ERR
Tööandjate Keskliit on tulnud järjekordselt välja sotsiaalmaksu muutmise ettepanekutega. Teema
pole uus, aga asjakohane.
Täna kannab kogu sotsiaalmaksukoormuse tööandja ehk tasub 33%
töötajale makstud brutopalgalt. Kõrge tööjõu maksukoormus on saanud Eesti
majanduse üheks suurimaks piduriks.
Vaataksin siinkohal kahte aspekti, mida tööandjad esile
toovad, nimelt - sotsiaalmaksukoormuse jaotamist tööandjate ja töövõtjate vahel ning sotsiaalmaksule
niinimetatud lae kehtestamist. Kuigi
mõlemad maksumuudatused tunduvad lihtsalt mõistetavad ja kergelt ellu viidavad
– aga, niikaua kui pole välja käidud konkreetseid detaile, pole ka asja
tegeliku sisuni jõutud.
Alustame sotsiaalmaksukoormuse
jaotamisest tööandjate ja töövõtjate
vahel. Tööandjate ettepanekul selle
tagajärjel „palgafond ja töötaja netopalk konkreetse
maksumuudatuse tulemusena ei muutu“. Lihtsas keeles – tööandjad tõstavad
kokkuhoitud sotsiaalmaksu arvel palka ja sellest kõrgemast palgast maksavad töövõtjad ära sotsiaalmaksu. Ettevõtete
tööjõukulu kokku küll jääks samaks, aga oleks võimalik maksta kõrgemat palka. Kuigi
ettevõtete tööjõukulu jääb samaks, siis nende konkurentsivõime töötajate palkamisel suureneb! Mis on loomulikult hea!
Aga
siinkohal jõuamegi detailidesse. Võrrandis on ka kolmas tegur – nimelt, riik!
Kui ettevõtete sotsiaalmaksu koormus alaneb, siis samavõrra peab suurenema töötajate panus.
Kui
ettevõtted tervikuna maksavad sotsiaalmaksu vähem, siis töötajad tervikuna
peavad maksma sotsiaalmaksu rohkem! Muidu ei ole võrrand tasakaalus!
Probleem
aga jällegi selles, et pole võimalik lihtviisil kanda
sotsiaalmaksu koormus üle
kõikidele palgasaajatele samas proportsioonis nende palgatõusuga. Suurenev töötajate palk toob kaasa ka tulumaksukohustuse muutumise. Tööandjad on lubanud töötaja netotulu
jäämist samasuureks. Näiteks, need kes ei maksu tulumaksu tänu maksuvabale
miinimumile, ei peaks tulumaksu maksma ka edaspidi. Muidu ei oleks tegemist netotulu
samaks jäämisega! Proportsionaalse
tulumaksusüsteemi puhul tähendab see keerulist kalibreerimist, et tõepoolest
kõik osapooled saaksid oma – töötajate netopalk ei langeks, tööandja tööjõukulu ei
suureneks ning riik koguks kokku samapalju tulu- ja sotsiaalmaksu. Ei ole päris
kindel, et see võrrand on lahendatav!
Järgmisest aastast on tulumaksuvaba määr 500 eurot. Me täna ei tea, kuidas selline süsteem tegelikkuses
toimima hakkab. Aga kui töötajate palk sotsiaalmaksu osa võrra suureneb, siis tuleb
tõsta veelgi tulumaksuvaba määra taset. Aga, mida suurem on tulumaksuvaba määr, seda suurem
on riigi maksukulu ja suuremad
manipuleerimisvõimalused. Palju lihtsam
on sotsiaalmaksusüsteemi ümber korraldada progresseeruvate tulumaksumäärade tingimustes!
Kui sotsiaalmaksukoormuse jagamine on proportsionaalse
tulumaksusüsteemi puhul veel teoreetiliselt võimalik, siis sotsiaalmaksulae
kehtestamine pole seda kindlasti.
Sotsiaalmaksule lae kehtestamine eeldab kolme samaaegset
tingimust – progresseeruva määraga tulumaksusüsteemi, optimaalset maksukoormuse
jaotust mõlema osapoole vahel ja toimivat maksulae suurust.
Kõigis Euroopa Liidu riikides, kus selline maksulagi on
kehtestatud, on need tingimused ka olemas. Kui neid asju korraga pole, siis
pole maksulael suurt mõtet. Ainuke riik on Leedu, kus on sotsiaalmaksulagi ja
proportsionaalne tulumaks. Aga maksulagi on seal 9 keskmist palka, ehk siis
Eesti tingimustes tähendaks see üle 11 tuhande eurost kuupalka. Mis on
sisuliselt mõttetu! Kui palju meil sellise palgaga töötajaid on ja kui palju
see uusi kõrgepalgalisi töökohti looks?
Kui aga maksulagi tuua madalamale, siis kasvavad hüppeliselt jällegi
manipulatsioonivõimalused. Eesti
tööandjate poolt pakutud maksulagi on kolm keskmist palka. Tundub, et tööandjad ei saa päriselt aru
sotsiaalmaksu olemusest. Sotsiaalmaksu puhul eeldame seost individuaalse (maksu)panustamise ja indiviidi
poolt saadava hüvise vahel. Enamuse teiste maksude puhul peab see olema
välistatud. Pensioni suurus sõltub
eelnenud tööaastatest ja seega makstud sotsiaalmaksust. Samuti, kui
sotsiaalmaksu ei maksa, siis raviteenust ei saa. Sotsiaalmaksu lagi ei ole
mitte töökohtade loomise instrument, vaid õigluse teema. Ehk siis makstakse arvestuslikult
niipalju, kui eeldatavalt saadakse vastu teenust. Kui maksupanus on ebaproportsionaalselt liiga
suur, siis sellise olukorra pehmendamiseks kehtestatakse maksulagi. Aga veelkord,
see ei ole kõrgepalgaliste töökohtade loomise instrument, kuigi võib tööjõu
struktuuri mõjutada.
Tänase proportsionaalse tulumaksu puhul, kui on tegemist kõrge
tulumaksuvaba miinimumi taseme ja väljakäidud madala sotsiaalmaksu laega,
kukuks meie pensioni ja tervishoiusüsteem kokku poole aastaga.
Seega kokkuvõttes, tööandjad on sotsiaalmaksuteemaga õigel
teel, aga detailid tahaksid rohkem veenvust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar