusuga.  Suurenev töötajate palk  toob kaasa ka tulumaksukohustuse muutumise. Tööandjad on lubanud töötaja netotulu jäämist samasuureks.  Näiteks,  need kes ei maksu tulumaksu tänu maksuvabale miinimumile, ei peaks tulumaksu maksma ka edaspidi. Muidu ei oleks tegemist netotulu samaks jäämisega!   Proportsionaalse tulumaksusüsteemi puhul tähendab see keerulist kalibreerimist, et tõepoolest kõik osapooled saaksid  oma – töötajate  netopalk ei langeks, tööandja tööjõukulu ei suureneks ning riik koguks kokku samapalju tulu- ja sotsiaalmaksu. Ei ole päris kindel, et see võrrand on lahendatav!

Järgmisest aastast on tulumaksuvaba määr 500 eurot.  Me täna ei tea, kuidas selline süsteem tegelikkuses toimima hakkab. Aga kui töötajate palk sotsiaalmaksu osa võrra suureneb,  siis tuleb  tõsta veelgi tulumaksuvaba määra taset. Aga,  mida suurem on tulumaksuvaba määr, seda suurem on riigi maksukulu ja  suuremad manipuleerimisvõimalused.  Palju lihtsam on sotsiaalmaksusüsteemi ümber korraldada progresseeruvate tulumaksumäärade tingimustes!

Kui sotsiaalmaksukoormuse jagamine on proportsionaalse tulumaksusüsteemi puhul veel teoreetiliselt võimalik, siis sotsiaalmaksulae kehtestamine pole seda kindlasti.

Sotsiaalmaksule lae kehtestamine eeldab kolme samaaegset tingimust – progresseeruva määraga tulumaksusüsteemi, optimaalset maksukoormuse jaotust mõlema osapoole vahel ja toimivat  maksulae suurust.

Kõigis Euroopa Liidu riikides, kus selline maksulagi on kehtestatud, on need tingimused ka olemas. Kui neid asju korraga pole, siis pole maksulael suurt mõtet. Ainuke riik on Leedu, kus on sotsiaalmaksulagi ja proportsionaalne tulumaks. Aga maksulagi on seal 9 keskmist palka, ehk siis Eesti tingimustes tähendaks see üle 11 tuhande eurost kuupalka. Mis on sisuliselt mõttetu! Kui palju meil sellise palgaga töötajaid on ja kui palju see uusi kõrgepalgalisi töökohti looks?

Kui aga maksulagi tuua madalamale, siis kasvavad hüppeliselt jällegi manipulatsioonivõimalused.  Eesti tööandjate poolt pakutud maksulagi on kolm keskmist palka.  Tundub, et tööandjad ei saa päriselt aru sotsiaalmaksu olemusest. Sotsiaalmaksu puhul eeldame seost  individuaalse (maksu)panustamise ja indiviidi poolt saadava hüvise vahel. Enamuse teiste maksude puhul peab see olema välistatud.  Pensioni suurus sõltub eelnenud tööaastatest ja seega makstud sotsiaalmaksust. Samuti, kui sotsiaalmaksu ei maksa, siis raviteenust ei saa. Sotsiaalmaksu lagi ei ole mitte töökohtade loomise instrument, vaid õigluse teema. Ehk siis makstakse arvestuslikult niipalju, kui eeldatavalt saadakse vastu teenust.  Kui maksupanus on ebaproportsionaalselt liiga suur, siis sellise olukorra pehmendamiseks kehtestatakse maksulagi. Aga veelkord, see ei ole kõrgepalgaliste töökohtade loomise instrument, kuigi võib tööjõu struktuuri mõjutada.  

Tänase proportsionaalse  tulumaksu puhul, kui on tegemist kõrge tulumaksuvaba miinimumi taseme ja väljakäidud madala sotsiaalmaksu laega, kukuks meie pensioni ja tervishoiusüsteem kokku poole aastaga.  

Seega kokkuvõttes, tööandjad on sotsiaalmaksuteemaga õigel teel, aga detailid tahaksid rohkem veenvust!  

Maksumaksja, oktoober 2017

Lõpetagem kõrghariduslik bolševism

Viktor Trasberg

Lk 23

Fakte nagu eriti pole, aga propagandat on

https://www.err.ee/634387/jaak-aaviksoo-paar-fakti-tasulise-korghariduse-asjus

Viktor Trasbergi kommentaaris kõrghariduse rahastamisest on hoiakud ja hinnangud võrreldes argumentidega ilmselges ülekaalus, kirjutab Tallinna tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo.

VT: hakkame kohe sildistama

Tartu Ülikooli teadlane Viktor Trasberg käsitles Vikerraadio päevakommentaaris kõrghariduse rahastamist. Ajastukohaselt on selles kommentaaris hoiakud ja hinnangud võrreldes argumentidega ilmselges ülekaalus.

VT: odav-odav! 

Usun siiski, et paljudel kuulajatel-lugejatel on soov käsitletud probleemile ka faktipõhiselt läheneda. Selle võimaldamiseks toon mõned arvud, mis võiksid kasuks tulla.

Olen oma ametist tulenevalt teadlikult piirdunud Tallinna Tehnikaülikooliga, lisades vaid mõned haridussilm.ee-st leitavad andmed. Minu kasutuses on ka teiste avalike ülikoolide, sh Tartu Ülikooli andmed ning nende põhjal tehtavad järeldused on üsna samasugused

Alustuseks veidi taustast. Taasiseseisvumise järgselt kujunes Eestis (tegelikult kogu sovetijärgses ruumis) kõrghariduses rahastusmudel, mille kohaselt osa üliõpilasi sai õppida tasuta ja osa sai konkursiväliselt nn tasulistele kohtadele. Laialt on levinud arvamus (mida eriti jõuliselt rõhutab ka Trasberg), et tasuliste üliõpilaste õppemaksudest laekuv eraraha tagab ülikoolide normaalse toimimise, võimaldades muuhulgas ka õppejõududele korralikku palka maksta.

VT: valeväide! Pole kusskil väidetus, et kogu raha peab tulema õppemaksust!

Õppeaastal 2010-2011 õppis Tallinna Tehnikaülikoolis 6956 üliõpilast tasuta ja 6927 üliõpilast tasulistel õppekohtadel, enam-vähem sama 50:50 suhe oli ka riigi tasemel. Riik eraldas riikliku koolitustellimuse mehhanismi kaudu meile 21,65 miljonit eurot ja õppemaksudest laekus 6,51 miljonit eurot. Lihtne arvutus näitab, et ühe üliõpilase õpetamiseks tehtav kulu oli 2028 eurot, sh riigi poolt 3112 eurot ja erasektori poolt 939 eurot üliõpilase kohta.

Siit esimene järeldus: tasulised üliõpilased ei katnud oma tegelikke õppekulusid, vaid ülikoolid doteerisid iga konkursi alusel ülikooli pääsenud üliõpilase arvelt 1084 euro ulatuses tasuliste üliõpilaste õpet. On mõistetav, et sellise ristsubsideerimise tulemusena ei jätnud ligi kolmandiku võrra väiksemad kulutused nn tasuta üliõpilase kohta mõjutamata õppe taset. Olgu siis otse, väiksema õppejõudude arvu kaudu üliõpilase kohta, või kaudselt, madalama akadeemilise nõudlikkuse kaudu, mille tingis madalam sisseastumislävend.

VT: aga miks sellist rahapõletamist siis tehakse?

See oli üks, ehkki mitte peamine probleem ning sisuline põhjus kõrghariduse rahastamise reformiks.

Kõrgharidusreform, mida tuntakse tasuta kõrghariduse nime all, sätestas, et täisajaga õppivad üliõpilased saavad õppida tasuta ja ülikoolidesse ei tohi võtta raha eest konkursilävendi alla jäävad üliõpilasi. See piiras ülikoolide õigusi tasulisi üliõpilasi vastu võtta ning ära langeva tulu kompenseerimiseks kasvatati ülikoolide rahastamist 83,99 miljoni euro tasemelt 2012. aastal 125,36 miljoni euroni aastal 2015. Ehk umbes 50 protsenti!

VT: puhas demagoogia! Räägi kuidas riik ülikoolid triljonitega üle ujutas ja samas ei räägita tegelikust palgatasemest ülikoolides

See rahastamise kasv kompenseeris liiaga äralangevad õppemaksud, isegi arvestamata demograafilistel põhjustel vältimatult kahanemas olnud nõudlust (tasulise) kõrghariduse järele.

Kuhu oleme selle reformiga tänaseks jõudnud? Eelmisel õppeaastal oli õppis tehnikaülikoolis 8233 üliõpilast tasuta ja 2657 üliõpilast tasulistel kohtadel. Riiklik tegevustoetus oli 37,7 miljonit eurot ja õppemaksudest laekus 3,1 miljonit eurot. See annab üliõpilase keskmiseks rahastamistasemeks 3747 eurot, sh nn tasuta üliõpilase kohta 4579 eurot ja tasulise üliõpilase kohta 1168 eurot.

Siit järeldus: ülikoolid doteerivad jätkuvalt tasuliste üliõpilaste õpet – 832 eurot iga tasuta üliõpilase kohta ja 2579 eurot iga tasulise üliõpilase kohta.

VT: miks peab Eesti riik rahastama välismaalaste tasuta õpet? Miks riik pakub tasuta õpet neis valdkondades, kus on loomupärane maksta õppemaksu? See on bolševistlik lähenemine!

Teeksin eelnevast veel mõned järeldused. Eestis toiminud tasuline õpe (nn Ida-Euroopa mudelis) sündis järsult suurenenud kõrgharidusnõudlusest, mitte ülikoolide rahapuudusest – endise hulga üliõpilaste õpetamine olnuks ülikoolidele rahaliselt kasulikum, ent oleks kahandanud oluliselt ülikoolide pikaajalist konkurentsivõimet vabal turul. Selleks tagati ülikoolides tasulist õpet tegevate õppejõudude motivatsioon suure osa õppemaksude suunamisega otse palkadeks, jättes muud kulud katmata. Kuivõrd tasuta asju ei ole, kompenseeriti see riikliku rahastamise olulise suunamisega muude kulude katteks (sisuliselt tasulist õpet mitte pakkuvate erialade arvelt).

Teiseks, ülikoolidel ei ole rahalist motivatsiooni tasuliste ingliskeelsete programmide pakkumiseks. Seda tehakse eelkõige ülikoolide rahvusvahelise konkurentsivõime kindlustamiseks – ülikoolid maksavad ingliskeelsetele programmidele peale.

VT: vau!Tõeline turumajandus! Maksame peale!

Kusjuures praktiliselt kõigis avalikes ülikoolides üle kogu ilma moodustab niiklik rahastamine suure, valdavalt suurema osa kõikide avalike ülikoolide rahastamisest ka nendes riikides, kus on üldine õppemaks ja inglise keel riigikeel.

VT: minu tsitaat "Head eesti inimesed! Kui tahetakse head eestikeelset haridust, tuleb selle eest maksta. Kas läbi õppemaksude või läbi riigieelarve!"   Poliittöötaja Aaviksoo eeldab, et saab pakkuda tasuta kõrgharidust ilma õppejõududele palka maksmata! 

Kolmandaks, riiklik rahastamine üliõpilase kohta on võrreldud kuue aastaga kasvanud 47 protsenti, õppemaks tasulistel programmidel vaid 24 protsenti. On oluline, et riikliku rahastamise kasv üliõpilase kohta on sel kuueaastasel perioodil edestanud majanduskasvu (26 protsenti) ligi kaks korda. Sellest tulenevalt on raske mõista väidet, et kõrgharidusreform on raskendanud ülikoolide majanduslikku olukorda või ei võimalda (enam?) maksta õppejõududele korralikku palka. Palgaprobleemide lahendus on kuskil mujal.

VT: küll poliitikud on ikka head- ujutsasid ülikoolid triljonitega üle. Täna saab doktorikraadiga õppejõud palka 1050 eurot kuus, mis on 200 eurot vähem kui keskmine palk. 

Eelnev ei tähenda, et kõrghariduse rahastamisega oleks kõik korras – probleeme jätkub – ja raha võiks alati rohkem olla. Eelnev ei tähenda ka seda, et õppemaks on halb ja tasuta kõrgharidus on hea. Küll aga tähendab eelnev seda, et kui tekib poliitiline aken õppemaksu sisseviimise aruteluks, tasuks vaadata Ühendkuningriigi või ka Hollandi poole, selmet püüda ajalooratast üleminekuaastatesse tagasi pöörata.

VT; appi-appi! Aaviksoo ei tea nende riikide kõrghariduse rahastamisest suurt midagi. UK on üks kõrgemaid õppemakse Euroopas; Hollandis peab iga tudeng maksma kohustuslikult 2000 eurot õppemaksu aastas. 

Usun, et kõrghariduspoliitikat puudutavalt on tõenduspõhine argumentatsioon jätkuvalt võimalik ja seda ka siis, kui osa teadlasi on sellest loobumas. 

VT: tänan! Akadeemik Aaviksoo peab kaitsma poliittöötaja Aaviksoo tegevust

Töö nagu iga teinegi (Vikerraadio (88) 3. oktoober 2017)

https://www.err.ee/633990/viktor-trasberg-lopetagem-korghariduslik-bolsevism

Lõpetagem kõrghariduslik bolševism

Sel sügisel algas viies  õppeaasta, mil eestikeelset kõrgharidust saab tasuta.  Oleme aga jõudnud tulemuseni,  mis väga ilmekalt näitab, kuidas poliitiline populism lõhkus ära loogiliselt toiminud kõrghariduse  rahastusmudeli.  Täna sõltuvad kõrgkoolid täielikult riigi rahast, mis ettearvatult ei rahulda ülikoolide vajadusi. Omatulud õppemaksudest katavad napilt kümnendiku Tartu ülikooli eelarvest.  Ülikoolide konkurentsivõime palgata uusi õppejõude on vähenenud ning toimub kõrghariduse kiire üleminek inglise keelele. 

Reformi eesmärgiks, esiteks,  oli suurendada eestikeelse kõrgharidusruumi kandepinda. Täna võime öelda, et mitte miski pole teinud Eesti ülikoolide inglisekeelestumiseks rohkem, kui üleminek tasuta eestikeelsele kõrgharidusele. Mille vastu pole mul midagi - mul on õnn olnud olla seotud ingliskeelse õppe arendamisega Tartu Ülikoolis peaaegu selle algusest. Kui paarkümmend aastat tagasi tundsin kõiki välistudengeid nime ja nägupidi, siis tänaseks on jõudnud ingliskeelsetes  programmides õppijate arv tuhandeni.  Nende kursuste eest saab ülikool küsida õppemaksu  ehk kaasata raha väljastpoolt riigisektorit.  

Teiseks, reformi eesmärgiks oli võimaldada ka vaesematest eesti peredest pärinevate üliõpilaste paremat juurdepääsu kõrgharidusele. Tulemus on aga täpselt vastupidine – miski asi pole takistanud rohkem juurdepääsu eestikeelsele ülikooliharidusele kui tasuta õppekohad. Eelnev süsteem toimis väga ratsionaalselt – riigi soov ette valmistada teatud erialade lõpetanuid väljendus riiklikus tellimuses ja riigi poolses nende kohtade rahastamises.

Seega tasuta said õppida kõige paremad ja suurem osa üliõpilasi maksis ise. Tõsi, mitte küll kõigis teaduskondades.   Õppemaks ei olnud liiga kõrge ja valikuvõimalused olid suhteliselt avarad.  Kui ületad ülikoolipoolse nõuete lati ja oled keskendunud ja järjepidev,  siis saad ka kõrghariduse.  Tudengite motivatsioon ja õpingutele keskendumine oli palju suurem, sest õppimise eest tuli maksta. Tänane olukord on teistsugune. Õppemaksu rahalist survet enam ei ole, mis tegelikkuses vähendab ka vastutustunnet.  Heade keskkoolitulemustega  noored astuvad  sisse erialadele, mis neid nagu eriti ei huvitagi.  Kui on tasuta, siis võib ju proovida!  Ja kui ei huvita, siis sammun minema. 40% äraminejatest tegi seda enda vabal soovil. Samal ajal jäävad ülikooli ukse taha need noored, kes on  nõrgematest keskkoolidest või kelle abituuriumi lõpuhinne oli karvavõrra madalam. Ja nendel noortel pole eestikeelset kõrgharidust enam võimalik saada,  isegi kui on olemas õppimisvõimekus ja raha.  Aga tasulist ülikooliharidust saab inglise keeles. Nii ongi  kujunenud olukord, et kolmandik ingliskeelsetel õppekavadel õppijaid on tegelikult eestikeelsed.  Kui enne oleksid nad saanud head haridust  õppemaksu eest eesti keeles, siis nüüd saavad nad head haridust raha eest inglise keeles.

Kolmandaks, reformi eesmärgiks oli parandada eestikeelse kõrghariduse kvaliteeti. Tulemuseks on  aga see, et mitte miski pole teinud eestikeelse kõrghariduse stagneerumiseks rohkem kui üleminek tasuta õppele. Sest puudub turukonkurents kõrgkoolide vahel! Veelkord, ülikoolid on ratsionaalsed ja panevad oma ressursid sinna, mis tõstab nende rahvusvahelist tuntust või toob sisse raha. Eesti keeles õpetamine paraku rahvusvaheliste paremusjärjestustes arvesse ei tule. Loeb välistudengite arv, projektid ja ingliskeelsed publikatsioonid. Ja selles on Eesti ülikoolid üsnagi edukad!

Ülikoolid käituvad seega väga loogiliselt -  ingliskeelse õppe korral saab küsida raha ja seda rohkem ka tehakse!  Aga selleks tuleb  konkureerida rahvusvahelisel turul. Eestikeelse õppe puhul aga selline turukontroll puudub. Eesti tudengitel ei ole valikut – kas saad seda, mida sulle tasuta antakse või ei saa üldse!

Miks me siis imestame, et Eesti kultuuriloo professorikandidaat peab loengu inglise keeles. See on ju mõistetav käitumine olemasolevas olukorras.

Head eesti inimesed! Kui tahetakse head eestikeelset haridust, siis tuleb selle eest maksta.  Kas läbi õppemaksude või läbi riigieelarve. Oleme jõudnud olukorda, kus suurema turuväärtusega teaduskondades on raske leida eestikeelseid õppejõude nagu näiteks majandus-, õigus- ja IT, sest igal pool mujal on töötasu parem.

Ei ole loogiline, et näiteks õigusteaduskonna lõpetanud noore juristi esimene palk õigusbüroos on kõrgem, kui pikaaegse doktorikraadiga juuraõppejõu oma. Ja tulemuseks ongi, et õppejõude napib.   Tartu Ülikool palkab  täna   doktorikraadiga õppejõude,  kellele  pakutav palk on 1060 eurot kuus. Needsamad doktorikraadiga inimesed hakkavad õpetama tulevasi ajukirurge ja arvutigeeniusi!   Omandate maailma tippülikoolis doktorikraadi, olete üle 35 aasta vanune,  suure õppelaenukoormaga  ja saategi  tuhat eurot kuus? Nagu näeme, see ei ole jätkusuutlik!

Kokkuvõttes, tuleks ära lõpetada see kõrghariduslik bolševism ja lükata vähemalt  majandus-  ja õigusteaduskond tagasi vabasse turumajanduslikku vette. Turg ehk tulevane tudeng või tööandja  otsustab, mis see haridus väärt on!