Eesti maksud (Vikerraadio (16): 19.08.2014)

Ühest küljest poleks nagu  põhjust Eesti maksudega viriseda – maksukoormus on madal,  riigivõlg  väike ja eelarved enam-vähem tasakaalus. Teiselt poolt näeme, et eelarvetasakaal põhineb liiga suurel määral mittemaksulistel tuludel – saastekvootide müügil  ja eurotoetuste rahadel. Tänaseks on saastekvoodid müüdud ja eurorahade osakaal  muutub eelarves üha väiksemaks. Siit ka loomulik küsimus –  kuidas korvame puudujäävad eelarvetulud?

Maksustamisega seotud probleemide kuhjumine on ilmselge – ühiskond vananeb ja noored vaatavad ringi välismaal. Üldteada on  hariduse ja politsei alarahastatus; kahtluse all  meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkus. Pensionid ja sotsiaaltoetused on madalad. Pole kahtlust, et maksuraha oleks rohkem tarvis, kui täna seda kokku kogutakse.

Selles raamistikus arvan, et Eesti maksusüsteem ei ole enam jätkusuutlik. Seda eelkõige põhjusel, et meie maksustruktuur on ilmselgelt tasakaalust väljas. Viimase kümnendi vältel  on Eestis pidevalt suurenenud tarbimisega seotud maksud. Samal ajal  on alanenud inimeste tulumaks ja ettevõtete kasumimaks.

Ehk siis – süsteemi püsivuse eelduseks on inimeste tarbimise  suurenemine ja  seeläbi  riigile tarbimismaksude genereerimine.   Paraku oleme olukorras, kus tarbimismaksude  suurendamisega  ei ole võimalik enam katta ühiskonna kuluvajadusi. Oleme tarbimismaksude suhtelise osa poolest riigieelarves niigi Euroopa tipus. Kõrge tarbimismaksude tase suurendab siseturu hindu ja peletab poest nii kodu- kui välismaised shoppajad.

Aga on olemas ka kolmas maksuliik peale otseste ja kaudsete maksude - nimelt sotsiaalkindlustusmaksed – mida maksavad nii eraisikud kui ettevõtted. Eestis kaetakse sotsiaalmaksu arvel pension  ja ravikindlustus.  Aga erinevalt enamikust Euroopa riikidest on sotsiaalmaks Eestis lükatud pea täielikult tööandja koormaks.  Selle tulemusel oleme ettevõtete sotsiaalmaksu osakaalu poolest eelarvlaekumistes  Euroopa riikide seas  kindlalt kõige kõrgemal tasemel.

Kõrge sotsiaalmaksu koormus ei võimalda tõsta palku ja vähendab ettevõtete konkurentsivõimet.  See on täna peamine ja kiiret lahendust ootav maksuprobleem.

Maksusüsteemi on sisse kirjutatud vastuolu – ühelt poolt eeldame inimeste  tarbimiskulutuste kasvu aga  teiselt poolt, oleme teinud palkade tõstmise väga kulukaks.  Sellepärast ongi palgatõus vaevaline ja inimesed otsivad paremini tasustatud tööd välismaalt.

Ettevõtete sotsiaalmaksukoormus peab oluliselt vähenema,   kui me tahame,  et  Eesti ettevõtted oleksid konkurentsivõimelised nii kaupade müümisel kui töötajate palkamisel.  Ja siin oleme väga kummalises olukorras, kus ükski Eesti erakond ei julge midagi sisulist öelda. Sest siis tuleks vastata küsimusele – mis maksudesse ettevõtete sotsiaalmaksukoormus üle kanda?

Aga vastus saab olla  ainult üks – peale indiviidi tulumaksu ja ettevõtte kasumimaksu pole seda koormust mitte kusagile võimalik siirata!   Ja seda asjaolu ei ole paraku Eesti erakonnad suutelised avalikult välja ütlema!

Majanduslike põhjustel  pole sotsiaalmaksu koormust võimalik  kanda tarbimismaksudesse – need on meil niigi  tipus!  Aga poliitilistel põhjustel   ei taheta maksukoormust suunata eraisikute tasandile ega muuta kasumimaksusüsteemi, sest see tähendaks valijate silmis oma seisukohtade muutmist.   

Seega vajame laiaulatuslikku maksureformi, mis eeldab üheaegseid ja olulisi muudatusi palju maksude toimimise põhimõtetes. Ilma selleta pole võimalik suurendada ettevõtete konkurentsivõimet, tõsta palku  ja tagada Eesti riigi püsimine.

Sotsiaalmaksu koormuse vähendamine on võimalik selle osalise ülekandmisega tulumaksudesse.  Süsteemi muutusega peab kaasnema ka  tänaste tulumaksusüsteemi jagunemine kaheks – indiviidi tulumaksuks ja tavapäraseks kasumimaksuks. Nii nagu see igal pool maailmas toimib.  See võimaldaks tänase kõrge ettevõtete kasumimaksu  määra alla tuua ja vähendada sellega seotud manipulatsioone.

Eraisikute tulumaksukoormuse suurendamine peab ühtlasi ka efektiivselt jaotama   maksukoormuse tulusaajate vahel, mis tähendab tulumaksusüsteemi suuremat  progresseeruvust ehk astmelist tulumaksu.  See vastab täielikult kaasaegse majandus- ja maksuteooria seisukohtadele. 

Täna ei ole meil ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, miks peaksime Eestis kasutama primitiivset ja ebaefektiivset  proportsionaalset tulumaksu.  Selline tulumaksusüsteem on kasutustel vähestes, eranditult  Ida-Euroopa, et mitte öelda Ida-Slaavi riikides. Väidetakse, et  proportsionaalne tulumaks on  maailmavaade! Aga mis on küll selle maailmavaate nimi, mis ühendab Eesti poliitikuid Putini Venemaa ja Lukašenka Valgevenega?

Progresseeruv tulumaks  ei ole mitte poliitiline, vaid tehniline küsimus.  Poliitiliseks muutub teema siis, kui erakonnad panevad lauale oma  seisukohad ja argumendid,  kuidas nad tulumaksukoormust läbi maksuastmete jaotavad erinevate  tulusaajate lõikes. Eesmärgiks on aga kokku koguda vajalik maksuraha ja tekitada võimalikult vähe heaolu kaotust maksumaksjatele.

Kokkuvõttes, riigi  toimimise rahastamine muutub üha pingelisemaks  ning seega oleks aeg on loobuda ammu surnud maksudogmadest.  Eesti ettevõtted peavad saama konkurentsivõimelisemaks ja inimeste heaolu peab kasvama.

Oleme olukorras jõudnud selle piirini, kus meil pole  enam võimalik tühja-tähjaga nokitseda nagu seda on tulumaksuvaba miinimum või sotsiaalmaksu lagi.