ERR: Bitcoin kui Lenini mantel Vikerraadio kommentaar (101) 14.08.2018

 

Krüptoraha on asi, millest enamus inimesi aru ei saa. Pole ka põhjust, sest tavainimese elu Bitcoinist  ei sõltu. Aga teema on huvitav! Mõned on sellega spekuleerides palju raha teeninud, tänaseks ilmselt ka väga palju kaotanud. Krüptorahade hind kõigub väga suurtes piirides; hetkel on neist suuremate hind kukkunud selle aasta algusega võrreldes  5 kuni 10 korda.  

Krüptoraha on tegelikult teatud unikaalne arvuti poolt genereeritud numbrikood, mis on seotud niinimetatud blokiahela tehnoloogiaga. Miks peaks mingil numbrireal olema tuhandetesse dollaritesse ulatuv väärtus? Tal puudub ju tavarahale omane tagatus konkreetse varaga (nagu näiteks kullal)  või seotus majandustegevusega, nagu näiteks euro puhul.

Krüptoraha on programmeeritud tavapäraselt sellisel kujul, et neid numbrikoode on lõplik arv. Piiratud raha  kogus on ka üks põhjus, mis võiks olla tema väärtuse aluseks.  Piltlikult öeldes tegemist nagu tükkideks lõigatud Lenini mantli siiludega, mis jüngrite silmis väärtust omavad ning mida rohkem ei tehta.

Teiseks, krüptorahaga saab teha midagi, mida pärisrahaga ei saa. Bitcoiniga saab teha globaalseid ostu- ja müügitehinguid,  mida pärisrahaga ei saa ning jäädes samal ajal anonüümseks. Üheks omapäraseks kasutusalaks on ka näiteks ICO-de  ehk ettevõtete poolt pakutavate krüptomüntide ostmine.  See on aga juba üsna reaalne majandustegevus.  Aga täpsemalt sellest allpool.

Kolmandaks,  kuna Bitconi tehingud on anonüümsed, siis on tegemist rahapesijate ja spekulantide paradiisiga. See on ka üks peamisi murekohti, mis sunnib valitsusi krüptorahade kasutamist piirama. Krüptoraha kasutajate ja tehingute üle puudub avalikul sektoril igasugune teave, mis võimaldab ka kurjamitel sellises uues keskkonnas toimetada.

Neljandaks, erinevalt pärisrahast on krüptoraha tootmine kallis. Selleks on vaja suurt arvutivõimsust ja ära põletada hulk loodusressursse. Sõna otseses mõttes -  näiteks 100 euro väärtuses krüptoraha kaevandamiseks on vaja ahju ajada 90 euro eest põlevkivi.  Seega toodetaksegi  täna krüptorahasid riikides, kus elavad lollid, kes ei saa aru,  mida  krüptorahade kaevandamine teeb nende loodusressurssidega või neis maades, kus elekter on väga odav.

Kas krüptorahad võiksid asendada riigi keskpanga poolt välja antavat pärisraha?

Vastus on kindel ei. 

Esiteks, krüptorahade ringlus on paratamatult piiratud ja tavakasutuses kohmakas võrreldes pärisrahaga.  

Teiseks, nagu öeldud, krüptoraha puhul puudub igasugune  ühiskonnapoolne ja riigipõhine kontroll tehingute ja nende sooritajate üle. Kui krüptorahad tulevad võrdselt kasutusse pärisrahaga, siis hakkavad raharinglust  kontrollima Vene bandiidid ja Põhja-Korea häkkerid. Sellel aga kindlasti valitsused ei lase sündida, et kaob kontroll raharingluse üle.

Üheks uuemaks digirahadega seotud instrumendiks on eelnevalt nimetatud krüptomüntide ehk ICO-de emiteerimine.  Millega siis tegemist?

Tegemist on raha avaliku kaasamisega ettevõtte tegevusse  uuel moel, mis on osutunud globaalselt edukaks.  Erinevalt aktsiate emissioonist (nagu näiteks Tallinna sadama aktsiate avaliku pakkumise puhul), ei saa selliste krüptomüntide  ostjad  ei ettevõtte omanikeks  ega ka osa võimalikust tulevasest kasumist. Küll aga lubatakse neile tavapäraselt juurdepääs selle ettevõtte toodetele või tehnoloogilistele arendustele.  Mis kokkuvõttes võib olla vägagi kasutoov.

Tavapäraselt müüakse  vähemalt osa ICO-dest ka krüptoraha eest, mis suurendab jällegi nende väärtust.

Kes need rahapaigutajad siis on? Laias laastus on tegemist 3 tüüpi ICO-de ostjatega.  Esiteks sellised, kes tahavad mingit äriprojekti või ettevõtmist toetada ehk sponsoreerida. Midagi ühisrahastuse taolist.

Teiseks, investorid, keda huvitavadki antud ettevõtte poolt välja arendatud tehnoloogilised lahendused või platvormid.  Tegemist võib olla ka ettevõtte konkurentidega.

Kolmandaks, spekulatiivsetel eesmärkidel ICO-de ostjad, kes loodavad need hiljem  vaheltkasuga  edasi müüa. ICO-de suur eelis on see, et nad on hetkeliselt vabalt kaubeldavad. Aga jällegi, siin on avar tegevuspõld musta rahaga sahkerdajatel, sest ICO-de ostjaid-müüjad ei ole võimalik avalikult tuvastada.

Täna on Eesti üks väheseid riike Euroopas, kus on võimalik üsna lihtsalt selliseid ICO emissioone teha, sest pole olemas spetsiifilisi Eesti siseseid regulatsioone ja piiranguid.  Teatavasti  saavad ka Eesti pangad nii rahvusvahelise raha põletamise,  kui ka raha pesemisega iseseisvalt hakkama, vaatamata rangele Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni järelevalvele. Aga ilmselgelt mingisugust regulatsiooni  meil vaja oleks, enne kui ICO-dega läheb samasuguseks jamaks, nagu rahapesuga pärispanganduses on juhtunud.

Ettevõtluskeenjused

Postimees, 8.08.2018


"Ühe euroga päevapraadide müümisega toodab koht vaid kahjumit. Me ei arvestanud, et töötajatele tuleb palka maksta"

Põrsas või bitcoin? (Vikerraadio (100): 10.07.2018)

ERR

Mulgimaa mahajäetud sigalast on ootamatult saanud maailma innovatsiooni ja moodsa tehnoloogia eesliinil toimetav vabrik, kus sõna otseses mõttes toodetakse raha. Krüptoraha nimelt. Lätlastest omanikud on leidnud Eestist koha, kus on hea jurakas veneaegne elektrikaabel, mis võimaldab bitcoinide tootmiseks vajalikus mahus elektrit saada ning arvutite müra ei ärata ka suuremat tähelepanu. Krüpto- ehk digiraha toodetakse nimelt niimoodi, et arvutid sõeluvad välja numbri- ja tähekombinatsioone, mis sobiksid teatud koodiga. Arvad koodi ära ja saad digirahaühiku omanikuks. Selleks on vaja aga kas lihtsalt õnne või suurt arvutivõimsust, mis erinevaid märgikombinatsioone läbi hekseldab. Täpselt nagu kullaliiva pesemise puhul. Krüptoraha tootvad-kaevandavad arvutid vajavad aga palju elektrit nii töötamiseks kui nende jahutamiseks. Viljandimaa rahavabrik tarbib 138 keskmise korteri jagu elektrit kuus.

Veebruaris kirjutas Äripäev, et Viru Keemia Grupi territooriumil seadistatakse konteinereid, kus saaks massiliselt krüptoraha kaevandada, sest elekter on soodne ja lähedal. Üks konteiner tarbib 6000 euro eest elektrit kuus. Mis elektritootjale muidugi meeldib! Lisaks on väiksemas mahus krüptorahade kaevandajaid Eestis ilmselt tuhandeid.

Aga mille poolest krüptoraha erineb pärisrahast? Rahal on majandusteooria kohaselt kolm funktsiooni – ta on väärtuse mõõtjaks, makseinstrumendiks ja akumulatsioonivahendiks. Põhimõtteliselt saaks ka krüptoraha neid ülesandeid samaväärselt täita, aga nähtavas tulevikus seda ei juhtu. Krüptoraha erinevuseks on see, et ta ei esine mitte tavapärasel füüsilisel kujul, vaid digitaalses vormis. Tema kasutamine igapäevaelus on sisuliselt võimatu ning seega erinevalt eurost või dollarist käibib krüptoraha täna väga piiratud ulatuses. Ka puudub üks tsentraalne keskpank, kes krüptoraha korraldaks või suunaks. Põhimõtteliselt võib selliseid rahasid olla väga palju.

Aga sellega seoses tahaks käsitleda teemat vaatepunktist, millest Eestis siiani juttu pole tehtud. Nimelt ressursside ja looduskeskkonna kasutamise seisukohalt lähtudes.

Nagu juba mainiti, on krüptorahade tootmine üsna energiamahukas tegevus. Mis kasu või tarbimisväärtust krüptorahade toomine aga ühiskonnale annab? Öelgem otse – selline tarbimisväärtus ühiskonnale täna puudub! Krüptoraha toodetakse üheselt ainult nendega spekuleerimise eesmärgil, millel puudub igasugune seos ühiskonna jaoks väärtuse loomisega. Samas kaasneb sellega vajadus sadu tuhandeid tonne põlevkivi ahju ajada. Kasu saab ülimalt väikene seltskond, tarbimisväärtus ühiskonnale on aga olematu. Ühiskonnale kuuluvat loodusressurssi kulub aga palju.

Bitcoinil ja teistel niinimetatud krüptorahadel kui tehnoloogilistel lahendustel on kindlasti omadusi, mis aitavad majandusprotsesse ja arveldusi sujuvamaks teha. Nad võiksid aidata ületada seda kohmakust ja poliitilist riski, mida pärisraha ringluse korraldamine paratamatult kaasa toob. Plokiahelatel põhineva tehnoloogia arendamine on kindlasti väärtus omaette. Aga - see ei ole asi, millega Viljandimaal või Kohtla-Järvel tegeletakse. Seal tegeletakse puhtakujuliselt spekuleerimisvahendi tootmisega, eeldades et tootmiskulu on odavam kui bitcoini hind sellel hetkel. Tegemist ei ole mingi asjaga, millel oleks oma sisemine tarbimisväärtus, nagu näiteks kullal. Seda kinnitab ka ülisuurtes piirides kõikuv hind lühikese perioodi vältel, mis põhineb sajaprotsendiliselt spekulatiivsetel asjaoludel.

Kui krüptoraha olemusest saavad aru üsna vähesed, siis põlevkivi ahjuajamisest saavad aru kõik. Võiks vaielda, et vaba turumajanduse tingimustes on tootja ja tarbija suverään, kes ise otsustab, mida oma raha või varaga peale hakata. Veelkord, bitcoin kui selline ei lisa mingit tarbimishüve ühiskonnale, aga energia, mis selle tootmiseks ära põletatakse, kuulub kogu ühiskonnale. Aeg-ajalt võib meedias näha üsna ekstreemseid numbreid selle kohta, kui palju arvestuslikku elektrienergiat maailmas nõuab krüptoraha kaevandamine. Krüptorahade tootjatel ja nendega spekuleerijatel õnnestub üsna lihtsalt ka vältida maksude tasumist, sest tegemist on nii-öelda anonüümse varaga.

Muidugi, täna veel ei ole krüptokaevanduste energiakulu Eestis nii suur, et see silmnähtavalt meie energia hinda ja kättesaadavust mõjutama hakkaks. Aga asi on siiski põhimõttes. Kui rohelised on läinud kompromissitusse võitlusesse üksiku ülekasvanud paju pärast, siis antud olukorra puhul pole kuulnud mingisuguseid arvamusi meie loodusressursside kasutamise arukuse kohta.

Aga antud juhul on tegemist olukorraga, kus individuaalne tulu ja ühiskonnapoolne kulu ei ole vist tasakaalus. Kuidas me peaksime ühiskonnana sellesse suhtuma?

Läti värk (Vikerraadio (99): 12.06.2018)

ERR

Kui 99 aastat tagasi koondasid Lätis Võnnu alla vägesid nii baltisakslaste Landeswehr kui Eesti kaitsevägi, siis täna ründavad Eesti mehepojad Põhja-Lätit hoopis teistel eesmärkidel. Pean ilmas eestlaste suurenenud õllerännakuid lõunanaabri juurde. Üks põhjustest on kindlasti maksusüsteem, mis teeb alkoholireisid Lätti majanduslikult mõttekateks. 

Sellega seoses võiks vaadelda maksusüsteemide erinevusi natuke laiemalt. Kui veel paar aastat tagasi oli mõlema riigi maksukeskkond üsnagi sarnane, siis tänaseks on erinevused vägagi ilmsed. Ja mitte Eesti kasuks. 

Levinud liigituse kohaselt jagunevad maksud tööjõu-, tarbimis- ja kapitalimaksudeks. Oluline aspekt on nende maksuliikide omavaheline proportsioon ehk maksustruktuur. Kümmekond aastat tagasi, pärast majanduskriisi, hakati Euroopas rääkima, et maksukoormus tuleks nihutada rohkem tarbimismaksudele ja vähendada tööjõu maksukoormust. Seda kõike majanduskasvu nimel. Teaduslikku alust sellisele väitele aga ei ole ning täna räägitakse  pigem tasakaalust erinevate maksuliikide vahel.

Eesti on täna maksusüsteem tasakaalust väljas ja liigses sõltuvuses tarbimismaksudest, sealhulgas alkoholiaktsiisist. 

Aga tagasi Eesti ja Läti maksusüsteemi võrdluse juurde. Alustame tulumaksust. Sellest aastast muutus mõlemas riigis tulumaksusüsteem. Läti läks üle euroopalikule  progresseeruvale tulumaksule, Eestis poogiti idaslaavilikule proportsionaalsele tulumaksule külge ebaloogiline mahaarvamiste süsteem. Keskmine kuupalk Lätis oli eelmisel aastal 985 eurot; Eestis 1242 eurot ehk 260 eurot rohkem.  

Lähtudes eelmise aasta keskmisest palgast ja uuest tulumaksusüsteemist jääb täna keskmisele lätlasele kuus kätte pärast tulu- ja sotsiaalmaksu tasumist 701 eurot ja eestlasele 1053 eurot. Vahe on nüüd juba 350 eurot. Samas – tööandja kogukulu nende palkade juures on Eestis 400 eurot suurem kui Lätis. See toob esile ka Eesti maksusüsteemi peaprobleemi: ettevõtete liigsuure sotsiaalmaksukoormuse, mis on Eesti tööandjale 10 protsendipunkti suurem kui Lätis.

Kogu sotsiaalmaksu kulu (peamine pensioni ja tervishoiu rahastamise allikas) on meil ainult tööandja kulu. Lätis seevastu on see jaotunud eri poolte vahel ehk palgatulult maksab tööandja 24 protsenti ja palgasaaja 11 protsenti sotsiaalmaksu. See teeb töötajate palkamise Lätis suhteliselt odavamaks ja maksusüsteemi tasakaalustatumaks. Teiselt poolt näeme, et töötaja maksukoormus on Lätis suurem ja seda progresseeruvalt tulude suurenedes.

Eestis on viimastel kümnenditel järjepidevalt vähendatud tulumaksukoormust. Täiskasvanud ühiskonnana tuleb meil aru saada, et see on tähendanud vältimatult tarbimismaksude tõusu ja  sotsiaalmaksu kõrgel hoidmist. 

See, mis juhtub liigse sõltuvusega tarbimismaksudest, oli selge juba kümme aastat tagasi. Mis juhtub liigse sõltuvusega alkoholimaksudest, oli selge juba viis aastat tagasi. Majandus- ja maksuteooria seisukohalt pole tänane olukord kuidagi ootamatu ega juhuslik. See kõik oli üsnagi selgelt ettearvatav. 

Küsimus on aga selles, et mida siis edasi teha. Vastus on lihtne: tuleb püüda tasakaalustatud maksusüsteemi ja majandusarengut toetava maksusüsteemi poole. Me ei saa lihtsalt vähendada alkoholiaktsiisi, vaid muuta tuleb süsteemi tervikuna. 

Kui me tahame ülemäärase tarbimise (sealhulgas alkoholi ja mootorkütuste) maksustamise vähendamist, siis on ainuke lahendus tulude suurem maksustamine. Nii indiviidi kui ka ettevõtte tasandil. Kui me tahame ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse vähendamist, siis ainuke võimalus on see osaliselt kanda indiviidi tasandile.  See aga tähendab jällegi suuremat isiku tulude maksustamist. Ja nüüd peamine – need mõlemad eeldavad ka progresseeruva määraga tulumaksusüsteemi. Nagu Lätis.

Progresseeruv tulumaks vastab igati nii majandus- kui ka maksuteooria põhimõtetele, ilma selleta ei ole mingid sisulised maksureformid võimalikud. Meie tänase maksusüsteemi  säilimine tähendab paratamatult kas ettevõtete ja tarbijate "surnuks maksustamist" või õpetajate ja päästjate surnuksnäljutamist.

Kui me ühiskonnana astmelist tulumaksu ei aktsepteeri, pole võimalik muuta ettevõtteid konkurentsivõimelisteks, tõsta palka ega ära hoida alkoreide Lätti. Tänaste trendide valguses läheb Läti meist juba lähiaastatel mööda nii SKT taseme kui ka palgataseme poolest. 

Õigesti kehtestatud kinnisvaramaks oleks hea lahendus (Vikerraadio (98):3.04.2018)

ERR

Rahvusvaheline valuutafond IMF soovitas hiljuti Eestil asendada maamaks kinnisvaramaksuga, mida peaks fondi hinnangul küll tegema siiski ainult linnapiirkondades. Eesmärk oleks edaspidigi tööjõumakse alandada ja tulla toime Euroopa Liidu võimalike toetuste vähenemisega. 

Mida see tegelikkuses tähendaks?

Tõsi on, et Eestis on omandimaksud kõige madalamad Euroopa Liidus. Kui Euroopa maades moodustavad erinevad omandimaksud keskmiselt 2,6 protsenti SKTst, siis Eestis ainult 0,3 protsenti. Sisuliselt omandit Eestis ei maksustata. 

Kuigi vara, mida maksustada, võib olla väga erinev, siis muust varast eristuvad selgelt maa ja kinnisvara. Maksustamise seisukohalt on need kaks sageli integreeritud ühte maksuliiki, kuigi arvesse on võetud mõlema komponendi omapära. 

Eestis on maksustatud ainult maa. Selle peal asuva ehitised maksustamisele ei kuulu.  Mõned aastad tagasi kaotati ära ka kodualuse maa maks. Suur osa Eesti inimestest ei tasu seega ka maamaksu.  

Läheneme aga kinnisvara omamisega seotud kuludele ühiskonna seisukohast ning piltlikustame tegelikud kulud, mida ühiskond peab tegema erakinnisvara kaitseks ja selle väärtuse kasvuks. 

Läheb kinnisvara omanik näiteks pärast tööd koju, oma korterisse või majja. Aga kuidas ta saab kindel olla, et see maja või korter ka tegelikult talle kuulub? Aga sellepärast, et  omanikustaatus on kinnistatud registrisse, mis määratleb selgelt vara omaniku.  Registripidamine nõuab aga raha. 

Jõuab omanik koduukseni, aga kuidas ta saab kindel olla, et sinna keegi teine pole elama asunud? Sellepärast, et meil on lausa põhiseadusesse kirjutatud säte, et omand on puutumatu ja kaitstud. Selle puutumatuse tagavad seadused ja korrakaitse. See kõik aga maksab.

Kuidas omanik koju ja tööle saaks, kui puuduksid teed-tänavad ja valgustus? Kusjuures oluline ei ole ainult teede ja muu taristu ehitus, vaid ka selle korrashoid, puhastamine ja arendamine. Riik ja omavalitsus tegelevad sellega iga päev ning see nõuab loomulikult raha.

Jõuab omanik koju, aga kuidas ta saab kindel olla, et tema maja katus talle pähe ei kuku? Selleks on jällegi riiklik ehituskorraldus ja järelevalve, mis tagab kinnisvara ohutu ehituse ja kasutamise. Ja see… loomulikult maksab.

Maname silme ette kahetsusväärse olukorra, et omaniku majas juhtub tuleõnnetus. Kas kinnistu omanik maksab tuletõrjele oma vara päästmise eest samamoodi nagu taksosõidu eest? Ei. Samas on päästeteenistuse pidamine ühiskonna jaoks väga suur kulu.

Ehk aitab. Eesmärk oli näidata, et kinnisvara omamisega ja selle väärtuse kestmisega on seotud suured ühiskondlikud väljaminekud. 

Oleks loogiline arvata, et kinnisvara omamise kulu on kuidagi otseselt seotud selle omaniku maksukoormusega. Täna selline seos puudub, mis ei vasta aga turumajanduse põhimõtetele. Seega oleks kinnisvaramaksul väga selge eesmärk: täpsem ühiskondlike kulude osaline katmine nende poolt, kes kinnisvarast ja selle väärtuse kasvust tulu saavad.

Põhimõtteliselt võiks kinnisvara- ja maamaks välja näha järgmiselt. Maamaks võiks jääda, kuid ta oleks kindlasummaline madal maks ühe pindalaühiku kohta, mis ühelt poolt hoiaks maa käibes, aga teisalt ei koormaks liialt maaomanikke. Eriti põllumaaomanikke. 

Kinnisvaramaks oleks aga sõltuvuses omandi väärtusest. Eestis on olemas ulatuslik kinnisvara väärtuse hindamise kogemus. Samuti on meil olemas toimivad registrid nii maa kui ka hoonete kohta. Tehniliselt ei ole kinnisvaramaksu korraldamine kuidagi üle jõu käiv. Kinnisvaramaks võimaldaks teha erisusi näiteks ajalooväärtusega hoonetele või ühiskonna seisukohalt olulise kinnisvara arendamisele.  

Kohe tekib aga küsimus – kui kinnisvara omanik suurendab oma vara väärtust, kas ta saab siis endale kaela suureneva maksukohustuse? See on igati õigustatud küsimus, mis eeldab kompromissi leidmist omapanustamise tulemusel kinnisvara väärtuse suurenemise ja maksukoormuse kasvu vahel.

Tänases Eestis ei paista olevat tahet kinnisvaramaksu kehtestada või isegi tasakaalustatult selle üle arutleda. Kinnisvaramaks oleks aga võimalus suurendada omavalitsuste maksutulusid ning mõjutada inimeste ja ettevõtete paiknemist. 

„Maksustage rikkust, mitte rikkaks saamist“ kuuleme Eestis sageli. See lause on oma sisult nonsenss, sest varamakse pole võimalik maksta vara endaga. Kinnisvaramaks on sisuliselt  teises vormis tulumaks, mis eeldab tuluvoo olemasolu. Kallim kinnisvara seondub suuremate sissetulekutega. 

Samuti pole usutav, et kinnisvaramaksust on võimalik katta tööjõumaksude alandamist, sest viimaste suurusjärk on kümme korda suurem. Küll aga võimaldaks kinnisvaramaks kohalikul omavalitsusel pakkuda paremat kommunaalteenust. Lisaks tooks see Eestisse juurde turumajanduslikku loogikat. •

Soome 100! (Vikerraadio (97): 7.03.2018)

Äsja avaldas OECD ülevaate Soome majanduse tänasest olukorrast ja andis soovitused vajalike  reformide tegemiseks. Soome on Eesti suurim kaubanduspartner ja igas mõttes lähedane. Nii nagu läheb Soomel, läheb paljuski ka meil.  Mida siis OECD ülevaatest silma hakkab?

Eelnevatest aegadest tuntud innovaatilisel ja jõukal Soomel ei ole viimasel kümnendil nii hästi läinud. Majanduse konkurentsivõime ja tootlikkus ei ole sellised, mille üle uuel sajandil uhkust tunda; heaolu ja helde sotsiaalsüsteemi kestmine muutub üha raskemaks.  Soomes on rikkust ja ressurssi võrreldes Eestiga kogunenud küll oluliselt rohkem, aga probleemid on meiega üsnagi sarnased. 

Soome majandus kasvab mõnevõrra aeglasemalt kui Eestis, aga ikkagi heas tempos ehk 2-3% aastas.  Inflatsioon on aga 2 korda madalam kui Eestis ehk  1-2% aastas. Tööpuudus on aga palju kõrgem, olles 9% tasemel. See on kaks korda kõrgem kui Eestis. Aga ikka minnakse siitmailt ülelahe  paremat palka püüdma!

Soome tööturu olukord on üsna sarnane Eestiga -  töötegijad vananevad kiiremini kui tulevad noored peale. Aga üldiselt on Soome ikka veel kasvava rahvastikuga riik,  kuhu  küll suure panuse annavad sisserändajad.

Soome peamine probleem on see, kuidas taastada majanduse konkurentsivõime kõrgete palkade tingimustes ja kuidas saada hakkama tuleviku pensionide  maksmisega. Kõlab väga eestipäraselt!

Ettevõtete võitlustaseme tõstmiseks  sõlmiti 2016 aastal niinimetatud Konkurentsivõime leping, mille eesmärgiks oli vähendada tööjõukulu ja suurendada hõivet.  See sisaldas töötajate suuremat tööpanust sama palga juures, avaliku sektori preemiate kärpimist ja palgatõusu pidurdamist.  Vastu saavad aga madala ja keskmise palgaga töötajad tulumaksukoormuse  vähenemise.

 Kuigi  tulumaksukoormuse vähendamine  suurendab avaliku sektori eelarvedefitsiiti, siis  pikas vaates eeldatakse  suuremaid laekumisi tänu kasvavale majandusele. Majanduskasvuga kaasnevad maksulaekumised kataks ka eelarve puudujäägi. Eesti paraku pole sellised reformid võimalikud, sest dogmaatiline  laenamise eitamine ei luba kasutada laenuraha reformide tegemiseks.

 Soome riigieelarve on aasta lõikes paariprotsendilises defitsiidis ja riigivõlg üle 60% Nende vähendamiseks head plaani aga pole peale lootuse kiirema majanduskasvu.  

Mõni sõna Soome maksudest ka. Soome tulumaksusüsteemi probleem on mitte progresseeruv maksuastmestik, vaid liiga palju erinevaid maksusoodustusi ja erisusi, mis lähevad üksteisega vastuollu ja vähendavad töömotivatsiooni. Midagi sarnast, mis meil on tekkinud seoses töötavate pensionäride tulumaksustamisega.  OECD soovitus on vähendada erinevaid soodustuste skeeme ja asendada need  ühelaadse üldise sotsiaaltoetusega astmelise tulumaksu raamistikus.  See kuluks ka meile ära!

Üheks Konkurentsivõime lepingu osaks oli ka ettevõtete sotsiaalmaksukoormuse vähendamine ja selle osaline ülekandmine töötaja kohustuseks. Erinevalt Eestist on Soomes sotsiaalkindlustusmaksed jaotatud töötaja ja tööandja vahel; Eestis kannab aga  kogu sotsiaalmaksukoormuse tööandja. Meie tööandja sotsiaalmaksete koormuse vähendamine peaks olema ka alanud valimisprogrammide üheks peateemaks, mis eeldaks  maksusüsteemi väga põhimõttelist muutust. Vajalikku julgust selleks aga Eesti erakondadel ei paista olevat. Aga ilma sotsiaalmaksu ülekandmiseta osaliselt töövõtja maksuks pole ka meie ettevõtete konkurentsivõime kasv võimalik.

Ka soovitab OECD Soomele  tavapärast tööjõu maksustamise  ja asendada see kaudsete maksude ja kinnisvara maksustamisega ning riigikulutuste kokkutõmbamisega.  Siinkohal tahaks soovitada OECD  astuda läbi Eesti piiril asuvatest alkoholipoodidest et näha, mida sellise soovitus rakendamine reaalsusel tähendab!  Aga eks ole Soomelgi siin oma piirikaubanduse kogemus lõunanaabriga olemas!  Kuigi Soome käibemaksumäär on 24%, on paljud tooted maksustatud madalamalt kui Eestis.

OECD hindab ka Soomes teoksil olevat kodanikupalga eksperimenti, kus kodanikule antakse kätte mingi rahasumma, mis asendab suurema osa teisi saadavaid sotsiaaltoetusi. Üldisele sellest aga hästi ei arvata, sest  võib hoopis tekitada juurde vaesust ja  suurendada tulude erisusi.

Kokkuvõttes, kuigi Soome on täna veel Eestiga võrreldes majanduslikult palju jõukam, siis riikide majandusteemad ja probleemid on muutunud üha sarnasemaks. Nii nagu ei saa me läbi Lätita, mõjutab ka Soome majandusolukord meie tegemisi kõige otsesemalt.

Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsi-, vaid lihtsameelsus (Vikerraadio (96): 21.02.2018)

ERR

Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsimeelsus, sest me teame, kuidas nendega hakkama saada. Meid ohustab hoopis lihtsameelsus – arvamine, et keerulisi asju saab lahendada lihtsate parteiliste hüüdlausetega ning samal ajal eirates maailma pikaajalist kogemust, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

100 aastat tagasi sisuliselt puudusid eestlastele kuuluvad suurettevõtted. Eesti ettevõtete omanikud olid venelased, baltisakslased või veel keegi kuskilt. Ka Eesti tööstus oli paljuski kujundatud Vene impeeriumi suuriiklikest huvidest lähtuvalt.

Tegutsevatest suurtehastest olgu mainitud Kreenholmi manufaktuur kui Euroopa üks suurimatest tekstiilitööstustest, Dvigateli vagunitehas, tselluloosi- ja tsemenditootmine.

Aga Esimene maailmasõda ja suuriikide kokkuvarisemine Euroopas tegi kiire lõpu ka senisele Eesti tööstusele. Iseseisvuse esimese aastakümne Euroopas ei olnud kerge leida uusi turge ei tekstiili- ega masinatööstusele ning seega võeti suund suurtööstusest loobumisele ja siseturule keskendumisele. Edendati põllumajandust, arendati põlevkivi tootmist ja kasutamist ning metsatööstust.

Paarikümne aastaga suudeti välja arendada väikeriigile sobiv majanduskorraldus ja leida oma koht maailma majanduses. Aga mis muud üle jäigi!

Sõdadevahelised kriisid räsisid majandust küll karmilt, aga suudeti paindlikult reageerida – tehti rahareform ja kujundati sobiv eelarve- ja rahakursipoliitika. 15 protsenti riigieelarvest kulutati põllumeestele makstavateks toetusteks ja monopoliseeriti riiklikult põllumajanduseksport, mis aitas kaasa põllumajanduse muutumisele rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Seega jäi Eesti enne Teist maailmasõda ikkagi valdavalt põllumajanduslikuks maaks. 

Nõukogude okupatsioon tõi kaasa jällegi totaalse majandusstruktuuri ümberkorralduse – kolhoosistati põllumajandus ja rajati uusi rasketööstusettevõtteid. NSV Liidu riigieelarvest tehti suuri investeeringuid metalli- ja masinatööstusesse ning energeetikasse ja infrastruktuuri. 

Paraku ei sobinud paljud tööstusharud Eesti oludega – puudus vajalik tööjõud ja tooraine, tootmine oli saastav ning ressursse raiskav. Ebaefektiivse suurtootmisega kaasnesid  mittesoovitav inimeste sisseränne, keskkonnareostus ja kolemajade ehitamine. Kergetööstust ja teenindustegevust oli vähe, konkurents tootjate vahel puudus, kaupade kvaliteet oli madal ja kogu aeg oli kõigest puudus. 1980. aastate alguseks oli nõukogude ebeefektiivsel majandussüsteemil võhm väljas ja aeg revolutsiooniks küps.

Turumajandus hakkas uuesti tekkima 30 aastat tagasi samaaegselt Eesti iseseisvuse taastamise protsessiga. Esialgu tõi see kaasa suure ebakindluse ning elujärje langemise isegi võrreldes nõukogude ajaga. Samas panid reformid aluse turumajanduslikule majanduskorraldusele.

Paarkümmend aastat tagasi oligi suurem osa ettevõtlussektorist erastatud. Suudeti Eestisse meelitada välisinvesteeringuid, mis tõid kaasa moodsa tehnoloogia, ärikultuuri ja välissidemed. Tekkisid uued tegevusvaldkonnad – pangandus, teenindus, kaubandus, turism –, mis enne olid peaaegu olematud. Tekkisid Eesti kapital ja kapitalistid;  majandustegevus muutus vägagi konkurentsivõimeliseks ja võeti sisse väärikas koht maailma majanduses.

Euroopa Liiduga ühinemine, kiire majanduskasv ja ekspordivõimekus suurendasid kiiresti ka palgataset ja heaolu.

Paraku tekitas näiliselt peatumatu majanduskasv ja eelnevate aegade edukas majandusareng seisaku ühiskonna mõtlemises ja majandusprotsessidest arusaamises. Ei suudetud juhtida majandustsüklit, vaid lasti majandusel üle kuumeneda ja seejärel kriisi langeda. 

Majanduse toimimise seaduspärade ja majanduse juhtimisele omaste hoobade kasutamise eiramise loogiline tagajärg oli sügav majanduslangus ja sellel järgnenud stagnatsioonikümnend. Tahtmatus muuta iganenud eelarvepoliitikat, loobumine laenuinstrumentidest ja maksukorralduse reformidest ei võimaldanud ka kaasajastada majandusstruktuuri.

See on läks Eesti ühiskonnale väga kalliks maksma, mis väljendus madalas majanduskasvus, lihtsakoelise majandusstruktuuri säilimises ning Eesti inimeste väljarändes. 

Eesti riik jõuab ka järgneva saja aastani, kui suudab kaasajastada oma majandust ega jää kinni oma aja ära elanud dogmadesse. Meid ei ohusta vene-, sotsi- ega natsimeelsus, sest me teame, kuidas nendega hakkama saada. Meid ohustab hoopis lihtsameelsus – arvamine, et keerulisi asju saab lahendada lihtsate parteiliste hüüdlausetega ning samal ajal eirates maailma pikaajalist kogemust. 

Eestis elamiseks peab tänapäeva maailmas olema põhjus. Aga väikeses rahvusriigis on kogu aeg dilemma – kas kesta rahvusriigina või tahame elada jõukalt? Väikeriigi tingimustes need kaks asja korraga harva saavutatavad. See määrab ära paljuski ka ühiskonna valikud nii hariduse, majandussüsteemi, julgeoleku ja meie riigi sõprade valikul.

Kui tahame kesta rahvusriigina, siis peame ühiskonnana sellesse ka panustama – inimeste, aja- ja muude ressurssidega. Kui aga panustamist nähakse karistusena, siis järgmist  sajandit me riigina vist üle ei ela.

Seega andku Jumal meile tarkust ja jõudu eristada riigile olulisi asju tühisest  parteipoliitilisest kemplemisest. Pikka iga Sulle, meie oma 100-aastane Eesti riik! •

Sõda Lätiga on juba kaotatud (95): Vikerraadio 28.01.2018)

ERR 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset, leiab Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.

20 aastat tagasi pidas Eesti Lätiga niinimetatud kilusõja, saates Liivi lahes Läti kalurite vastu kogu meie võimsa sõjalaevastiku. Eesti võitis, säilitades  territoriaalse terviklikkuse ja Ruhnu saare ümbruse meri jäi meile.

Viimasel aastal oleme jõudnud „sõja“ uude faasi ehk käib „viinasõda“. Pealiskaudselt vaadates toimub madin õlle ja viina hinna pärast. Täpsemalt määratledes käib „sõda“ siiski  Eesti ja Läti maksusüsteemide efektiivsuse vahel. Paraku oleme selle sõja juba ette kaotanud, sest meie tänase maksusüsteemi võitlusvõimekus jääb kaugele maha Läti omast. 

Erinevalt Eestist on Läti suutnud viimasel kümnendil ajakohastada oma maksukorralduse, mis annab talle selge eelise ka viinasõjas. Samas on Eesti maksusüsteem sel sajandil muutunud üha ebamõistlikumaks ja konkurentsivõimetumaks.  

Pean silmas siinkohal nii maksustruktuuri kui ka erinevate maksude ülesehitust. 

Vaatame maksustruktuuri ja maksukoormuse jaotust. Läti maksukoormus on natukene madalam kui Eestis, aga see pole peatähtis. Samuti on Lätis sarnaselt Eestiga kõrge osakaal avaliku sektori eelarves tarbimismaksudel, aga ka see ei tee meid erinevaks. Erinevaks teeb meid kolm põhimõttelist asjaolu. 

Esiteks, Läti on sellest aastast üle läinud progresseeruva määraga tulumaksule. See on Eesti puhul peamine maksureformide pidur.  „Lihtsa“  ja proportsionaalse tulumaksusüsteemi dogma ei võimalda läbi viia mingeid sisulisi maksureforme. See võimaldabki lätlastel hoida tarbimismaksud (ja seeläbi õlle hind) madalamana, sest maksukoormus on tasakaalustatud erinevate maksude kaudu.    

Teiseks, kui kehtib progresseeruva määraga isiku tulumaks, siis saab jaotada sotsiaalmaksete koormuse ettevõtte ja töötajate vahel. Erinevalt Eestist on Lätis seda ka tehtud. See võimaldab vähendada ettevõte maksukoormust ja tõsta palka. Eesti peamine maksuprobleem ongi see, et tööandja sotsiaalmaksukoormus on väga kõrge, mis halvab ettevõtlussektori konkurentsivõime.

Seda maksukoormust pole meil enam võimalik üle kanda tarbimismaksudesse (nagu on tehtud kümnendeid), vaid ainult isiku tulumaksudesse.  Aga seda saab teha ainult juhul, kui indiviidi tulumaks on progresseeruva määraga. Niikaua kui progresseeruvat tulumaksu pole, pole võimalik ka vähendada sotsiaalmaksu ja seega jäävad meie ettevõtted maksukonkurentsis Lätile alla.  

Kolmandaks, ka Läti on läinud ettevõtete kasumimaksust vabastamise teed. Aga erinevalt Eestist toimub see alles siis, kui investeeringud on reaalselt ka tehtud. Eestis loetaks aga investeeringuks igat summat, mis pole dividendidena välja võetud. Sisuliselt pole sellel kasumil reinvesteeringutega midagi pistmist – toimub lihtsalt raha suretamine pangaarvetel ning halvemal juhul ooüütamine ja veel halvemal juhul kasumi maksuvaba kantimine välismaale.  

Tuleme tagasi alkoholi ja muude kaupade hindade juurde Eestis. Meil on sel sajandil järjepidevalt alandanud tulu- ja kasumimaksu ning suurendatud tarbimismakse. Kõik eelnevad valitsused on seda teinud. Kuhu see lõppkokkuvõttes viib, oli selge juba rohkem kui 10 aastat tagasi. Seega midagi ootamatut  tänases olukorras ei ole ja kõigil neil tarbimismakse tõstnud parteidel pole mingit moraalset alust osatada Läti viinarallit, sest  nad ise ka on sellesse oma suure panuse andnud. 

Kusjuures kas olete tähele pannud, et pea kõikidel Läti viinaralli üle ilkujatel puudub tegelikult plaan, kuidas asja muuta. Alandame aktsiise ja teeme alkoholi Eestis odavamaks kui Lätis? Tõsiselt või? Lätil poleks mingit probleemi samaga vastata, sest seda oleks võimalik kompenseerida tulu ja kasumimaksu tõstmise kaudu. Meil see võimalus paraku puudub.

Kui Eesti maksusüsteem läheks Läti teed, siis tähendaks see olukorda, kus meie suurim opositsioonipartei kaotaks näo ja peaks tunnistama oma vigu. On ju nende valimisprogrammi otsesõnu sisse kirjutatud – tuleb tõsta makse alkoholile ja tubakale ning vähendada indiviidi tulumaksu. Lisaks on nad seni sõdinud vastu ka progresseeruvale tulumaksule. 

Võrreldes Lätiga puudub meie maksusüsteemil täna igasugune manööverdamisvõime ja võimekus sooritada strateegilisi läbimurdeid. Niikaua kui Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida suuremat indiviidi tulumaksukoormust, pole ka võimalik vähendada tarbimismakse ega hindade taset. See on ka põhjus, miks õllehinnasõda Lätiga on selgelt kaotatud. Pole põhjust muidugi ka idealiseerida lätlaste maksukogumise võimet, aga võrreldes Eestiga on maksusüsteem vähemalt elujõuline. •

Anne Vetik: "ERMi suurpärane näide ajaloo tunnetamisest läbi kaltsude"

Postimehe link

"Autojuhiloata tallinlasele kujuneb minek Eesti Rahva Muuseumi palverännakuks.  Selle poolest on ERMiga kõik õigesti tehtud: põhjaeestlasele on sõit ja jalutuskäik sinna tüütu ja ajusid nüristav.

Bussis kahe ja poole tunnise kehasuretamise järel ootab praegusel aastaajal eesti rahva huvilist kas veel üks bussisõit või siis pooletunnine sumpamine üleautostunud magistraali ääres räpases lumes .

"ERMi «Rahvarõivas on norm» suurpärane näide ajaloo tunnetamisest läbi kaltsude"

Nupuga telefon (Vikerraadio (94) 2.01.2018)

ERR viide

Oleme juubeliaastas, mille sümboolne tähendus  on ülimalt oluline eelkõige meie enda jaoks. Aga juubeliaasta ei peaks olema  mitte niivõrd tagasi- vaid ikka edasi,  tulevikku vaatamise aasta.

Üle 30 aasta tagasi hakkas tekkima Eesti uus iseseisvus – oleme saanud harjutada nüüdset iseolemist rohkem kui ühe inimpõlve. Nõukaminevikku  ei saa tuua enam põhjuseks meie tänaste probleemide õigustamiseks.

Kummalisel moel on juba kätte jõudnud ajad, kus hakatakse rääkima, et “vaat kus vanasti oli ikka hea“. Ei, ei räägita mitte nõukaperiooodist, vaid  meie enda uuemast ajast!

Räägime siinkohal ühiskonna ja majanduse arengust läbi aegade. Võrreldes veerandsajandi taguse perioodiga,  on nii ühiskond, majandus kui ka   meie tehnoloogiline võimekus ilmselgelt muutunud. Teisenenud on Eesti ühiskonna omavahelised suhted  ja probleemide olemus.  Samas - kuuleme näiteks,  et meie ühiskonna või maksude ümberkujundamine muudab meie senise „lihtsa“ ettevõtluskeskkonna „keeruliseks“ või arusaamatuks. See majanduskeskkonna lihtsus olevat koguni meie ainuke loodusvara ning mis pealekauba,  peab kindlasti olema erinev teistest  riikide omast. Seda isegi siis, kui see erinevuspüüe on meile ilmselgelt kahjulik.  Selle lihtsuse säilitamiseks tuleks koguni tagasi minna veerandsaja aasta tagusesse vaesesse perestroikaaega. Kus kõik oli nagu algelisem ja teistmoodi,  kui arenenud Lääneriikides. Rõhutagem aga siinkohal, et meie eesmärk on olnud täpselt vastupidine – muutuda heaoluriikidega sarnasemaks ja võrreldavamaks.

Lähenemine jõukamale Euroopale tähendab paratamatult  ka selliste majanduse juhtimise põhimõtete ja instrumentide kasutamist, nagu meist rikkamates riikides.

Meie ühetaoline tulumaksusüsteem või madal riigivõlg ei ole mingisugune majandusressurss. Eesti peamine ressurss on ikka meie inimesed - nende motivatsioon, panustamine ja pühendumus! Ainult sellel alusel püsib Eesti riikluse peamine eesmärk – kesta ja edeneda!

Tänane maailm ongi teistmoodi keerulisem kui ta seda oli 25 aastat tagasi. Need, kes meid sellisesse „lihtsa elu“  juurde tagasi kutsuvad,  ei pea silmas ju ühiskondlike protsesside olemust, millest me justkui enam aru ei saa. Nad peavad silmas hoopis seda, et midagi ei tohiks muuta võrreldes eelnevate aegadega. Mulle meenutab see üleskutset pöörduda tänasest nutitelefonide ajastust tagasi sellisse aega,  kus telefonid  olid juba nuppudega, aga polnud veel Internetti. Sellised telefonid olidki lihtsamad  kui tänased!  Aga nad ei teinud midagi muud peale „ühetaolise“  helistamise. Kui igatseme tagasi nuppudega telefone – siis teiselt poolt,  eitame ka kõiki neid uusi asju, mida  võimaldavad nutitelefonid ja digitaalne maailm.  

Meie ühe suurema telekomifirma juht ütleb, et 95% Eesti inimestest on nii juhmid, et ei suuda aru saada  uute tulumaksumuudatuste loogikast  ega oska kasutada ka algtasemel Internetti. Paraku ei täpsusta, kuhu kategooriasse ta ise kuulub. Samasugust juttu ajab Eesti e-riigi Akadeemia juhtkonda kuuluv inimene.  Tegemist on ilmselge olukorraga, kus pilt ja heli ei lähe kokku. Uhkustame, et  käime poolt maailma e-riigi teemadel harimas ja nüüd väidame, et  meie oma inimesed on Interneti teemadel väga abitud  ja Eesti riik ei saa hakkama e-maksusüsteemiga.

Meie eesmärk ei peaks ei täna ega ka  tulevikus olema senise süsteemide või poliitikate kramplik säilitamine – isegi kui need olid omas ajas edukad -  vaid peamegi proovima uusi asju! Neid uusi asju tuleb vastavuses muutunud maailma ja meie enda muutunud ühiskonnaga.  Ja kui mingid asjad ei toimi, siis tuleks neid ka kiiresti ja valehäbita kohandada ning muuta.  

Digitaalsete tehnoloogiate areng kujundab väga oluliselt ümber  nii riigi olemuse kui ka inimeste riigiga suhtlemise viisid. Veelgi olulisemaks saab riigi kui partneri roll nii inimestele kui ettevõtetele. Mitte vastandumine, vaid koostöö inimeste, ettevõtete ja riigi vahel on Eesti arengu võti.    

Aga - vaatamata sellele saab ka järgneva saja aasta peaküsimus olema – millel põhineb meie riiklus ja  missugune saab olema meie igaühe panus Eesti riigi kestmiseks?

Nooruslikku uljust ja küpsuseajaga kaasnevat tarkust Sulle, saja-aastane Eesti!