Lisandväärtus ja avalik sektor (Vikerraadio (17):26.08.2014)

Viimasel ajal on liiga palju hakanud silma  väga ebameeldiv ja kindlasti ebaõiglane erinevate sektorite töötajate vastandamine.  Püütakse eristada erasektori ja riigi käest palka saavaid töötegijaid. Loeme arvamusi, nagu saaksid avaliku sektori töötajad palka ainult erasektori töötajate armust ning meil oleksid nagu olemas mingid „tulu-“ ja „kuluinimesed“.  Tuluinimesed erasektoris loovad tulu ehk lisaväärtust, mida siis  ollakse sunnitud kulutatama  avaliku sektori ülalpidamiseks.  

Tegemist on otseselt väära arusaamaga, millele ei peakski võib-olla tähelepanu pöörama. Kahjuks aga  püütakse sellega luua üldist arvamusfooni nagu niinimetatud „tuluinimestel“ oleks suurem sõnaõigus ühiskonna asjades kui kellelgi teisel.

Vaatame  meie rahvamajanduse lisaväärtuse numbreid.  Avalik sektor loob umbes 15%  kogu lisaväärtusest, erasektor umbes 75%.  Lisaks veel loovad lisaväärtust kodumajapidamised.  Mis vastab laias laastus sellele mustrile, kuidas Euroopas lisandväärtuse loomine sektorite lõikes toimub.  Seega, umbes üks  viiendik lisandväärtusest tuleb valitsussektori käest!

Seega olgu rõhutatud, et lisandväärtuse loomise seisukohalt ei ole mingit vahet era- ja avaliku sektori töötajal. Samamoodi ei ole ka mingit vahet maksude  maksmisel erinevate sektorite töötegijate puhul. Kõik palgasaajad, sõltumatult  sektorist,  maksavad tulumaksu ja nende tööandjad omakorda sotsiaalmaksu.

Aga milles siis seisneb erasektori ja avaliku sektori erinevus? Milleks meil üldse valitsussektorit vaja on? Avaliku sektorit on tarvis selliste hüviste pakkumiseks, kus turg loomupäraselt ei toimi. Näiteks riigikaitse korraldamine või infrastruktuuri rajamine.  Turumajandus iseenesest meid agressori eest ei kaitse, ikka maksurahast ülalpeetav kaitsevägi on ainult selleks võimeline. 

Teine peamine põhjus on see, et paljusid hüviseid saame avaliku sektori kaudu kvaliteetsemalt ja  odavamalt kui erasektori  vahendusel. Näiteks meditsiini- või  haridusteenust.    Ühiskonnana on neid teenuseid vaja ja avalik sektor see süsteem, mis meile selliseid teenuseid pakub.  Ilma avaliku sektori panuseta pole ka erasektori toimimine võimalik.

Kolmandaks, sektoreid eristav aspekt on seotud hüvise eest tasumisega. Kui erakauba puhul maksab kauba ostja selle eest otse pakkujale, siis avaliku sektori poolt pakutud hüviste eest tasumisel kogub riik tulu, millest suurema osa moodustavad maksud.

Kui palju avalik sektor peaks hüviseid pakkuma ja kuidas nende eest tasutakse – üldistatult otsustab seda ühiskond demokraatliku valimisprotsessi kaudu.  Iga aastaselt koostatakse avaliku sektori eelarved, kus siis näidatakse, kuhu riigi raha kulub ja kust seda saadakse.

Lisandväärtuse loomisega seostud otseselt termin „maksumaksja“.  Arusaadav tundub olevat mõiste „maksumaksjate raha“,  aga kes on „maksumaksja“? Ka siin näeme, et seda tegelast püütakse seostada ainuüksi erasektoriga. Mis on jällegi otseselt vale!  Makse maksavad ju kõik palgasaajad - nii erasektoris  kui riigipalgalised.  27% sotsiaalmaksu laekumistest tuleb riigitöötajate arvel. Tarbimismaksud moodustavad meil üle 40% riigituludest. Tarbimismaksude koormus langeb kõigile tarbijatele, isegi neile kes palgatulu ei saa, näiteks pensionärid.  Või kuidas siis suhtuda Kesk-Soome  pensionäridesse, kelle kanda jääb märkimisväärne osa  alkoholi ja tubakaaktsiisist? Kas nemad ei olegi siis maksukoormuse kandjad ehk maksjad?

Või on siis suurem õigus ühiskonnaasjades suurettevõtetel kui „maksumaksjatel“. Näeme, et pangandussektor maksab sotsiaalmaksu 10 korda vähem kui riigisektor, kuigi tegemist on väga suurte firmadega.

Või kumb on siis suurem maksumaksja – kas väikeettevõtja,  kes maksab aastas paar tuhat eurot oma kasumilt tulumaksu või suur välispank, kes pole 15 aasta jooksul mitte sentigi oma kasumit Eesti ühiskonnaga jaganud?

Aga ikkagi, kas pole riigipalgaliste maksud need, mis on  erasektori lisandväärtuse arvel eelnevalt kokkukorjatud maksuraha?

Aga  vaatame olukorda teiselt poolt – enne kui alustav eraettevõte on sendigi eest lisaväärtust loonud, on ta saanud avaliku sektori poolt koolitatud töötajad,  äriinfrastruktuuri ja õiguskaitse.  Seega tekib klassikaline „kas-enne-oli-muna-või-kana“ olukord ehk kes siis kellele võlgu on.  Sellise olukorra vältimiseks on rahvamajanduslikus arvepidamises võetud konkreetne seisukoht – kes teeb palgatööd või pakub rahaliselt mõõdetavat hüvist, see loob  ka väärtust!

Ühiskonnana  on meil vaja nii ministreid kui maakooli koristajaid, nii politseinikke kui ka Eesti Raadio töötajaid.  Kui need inimesed meile väärtust ei loo, siis me neid ei palkaks!

Avaliku sektori töötajad  pakuvad hüviseid, mida ühiskond on neilt tellinud ja  saavad selle eest ka tasu. Sellest tasust maksavad nad ka kõik makse, sarnaselt erasektori töötajatega, olles seega ka täisväärtuslikud maksumaksjad.

Keegi ei pea kedagi üleval,   Eesti tipparstid või dirigendid ei ela poe turvameeste poolt annetatud maksutulude armust.

Aga loomulikult peab ühiskond igapäevaselt mõtlema selle üle missuguseid teenuseid on meil riigi käest vaja ning hoidma silm peal maksuraha kasutamisel. Ning ka vastupidi, kui riik teeb maksusoodustusi või erandeid eraettevõtetele, siis on ühiskonna jaoks  oluline ka jälgida, kuidas neid soodustusi kasutatakse. 

Eesti maksud (Vikerraadio (16): 19.08.2014)

Ühest küljest poleks nagu  põhjust Eesti maksudega viriseda – maksukoormus on madal,  riigivõlg  väike ja eelarved enam-vähem tasakaalus. Teiselt poolt näeme, et eelarvetasakaal põhineb liiga suurel määral mittemaksulistel tuludel – saastekvootide müügil  ja eurotoetuste rahadel. Tänaseks on saastekvoodid müüdud ja eurorahade osakaal  muutub eelarves üha väiksemaks. Siit ka loomulik küsimus –  kuidas korvame puudujäävad eelarvetulud?

Maksustamisega seotud probleemide kuhjumine on ilmselge – ühiskond vananeb ja noored vaatavad ringi välismaal. Üldteada on  hariduse ja politsei alarahastatus; kahtluse all  meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkus. Pensionid ja sotsiaaltoetused on madalad. Pole kahtlust, et maksuraha oleks rohkem tarvis, kui täna seda kokku kogutakse.

Selles raamistikus arvan, et Eesti maksusüsteem ei ole enam jätkusuutlik. Seda eelkõige põhjusel, et meie maksustruktuur on ilmselgelt tasakaalust väljas. Viimase kümnendi vältel  on Eestis pidevalt suurenenud tarbimisega seotud maksud. Samal ajal  on alanenud inimeste tulumaks ja ettevõtete kasumimaks.

Ehk siis – süsteemi püsivuse eelduseks on inimeste tarbimise  suurenemine ja  seeläbi  riigile tarbimismaksude genereerimine.   Paraku oleme olukorras, kus tarbimismaksude  suurendamisega  ei ole võimalik enam katta ühiskonna kuluvajadusi. Oleme tarbimismaksude suhtelise osa poolest riigieelarves niigi Euroopa tipus. Kõrge tarbimismaksude tase suurendab siseturu hindu ja peletab poest nii kodu- kui välismaised shoppajad.

Aga on olemas ka kolmas maksuliik peale otseste ja kaudsete maksude - nimelt sotsiaalkindlustusmaksed – mida maksavad nii eraisikud kui ettevõtted. Eestis kaetakse sotsiaalmaksu arvel pension  ja ravikindlustus.  Aga erinevalt enamikust Euroopa riikidest on sotsiaalmaks Eestis lükatud pea täielikult tööandja koormaks.  Selle tulemusel oleme ettevõtete sotsiaalmaksu osakaalu poolest eelarvlaekumistes  Euroopa riikide seas  kindlalt kõige kõrgemal tasemel.

Kõrge sotsiaalmaksu koormus ei võimalda tõsta palku ja vähendab ettevõtete konkurentsivõimet.  See on täna peamine ja kiiret lahendust ootav maksuprobleem.

Maksusüsteemi on sisse kirjutatud vastuolu – ühelt poolt eeldame inimeste  tarbimiskulutuste kasvu aga  teiselt poolt, oleme teinud palkade tõstmise väga kulukaks.  Sellepärast ongi palgatõus vaevaline ja inimesed otsivad paremini tasustatud tööd välismaalt.

Ettevõtete sotsiaalmaksukoormus peab oluliselt vähenema,   kui me tahame,  et  Eesti ettevõtted oleksid konkurentsivõimelised nii kaupade müümisel kui töötajate palkamisel.  Ja siin oleme väga kummalises olukorras, kus ükski Eesti erakond ei julge midagi sisulist öelda. Sest siis tuleks vastata küsimusele – mis maksudesse ettevõtete sotsiaalmaksukoormus üle kanda?

Aga vastus saab olla  ainult üks – peale indiviidi tulumaksu ja ettevõtte kasumimaksu pole seda koormust mitte kusagile võimalik siirata!   Ja seda asjaolu ei ole paraku Eesti erakonnad suutelised avalikult välja ütlema!

Majanduslike põhjustel  pole sotsiaalmaksu koormust võimalik  kanda tarbimismaksudesse – need on meil niigi  tipus!  Aga poliitilistel põhjustel   ei taheta maksukoormust suunata eraisikute tasandile ega muuta kasumimaksusüsteemi, sest see tähendaks valijate silmis oma seisukohtade muutmist.   

Seega vajame laiaulatuslikku maksureformi, mis eeldab üheaegseid ja olulisi muudatusi palju maksude toimimise põhimõtetes. Ilma selleta pole võimalik suurendada ettevõtete konkurentsivõimet, tõsta palku  ja tagada Eesti riigi püsimine.

Sotsiaalmaksu koormuse vähendamine on võimalik selle osalise ülekandmisega tulumaksudesse.  Süsteemi muutusega peab kaasnema ka  tänaste tulumaksusüsteemi jagunemine kaheks – indiviidi tulumaksuks ja tavapäraseks kasumimaksuks. Nii nagu see igal pool maailmas toimib.  See võimaldaks tänase kõrge ettevõtete kasumimaksu  määra alla tuua ja vähendada sellega seotud manipulatsioone.

Eraisikute tulumaksukoormuse suurendamine peab ühtlasi ka efektiivselt jaotama   maksukoormuse tulusaajate vahel, mis tähendab tulumaksusüsteemi suuremat  progresseeruvust ehk astmelist tulumaksu.  See vastab täielikult kaasaegse majandus- ja maksuteooria seisukohtadele. 

Täna ei ole meil ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, miks peaksime Eestis kasutama primitiivset ja ebaefektiivset  proportsionaalset tulumaksu.  Selline tulumaksusüsteem on kasutustel vähestes, eranditult  Ida-Euroopa, et mitte öelda Ida-Slaavi riikides. Väidetakse, et  proportsionaalne tulumaks on  maailmavaade! Aga mis on küll selle maailmavaate nimi, mis ühendab Eesti poliitikuid Putini Venemaa ja Lukašenka Valgevenega?

Progresseeruv tulumaks  ei ole mitte poliitiline, vaid tehniline küsimus.  Poliitiliseks muutub teema siis, kui erakonnad panevad lauale oma  seisukohad ja argumendid,  kuidas nad tulumaksukoormust läbi maksuastmete jaotavad erinevate  tulusaajate lõikes. Eesmärgiks on aga kokku koguda vajalik maksuraha ja tekitada võimalikult vähe heaolu kaotust maksumaksjatele.

Kokkuvõttes, riigi  toimimise rahastamine muutub üha pingelisemaks  ning seega oleks aeg on loobuda ammu surnud maksudogmadest.  Eesti ettevõtted peavad saama konkurentsivõimelisemaks ja inimeste heaolu peab kasvama.

Oleme olukorras jõudnud selle piirini, kus meil pole  enam võimalik tühja-tähjaga nokitseda nagu seda on tulumaksuvaba miinimum või sotsiaalmaksu lagi.

Euroopa maksustruktuur (Vikerraadio ((15): 12.08.2014)

Euroopa Komisjon on üllitanud oma iga-aastase  ülevaate maksuolukorrast Euroopas.  Kuna maksusüsteem on oluline aspekt riikide üldise konkurentsivõime  kujunemisel, siis on tähtis ka Eestis  jälgida,  mis Euroopa maksudega toimub. Oluline on silmas pidada maksude üldist dünaamikat, aga ka seda, milliseid makse kogutakse ja kes kannab tegelikku maksukoormat.  

2012. aastal oli Euroopa Liidu riikide  maksukoormus 39.4% SKP-ga võrreldes ehk täpselt samal tasemel kui  kümmekond aastat tagasi. Samas on maksukoormus liikmesriikide lõikes üsna erinev. Reastades riigid maksukoormuse alusel näeme, et kõrgemalt maksustatud ühiskonnad on Taanis, Belgias  ja Prantsusmaal, kus maksud küündivad 45-48%-ni koguproduktist.  Maksutasemed on oluliselt  madalamad uutes liikmesriikides; sealhulgas ka Balti riikides. Bulgaaria, Leedu ja Läti  maksukoormus jääb 27% kanti võrreldes koguprodukti mahuga. Eesti maksukoormus on natuke kõrgem, ulatudes 32.5%-ni , mis annab üldjärjestused 21 koha.

Olgu siinkohal veel märgitud, et maksukoormus ei sõltu ainuüksi maksumäärade tasemest, vaid seda mõjutab ka riigi maksukogumise võimekus. See tähendab, et  isegi kui nominaalsed maksumäärad  on suhteliselt kõrged, võivad ettevõtted või eraisikud  maksude maksmisest nii seaduslikul, kui mittelegaalsel teel hoiduda. Kokkuvõttes alaneb sellega ka tegelik ühiskonna maksukoormus.

Üldistatult näeme, et maksukoormus EL kipub jälle tõusma. Kogu kümnendi vältel langussuunas olnud maksukoormus kasvab eelkõige vajadusele vähendada kriisiaegadel suureks  paisunud riigivõlga  ja tagada avaliku sektori toimimine.

Oluline aspekt on ka maksukoormuse  jaotumine erinevate maksude lõikes.

Üldistatult jagatakse Euroopas makse kolmeks  erinevaks maksutüübiks – otsesed ja kaudsed maksud ning  sotsiaalkindlustusmaksed. Otsesed maksud on näiteks indiviidi tulumaks ja ettevõtte kasumimaks; kaudsed maksud on aktsiisid ja käibemaks  ning eraldi tuuakse välja veel mitmesugused sotsiaalse kindlustatusega seotud maksud.  Laias laastus katab iga nimetatud maksuliik umbes kolmandiku avaliku sektori maksutuludest.

Teise liigituse alusel  käsitletakse makse  maksubaasist lähtudes.  Selle liigituse kohaselt  jaotatakse maksud tööjõu-;  tarbimis- ja kapitalimaksudeks.  Tööga seotud maksud katavad umbes poole kogumaksudest; tarbimine umbes 30% ja kapitalimaksud (s.h. kasumimaks)  20%  kogumaksudest.

Võiks küsida, et miks meil üldse niipalju erinevaid makse vaja on? Winston Churchill on öelnud, et pole olemas sellist asja nagu „hea maks“. 

Miks ei võiks olla ainult paar maksu – näiteks tulumaks või tarbimisega seotud  maks - mis kataksid ära kogu ühiskonnale vajaliku maksulaekumise? Paraku on kaasaegse ühiskonna vajadused sellised, mis teevad vältimatuks erinevate maksude kasutamise. Maksude eesmärgiks on  näiteks avaliku sektori rahastamine,  aga tulude ümberjaotamine, majanduse stabiliseerimine  või mingisuguste tegevuste (näiteks suitsetamise või looduskeskkonna saastamise) piiramine.   Pole võimalik neid eesmärke ühte maksu kokku suruda. Vajame erinevaid makse, mis kokku moodustavad maksustruktuuri.

Euroopa riikides on nähtav selge veelahe vanade ja uute liikmesriikide maksustruktuurides. Vanemad  Euroopa partnerriigid kasutavad rohkem otseseid makse (40-60% kogumaksudest), samal ajal kui uued liikmesriigid toetuvad rohkem kaudsetele tarbimismaksudele. Selle põhjuseks võiks tuua kaks asjaolu.  Esititeks, uued liikmesriigid on üksjagu vaesemad ning seega tuludel põhinevad  maksutulud on paratamatult piiratud. Teiseks, tulumaksude kogumine nõuab ka suuremat administratiivset võimekust võrreldes tarbimismaksudega, mis jätab uutes liikmesriikides soovida.

Missugune on siis hea maksustruktuur?  Majanduskriisi ajal räägiti Euroopas palju sellest, et riigid peaksid vähendama maksukulutusi tööjõule ja selle koormuse  üle kandma tarbimise ja kinnisvara maksustamisele. Läks aga nii, et

uued liikmesriigid on küll veelgi suurendanud oma sõltuvust tarbimismaksudest aga vanas Euroopas pole sisulisi muutusi toimunud.  Nagu öeldud,  kriisijärgsel perioodil  on oluline taastada avaliku sektori tasakaal ning alandada laekumisi tulu- ja kasumimaksust pole enamikus riikides lihtsalt võimalik.  Kuigi  nominaalsed tulumaksumäärad on mõnes riigis alanenud, siis maksubaasi laiendamine on siiski võimaldanud maksulaekumiste mahtu säilitada.

Eesti maksustruktuur vastab üsna täpselt  Euroopa uute riikide üldisele mustrile – madalad tulumaksud, kõrged tarbimismaksud ja keskmised sotsiaalkindlustusmaksed.  Samas paistab Eesti maksustruktuur Euroopa riikide seas  silma mitmete anomaaliatega.  Oleme Euroopa top 5-es  oma kaudsete maksude  ja energiamaksude  osakaaluga kogumaksudes; aga lausa teisel kohal aktsiisimaksude osakaalu poolest. Väga suur osakaal eelarvetes on meil  energia ja loodusressursside maksustamisest.  Euroopa ühe hõredamini asustatud maana  oleme 4-ndal  kohal  transpordiga seotud kütuste maksudega kogumaksudes.   Suverääne liider Euroopas oleme aga ettevõtetele asetatud sotsmaksu koormuse poolest kogumaksulaekumistes.  Ärgem siis imestagem, et ettevõtted pole võimelised palku tõstma, kui sotsiaalmaksu koormus nii kõrge on!

Teiselt poolt  on meil Euroopa väikseim kapitalitulu maksulaekumine   ja  suhteliselt madal  kinnisvaramaksude osakaal.   Ehk siis -  ettevõtetel pole küll võimalik kõrgete maksukulude tõttu  inimesi palgata ja kasumit teenida, aga selle eest ei tule kasumilt makse maksta! 

Tööturg ja palk (Vikerraadio (14): 5.08.2014)

Riigikantselei on välja andnud ilusa raamatu Eesti tööturust, mis teeb kokkuvõtte töötegemise olukorrast viimase kümnendi vältel. Ülevaate teeb minu jaoks huvitavaks see, et tööturu muutusi on käsitletud majandustsükli raamistikus. Ehk  kuidas on tööhõivet on mõjutanud majandusbuum; sellele järgnenud majanduskriis ja viimaste aastate suhteline stabiilsus.

Raamatu alapealkirjad on täis dramaatikat ja jõulisi üldistusi – „Tööturg on suurtes muutustes“; „Milline amet on popp?“; „Kas haridus toob ameti?“; „Kus asuvad töökohad?“  Aga see kõik käib asja ette!

Eestis on 865 tuhat tööeas olevat inimest ehk siis vanuserühmas 15 kuni 64 eluaastat,  kellest  70% on miskimoodi ka palgatöö tegemisega seotud.  Töötegemiseks kogunevad  need inimesed üha rohkem suurlinnade -Tallinna ja Tartu -lähedusse.  5% töötegijatest käib aga tööl Soomes. Kõige rohkem kalevipoegi tuleb  Kesk- ja Lõuna-Eestist.

Ka on töötegijad üha rohkem haritud; neist ligikaudu 50% kutse-  ja 30% kõrgharidusega. Meenutagem huvitavat fakti, et sajand tagasi oli kokku ainult  800 Eesti soost inimest, kellel  oli kõrgharidus. Täna on keskharidusest kõrgemat haridustaset  omavaid inimesi  meil 342 tuhat!

Naised nagu ikka,  on haritumad, millest lähtudes ka nende konkurentsivõime tööturul on meeste omast parem.

Ametialadest on kõige rohkem vaja mitmesuguseid tippspetsialistide –  üks viiendik ehk 118 tuhat töötajat. Siia kuuluvad peamiselt kontoritöötajad, aga ka näiteks õpetajad;  seejärel tulevad  oskustöölised (näiteks ehitajad) ja kolmandal kohal on  seadme- ja masinoperaatorid (veokijuhid).

Majandustsükli  kulg on toonud ilmekalt esile meie tööturu peamised trendid - rohkem vajatakse äri- ja haldusalal töötavaid spetsialiste ja vähem madalama haridustasemega lihttöölisi. Majanduskriis laastas kõige enam tööstust ja ehitust.

Ka ettevõtete mitmete tasandite juhtide hulk on  vähenenud, sest  nii era- kui avaliku sektori organisatsioonid on muutunud efektiivsemaks.  Samas on ka kõrgeltharitud teenindus- ja müügitöötajaid on ka kogu aeg rohkem vaja läinud.

Missugused üldistusi võiks veel  teha?

Esiteks, mida kõrgem haridustase, seda kõrgem palk.  Siit ka loomulik põhjus, miks Eesti noored püüavad omandada võimalikult kõrget nominaalset haridustaset. Aga oluline on igasugune erialane väljaõpe, halvas seisus on need töötajad, kel igasugune ametikoolitus puudub.

Mida siis õppida, mis palka annab? Siin ühene vastus puudub. Maailm on huvitav, õppida saab igasuguseid asju. Lihtsustatud on kindlasti selline lähenemine,  et oleme Eestis üle õpetanud mitmesuguste pehmete erialade inimesi.  Aga kui vaatame, missugustel erialadel tegelikult töökohad tekivad, siis näeme, et maailm ongi pehme.  Vajataksegi rohkem inimesi, kes suudavad toimetada  kombinatsioonis tehnoloogia - inimesele suunatud teenused ja seda kõike veel rahvusvahelises mõõtmes.

Üllatav on raportist  lugeda, et Eesti  IT valdkond ei vajagi üldse niipalju inimesi, kui sektoris töötajate hädaldamisest kuulda on. Hinnanguliselt on puudus paartuhat inimest, mis on 5 korda väiksem number kui valdkonna inimesed seda on esitlenud.

Teiseks,  töö ei ole enam „ühe asja tegemine“, vaid nõuab erinevaid oskusi. Ei saa olla ainult ehitusplatsi insener – pead olema ka juht ja visionäär.  Ei saa olla semiootik, kui sa ei tunne arvutiteid  ja ettevõtluse aluseid. Ei saa olla lihtsalt  müüja, vaid pead osutama kõrgetasemelist teenust ja edasi andma ka  oma organisatsiooni väärtusi.

Kolmandaks, hariduse omandamine ei saa olla lahus tööturu nõudmistest ja palgatasemest. Kui mingis sektoris on tööjõupuudus, siis sageli selle põhjus ei ole enamasti mitte vähene ametit õppinud inimeste produktsioon, vaid lihtsalt töö eest makstav palk on madal.  See on põhjus, miks kümned tuhanded ehitajad ja elektrikud, kes Soomes tööl käivad. Seega, noored inimesed saavad väga täpselt aru, mis erialadel  palka makstakse ja mis amet ei ole väärt pidada.

Loomulikult jääb meil alati olema kõrgemalt ja madalamalt makstavad töökohad.  Aga ühiskonnana rikkaks saame ikka ainult siis, kui teeme kallimat tööd rohkem ja odavat tööd vähem.