Euroopa Komisjon on
üllitanud oma iga-aastase ülevaate
maksuolukorrast Euroopas. Kuna
maksusüsteem on oluline aspekt riikide üldise konkurentsivõime kujunemisel, siis on tähtis ka Eestis jälgida, mis Euroopa maksudega toimub. Oluline on silmas
pidada maksude üldist dünaamikat, aga ka seda, milliseid makse kogutakse ja kes
kannab tegelikku maksukoormat.
2012. aastal oli Euroopa
Liidu riikide maksukoormus 39.4% SKP-ga
võrreldes ehk täpselt samal tasemel kui kümmekond
aastat tagasi. Samas on maksukoormus liikmesriikide lõikes üsna erinev. Reastades
riigid maksukoormuse alusel näeme, et kõrgemalt maksustatud ühiskonnad on Taanis,
Belgias ja Prantsusmaal, kus maksud
küündivad 45-48%-ni koguproduktist. Maksutasemed
on oluliselt madalamad uutes
liikmesriikides; sealhulgas ka Balti riikides. Bulgaaria, Leedu ja Läti maksukoormus jääb 27% kanti võrreldes
koguprodukti mahuga. Eesti maksukoormus on natuke kõrgem, ulatudes 32.5%-ni ,
mis annab üldjärjestused 21 koha.
Olgu siinkohal veel
märgitud, et maksukoormus ei sõltu ainuüksi maksumäärade tasemest, vaid seda
mõjutab ka riigi maksukogumise võimekus. See tähendab, et isegi kui nominaalsed maksumäärad on suhteliselt kõrged, võivad ettevõtted või
eraisikud maksude maksmisest nii
seaduslikul, kui mittelegaalsel teel hoiduda. Kokkuvõttes alaneb sellega ka
tegelik ühiskonna maksukoormus.
Üldistatult näeme, et
maksukoormus EL kipub jälle tõusma. Kogu kümnendi vältel langussuunas olnud
maksukoormus kasvab eelkõige vajadusele vähendada kriisiaegadel suureks paisunud riigivõlga ja tagada avaliku sektori toimimine.
Oluline aspekt on ka
maksukoormuse jaotumine erinevate
maksude lõikes.
Üldistatult jagatakse
Euroopas makse kolmeks erinevaks
maksutüübiks – otsesed ja kaudsed maksud ning
sotsiaalkindlustusmaksed. Otsesed maksud on näiteks indiviidi tulumaks
ja ettevõtte kasumimaks; kaudsed maksud on aktsiisid ja käibemaks ning eraldi tuuakse välja veel mitmesugused
sotsiaalse kindlustatusega seotud maksud. Laias laastus katab iga nimetatud maksuliik
umbes kolmandiku avaliku sektori maksutuludest.
Teise liigituse alusel käsitletakse makse maksubaasist lähtudes. Selle liigituse kohaselt jaotatakse maksud tööjõu-; tarbimis- ja kapitalimaksudeks. Tööga seotud maksud katavad umbes poole kogumaksudest;
tarbimine umbes 30% ja kapitalimaksud (s.h. kasumimaks) 20%
kogumaksudest.
Võiks küsida, et miks
meil üldse niipalju erinevaid makse vaja on? Winston Churchill on öelnud, et
pole olemas sellist asja nagu „hea maks“.
Miks ei võiks olla
ainult paar maksu – näiteks tulumaks või tarbimisega seotud maks - mis kataksid ära kogu ühiskonnale
vajaliku maksulaekumise? Paraku on kaasaegse ühiskonna vajadused sellised, mis
teevad vältimatuks erinevate maksude kasutamise. Maksude eesmärgiks on näiteks avaliku sektori rahastamine, aga tulude ümberjaotamine, majanduse
stabiliseerimine või mingisuguste
tegevuste (näiteks suitsetamise või looduskeskkonna saastamise) piiramine. Pole võimalik neid eesmärke ühte maksu kokku
suruda. Vajame erinevaid makse, mis kokku moodustavad maksustruktuuri.
Euroopa riikides on
nähtav selge veelahe vanade ja uute liikmesriikide maksustruktuurides.
Vanemad Euroopa partnerriigid kasutavad
rohkem otseseid makse (40-60% kogumaksudest), samal ajal kui uued liikmesriigid
toetuvad rohkem kaudsetele tarbimismaksudele. Selle põhjuseks võiks tuua kaks
asjaolu. Esititeks, uued liikmesriigid
on üksjagu vaesemad ning seega tuludel põhinevad maksutulud on paratamatult piiratud. Teiseks,
tulumaksude kogumine nõuab ka suuremat administratiivset võimekust võrreldes
tarbimismaksudega, mis jätab uutes liikmesriikides soovida.
Missugune on siis hea
maksustruktuur? Majanduskriisi ajal räägiti
Euroopas palju sellest, et riigid peaksid vähendama maksukulutusi tööjõule ja
selle koormuse üle kandma tarbimise ja
kinnisvara maksustamisele. Läks aga nii, et
uued liikmesriigid on
küll veelgi suurendanud oma sõltuvust tarbimismaksudest aga vanas Euroopas pole
sisulisi muutusi toimunud. Nagu
öeldud, kriisijärgsel perioodil on oluline taastada avaliku sektori tasakaal ning
alandada laekumisi tulu- ja kasumimaksust pole enamikus riikides lihtsalt
võimalik. Kuigi nominaalsed tulumaksumäärad on mõnes riigis alanenud,
siis maksubaasi laiendamine on siiski võimaldanud maksulaekumiste mahtu
säilitada.
Eesti maksustruktuur
vastab üsna täpselt Euroopa uute riikide
üldisele mustrile – madalad tulumaksud, kõrged tarbimismaksud ja keskmised
sotsiaalkindlustusmaksed. Samas paistab
Eesti maksustruktuur Euroopa riikide seas
silma mitmete anomaaliatega. Oleme
Euroopa top 5-es oma kaudsete maksude ja energiamaksude osakaaluga kogumaksudes; aga lausa teisel
kohal aktsiisimaksude osakaalu poolest. Väga suur osakaal eelarvetes on
meil energia ja loodusressursside
maksustamisest. Euroopa ühe hõredamini
asustatud maana oleme 4-ndal kohal
transpordiga seotud kütuste maksudega kogumaksudes. Suverääne liider Euroopas oleme aga ettevõtetele
asetatud sotsmaksu koormuse poolest kogumaksulaekumistes. Ärgem siis imestagem, et ettevõtted pole
võimelised palku tõstma, kui sotsiaalmaksu koormus nii kõrge on!
Teiselt poolt on meil Euroopa väikseim kapitalitulu
maksulaekumine ja suhteliselt madal kinnisvaramaksude osakaal. Ehk siis -
ettevõtetel pole küll võimalik kõrgete maksukulude tõttu inimesi palgata ja kasumit teenida, aga selle
eest ei tule kasumilt makse maksta!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar