Riigikantselei
on välja andnud ilusa raamatu Eesti tööturust, mis teeb kokkuvõtte töötegemise
olukorrast viimase kümnendi vältel. Ülevaate teeb minu jaoks huvitavaks see, et
tööturu muutusi on käsitletud majandustsükli raamistikus. Ehk kuidas on tööhõivet on mõjutanud
majandusbuum; sellele järgnenud majanduskriis ja viimaste aastate suhteline
stabiilsus.
Raamatu
alapealkirjad on täis dramaatikat ja jõulisi üldistusi – „Tööturg on suurtes
muutustes“; „Milline amet on popp?“; „Kas haridus toob ameti?“; „Kus asuvad
töökohad?“ Aga see kõik käib asja ette!
Eestis
on 865 tuhat tööeas olevat inimest ehk siis vanuserühmas 15 kuni 64 eluaastat, kellest 70% on miskimoodi ka palgatöö tegemisega
seotud. Töötegemiseks kogunevad need inimesed üha rohkem suurlinnade -Tallinna
ja Tartu -lähedusse. 5% töötegijatest
käib aga tööl Soomes. Kõige rohkem kalevipoegi
tuleb Kesk- ja Lõuna-Eestist.
Ka
on töötegijad üha rohkem haritud; neist ligikaudu 50% kutse- ja 30% kõrgharidusega. Meenutagem huvitavat
fakti, et sajand tagasi oli kokku ainult 800 Eesti soost inimest, kellel oli kõrgharidus. Täna on keskharidusest
kõrgemat haridustaset omavaid
inimesi meil 342 tuhat!
Naised
nagu ikka, on haritumad, millest
lähtudes ka nende konkurentsivõime tööturul on meeste omast parem.
Ametialadest
on kõige rohkem vaja mitmesuguseid tippspetsialistide – üks viiendik ehk 118 tuhat töötajat. Siia kuuluvad
peamiselt kontoritöötajad, aga ka näiteks õpetajad; seejärel tulevad oskustöölised (näiteks ehitajad) ja kolmandal
kohal on seadme- ja masinoperaatorid
(veokijuhid).
Majandustsükli kulg on toonud ilmekalt esile meie tööturu
peamised trendid - rohkem vajatakse äri- ja haldusalal töötavaid spetsialiste
ja vähem madalama haridustasemega lihttöölisi. Majanduskriis laastas kõige enam
tööstust ja ehitust.
Ka ettevõtete
mitmete tasandite juhtide hulk on
vähenenud, sest nii era- kui
avaliku sektori organisatsioonid on muutunud efektiivsemaks. Samas on ka kõrgeltharitud teenindus- ja
müügitöötajaid on ka kogu aeg rohkem vaja läinud.
Missugused
üldistusi võiks veel teha?
Esiteks,
mida kõrgem haridustase, seda kõrgem palk.
Siit ka loomulik põhjus, miks Eesti noored püüavad omandada võimalikult
kõrget nominaalset haridustaset. Aga oluline on igasugune erialane väljaõpe,
halvas seisus on need töötajad, kel igasugune ametikoolitus puudub.
Mida
siis õppida, mis palka annab? Siin ühene vastus puudub. Maailm on huvitav,
õppida saab igasuguseid asju. Lihtsustatud on kindlasti selline lähenemine, et oleme Eestis üle õpetanud mitmesuguste
pehmete erialade inimesi. Aga kui
vaatame, missugustel erialadel tegelikult töökohad tekivad, siis näeme, et
maailm ongi pehme. Vajataksegi rohkem
inimesi, kes suudavad toimetada
kombinatsioonis tehnoloogia - inimesele suunatud teenused ja seda kõike
veel rahvusvahelises mõõtmes.
Üllatav
on raportist lugeda, et Eesti IT valdkond ei vajagi üldse niipalju inimesi,
kui sektoris töötajate hädaldamisest kuulda on. Hinnanguliselt on puudus paartuhat
inimest, mis on 5 korda väiksem number kui valdkonna inimesed seda on
esitlenud.
Teiseks, töö ei ole enam „ühe asja tegemine“, vaid
nõuab erinevaid oskusi. Ei saa olla ainult ehitusplatsi insener – pead olema ka
juht ja visionäär. Ei saa olla
semiootik, kui sa ei tunne arvutiteid ja
ettevõtluse aluseid. Ei saa olla lihtsalt
müüja, vaid pead osutama kõrgetasemelist teenust ja edasi andma ka oma organisatsiooni väärtusi.
Kolmandaks,
hariduse omandamine ei saa olla lahus tööturu nõudmistest ja palgatasemest. Kui
mingis sektoris on tööjõupuudus, siis sageli selle põhjus ei ole enamasti mitte
vähene ametit õppinud inimeste produktsioon, vaid lihtsalt töö eest makstav palk
on madal. See on põhjus, miks kümned
tuhanded ehitajad ja elektrikud, kes Soomes tööl käivad. Seega, noored inimesed
saavad väga täpselt aru, mis erialadel palka
makstakse ja mis amet ei ole väärt pidada.
Loomulikult
jääb meil alati olema kõrgemalt ja madalamalt makstavad töökohad. Aga ühiskonnana rikkaks saame ikka ainult
siis, kui teeme kallimat tööd rohkem ja odavat tööd vähem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar