Väärtus ja lisandväärtus (Vikerraadio (41):25.08.2015)

Mis on väärtus ja lisaväärtus?

Paar nädalat tagasi jäi meedias silma Eesti eduka ettevõtja selline arutuskäik  - kui „kui mul on palga maksmiseks 100 raha,  siis väärtuse loomiseks jääb mul sellest alles umbes 40. Inimestesse investeerimine on väga kallis!”  Pole küll täpselt  aru saada mis number see  40 raha on ja kuidas seda  arvutatakse,   aga ilmselt peetakse silmas summat, mille  töötaja netopalgana  kätte saab. Aga sisemajanduse koguprodukti arvestuse loogikast lähtudes ei saa paraku tööjõumakse ja lisandväärtuse loomist sellisel kujul kokku panna. 

Laiendaksin siinkohal  teemakäsitlust ja vaataksin,  kuidas maksud üldse kajastuvad   SKP arvestuses. See on oluline aspekt nii majanduskasvu kui ka ühiskonna tulude ja rikkuse jaotuse aspektist lähtudes. 

SKP ehk sisemajanduse koguprodukti suurus on mingi perioodi vältel loodud hüviste rahaline koguväärtus.   Eelmisel aastal oli Eesti SKP suurus jooksvates hindades 19 miljardit ja viissada kakskümmend viis miljonit eurot.

SKP suurust arvutatakse mitmel erineval moel, aga kõik need arvutusmeetodid peavad lõppsummana andma samasuure numbri. Rahvamajanduse  suurust saab leida nii inimeste, ettevõtete ja riigi tulude summana; teiseks,  kulude ehk tarbimise kogusuuruse  ja kolmandaks,  loodud lisaväärtuse summana. Siinkohal on oluline rõhutada, et need arvestusmeetodid  on omavahel seotud; niisamuti nagu majandustegevus, kus kellegi tarbimiskulud muutuvad teiste tuluks. Õige on ka vastupidi – kui tulu ei ole,  siis kulutada ei saa!

Kuidas siis suhtestub ettevõtte poolne sotsiaalmaksu maksmine  lisandväärtusega?  SKP arvestuse kohaselt lisandväärtuse alusel ehk tootmise meetodil ei ole tööjõumaksud  ja lisandväärtus otseselt mitte kuidagi seotud.  Lisandväärtus on toodetud kaupade turuväärtus, millest on maha lahutatud tootmisprotsessis kasutatud kaupade  väärtus.  Palga ja sellega seonduvad maksud  lisandväärtuse suurust siinkohal ei mõjuta. Küll aga lisatakse SKP arvestuses lisandväärtuse summale tootemaksud ehk mitmesugused tarbimismaksud. Mis suurendavad SKP numbrit!

Samamoodi  on lugu, kui arvutame SKP suurust  sissetulekute kaudu.  Kui tööandaja -  eraettevõte  või avaliku sektori  asutus - maksab töötajale palka, siis kogu palk ja sellega seonduv sotsiaalmaks läheb SKP arvestusse kui tulu. Töötaja tulu on palk, riigi tulu on sotsiaalmaks. Sõltumatu sellest, mida töötaja töökohal tegi või ei teinud – kui saab palka,  siis loob ta SKP mõttes ka väärtust. Teiste sõnadega, mida suurem  on sotsiaalmaksu laekumine, seda suurem on SKP tase.  Tehniliselt saab öelda nii -  ühiskond võib ennast  rikkaks maksustada! Sotsiaalmaksu osa meie rahvamajanduses moodustab umbes 12%.

Vaatame kolmandat  SKP arvestuse viisi – tarbimiskulutuste alusel. Kui palga saaja oma kättesaadud  raha põlema ei pane vaid selle hoopis kaubanduskeskusesse viib, siis annab ta  võimaluse ettevõtetele  toota kaupu ja hüviseid ning teenida kasumit. Eratarbimiskulutused moodustavad Eestis üle poole SKP mahust. Peale eratarbijate teevad kulutusi ka ettevõtted ja avaliku sektori asutused. Ostetud kaupade ja teenuste väärtus sisaldab  ka mitmesuguseid tarbimismakse. Jällegi, mida rohkem kulutajad ostavad tarbimismaksudega koormatud kaupu, seda suurem on SKP!

Tuleme tagasi meie eelpooltoodud näite juurde. Kui tööandja  on maksnud palka 100 raha, siis on ta on koheselt selle võrra suurendanud ka SKP suurust. Küsimus on aga selles, kas sellist palka kannatab maksta.  Tööandja seisukohalt on oluline,  mida ta palgatud töötajalt vastu saab. Kui töötaja ei genereeri toodangut, mille müügiväärtus ületab palgakulu numbri,  siis kannab ettevõtte kahjumit. Ja see kahjum vähendab ka SKP suurust!

Seega, asjad on niipidi seotud, et palgale lisanduvad sotsiaalmaksed  suurendavad ettevõtte kulutusi  tööjõule. Ning siinkohal tahaksin olla meie tööandjate kõige suurem sõber ja väita, et sotsiaalmaksukoormus on täna kõige suurem pidur palgatõusu ja ettevõtete konkurentsivõime suurendamisel. Kui ettevõtted ei jõua palka maksta, siis me  ikka ei saa   sotsiaalmaksuga rikkaks saada. Kui töötajate palk on madal ja tarbimisvõime piiratud, siis me  ikka ei saa ennast tarbimismaksudega jõukaks  maksustada! Kuigi tänane Eesti valitsus püüab seda ilmselgelt teha.

Seega vajab Eesti  kiiret ja laiaulatuslikku maksureformi, mille peamine  eesmärk on tööandja sotsiaalmaksu oluline vähendamine ja selle maksukoormuse kandmine indiviidi ehk füüsilise isiku tulumaksu tasandile. 

Elukvaliteet (Vikerraadio (40): 18.08.2015

Kas meie  elul on mõte? Kas meie   elu on kvaliteetne? Kuidas on seotud elukvaliteet  ja sissetulek?

Oleme harjunud ühiskonna heaolu mõõtma ja võrdlema  SKP arvestuse alusel. See tähendab sisemajanduse koguprodukti  tingliku suuruse kaudu ühe elaniku kohta. Eesti SKP suurus võrreldavates hindades  on ligikaudu 73 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, Lätil 64 ja Soomel 110 protsenti. Ühe elaniku kohta luuakse Eestis umbes 15 tuhande euro eest lisandväärtust; Lätis 12 tuhat ja Soomes 38 tuhat. Eesti SKP kasvab  sel aastal 2% ja lootust Soomele hetkel järele jõuda ei ole.

SKP näitaja on väga hea indikaator – peegeldab hästi  majandustegevuse taset; teeb riigid lihtsalt võrreldavaks ja  on  arusaadav  ka mittestatistikutele.  Aga alates SKP kui arvestusmeetodi kasutuselevõtmisest 60 aastat tagasi on toodud välja ka sellise arvestusmeetodi puudused.  SKP arvestuse „häda“ on see, et ta ei võta arvesse  paljusid majanduse  ja elutegevuse valdkondi  ega arvesta SKP loomisega seotud tegelikke kulutusi – näiteks  mõju loodusele ja  rikkuse jaotust ühiskonnaliikmete vahel. Nende puuduste ületamiseks on püütud luua ka lisanduvaid mõõdikuid, mis tooksid välja parema seose SKP ka tegeliku elutaseme vahel.

Ühiskonna majandusareng ei ole ainult arvestuslik number, vaid ka elukvaliteet ja heaolu. Aga need on juba subjektiivsed näitajad, mille võrdlemine riikide lõikes ei ole paraku lihtne.

Euroopa Liit  on viimase viie aasta jooksul töötanud välja laiema ja riigiti võrreldava näidikute süsteemi, mis avaks  laiemalt  ühiskonna arenguga seotud tahke.  Kasutangi siinkohal hiljutist  Eurostati ülevaadet elukvaliteedi kohta.

Mis on siis elukvaliteet, mida SKP number ei peegelda?  

Üldistatult tuuakse välja kolm aspekti. Esiteks, mitmesugused heaolu näitajad nagu rahaline kindlustatus ja elutingimused.

Teiseks,  tulude, tarbimise ja tervise erinevused ühiskonnas ning kolmandaks, looduskeskkonna seiskord ja ressursside kasutamise jätkusuutlikkus.

Siinkohal on  tegemist indiviidi hinnangutega ümbritsevale elukeskkonnale. Ainult raha elu veel kvaliteetseks ei tee. Suur SKP tase inimese kohta ei pea otseselt tähendama kõrget elukvaliteeti! Olulised on ka hariduse omandamise võimalused, tervishoiutase, valitsemiskorraldus ja looduskeskkond. Aga elukvaliteeti hinnatakse ka füüsilise turvatunde, rõõmu pakkuva töö,  heade inimsuhete ja meelelahutusvõimaluste järgi. Tõepoolest, paljalt  SKP numbri  neid erinevaid elu osiseid  hinnata ei saa.

Kuidas siis Eesti inimesed oma elu headust hindavad võrreldes teiste eurooplastega? Vaatleme mõningaid neist nimetatud näitajatest.

Aastake tagasi olid kõige rohkem rahul oma materiaalse heaoluga Põhjamaade inimesed; kõige vähem rahul aga bulgaarlased ja kreeklased. Tundub loogiline! Eesti jääb inimeste hinnangute taseme poolest viimase veerandi sisse;  üle poole inimestest ei ole rahul oma rahalise olukorraga.   Samas  oleme tublil  keskmisel tasemel,  kui on vaja raha leida erakorraliste väljaminekute jaoks. 

Euroopa riikide hulgas  tagapool oleme ka elamistingimuste poolest, kuigi kaks kolmandikku inimestest on olukorraga enam-vähem rahul.

Rahuolu poolest oma tööga asume Euroopa Liidu riike seas enamvähem keskel. Aga jällegi – tööeluga pole rahul lõunaeurooplase ja kummalisel kombel ka sakslased. Põhjala riikide inimestel  aga jällegi meeldib tööl käia.

Kui kõrgema haridustaseme ja sissetuleku vahel on selgepiiriline seos, siis hinnanguline elukvaliteet ja ülikooliharidusega inimeste osakaal rahvastikus omavahel seotud ei ole. Ilmekas on olukord ka Eestis – suhteliselt suure kõrgema haridusega inimeste osakaalu juures (37% elanikkonnast)  on suhteliselt väike  kõrge eluga rahul olevate  inimeste suhe.

Eesti inimeste elukvaliteeti kisub alla ka hinnang oma tervisele. Oleme kohe päris Euroopa Liidu lõpuosas.  Pool meie elanikkonnast hindab oma tervist kehvemaks kui hea või väga hea tase.  

Oluline elukvaliteedi komponent on ka meelelahutusvõimalused. Aga veelgi huvitavam selle juures on inimeste rahulolu oma ajakasutusega -  kuidas see jaotub töötegemiseks ja  meelelahutuseks.  Kõige rahulolevamad oma aja kasutusega on jällegi põhjamaalased, kellel jätkub aega nii tööks kui lõbuks. Kõige vähem on rahul bulgaarlased, kreeklased ja ungarlased, Eesti on kuskil vahepeal. Aga rahulolu reegel siinjuures  tundub olevat selline – tööta vähem  ja kuluta  rohkem aega ja raha meelelahutusele! Aga seda teame vist ka ilma teadusuuringuteta!

Lõpetame elukvaliteedi ülevaate üldise rahulolu hinnanguga  oma elule. Kõige rohkem on rahul eluga soomlased ja rootslased, seevastu bulgaarlased ja ungarlased aga üldsegi mitte. Eesti kohanumber on tagantpoolt seitsmes – oleme Euroopa võrdluses  eluga üsna rahulolematud!

 Üldistatult võib siiski öelda -  kõrgem rikkuse tase ühiskonnas  toob kaasa ka suurema eluga rahulolu. Nii lihtne see ongi! 

Sotsid nokivad maksuseadust (Vikerraadio (39): 11.08.2015)

Sotsiaaldemokraadid pole rahul koalitsioonilepinguga ja soovivad ajaloo ümberkirjutamist.  Valitsemislepingu  avamine tähendab ilmselgelt  ka koalitsioonipartneritega tüli üles võtmist, millel võivad olla väga olulised järelmid meie võimumustrile.

Keskne ja konkreetne kõlama jäänud majandusteema,  mille sotsdemmid lauale pannud on tulumaksuvaba miinimumi tõus tänaselt 154  eurolt kuni 400 euroni kuus. Milles seisneb siis sotsiaaldemokraatlik valu, et tänane maksuvabastus  enam kuidagi ei kannata?

Ettevõtlusminister Urve Palo on tulumaksuvabastuse suurendamise vajadust põhjendanud järgmiselt – tsiteerin -  see „jätaks madalat ja keskmist palka teenivatele inimestele rohkem raha kätte ning võimaldaks reaalselt ettevõtete jaoks vähendada tööjõu maksukoormust”.

Ütleme otse välja - mõlema põhjuse  puhul on tegemist otsese hämamisega.

Esiteks –  tulumaksuvaba miinimumi tõus ei vähenda  mitte ainult madalapalgaliste, vaid täpselt sama suure summa võrra  ka kõige rikkamate inimeste tulumaksukoormust. Nii madalapalgaline poemüüja,  kui ka raudteekuningas Ossinovski saavad täpselt ühesuure maksuvabastuse.  Aga miks suuretululistele veel suurema summa kättejäämist häbenetakse välja öelda – ju siis ei ole see piisavalt sotsiaaldemokraatlik põhimõte?

Probleem,  mida tegelikult lahenda püütakse on hoopis tulumaksukoormuse jaotumine  tulusaajate vahel.

 Seda, et suurematululised peavad rohkem panustama ja madalatululised vähem – seda põhimõtet  ei vastusta mitte keegi  - ei poliitikud ega  maksueksperdid!  See tähendab, et maksukoormus peab olema tulude suhtes progresseeruva iseloomuga. Küsimus on aga selles, kuidas seda progressioon maksusüsteemi tekitab. Tulumaksukoormuse  jaotamine peaks olema nii tehniliselt kui majanduslikult efektiivne ning kui ka  poliitiliselt  ühiskonnale vastuvõetav.

Saab seda teha tehniliselt  üsna erinevalt – näiteks kas maksumäärade eristamise kaudu; tulust mahaarvamise teel  või  maksutagastuste abil.  Väga sageli kasutavad riigid neid kõike instrumente korraga.  Kõige efektiivsem, selgem ja odavam viis on loomulikult erinevate maksumäärade kasutamine eri  suurusega tuludele. Eestis  on aga kummalisel kombel tekkinud olukord, kus sellisest tehnilisest lahendist -  maksumäärade eristamisest ­- on tehtud  Vanapagan ise.  Ükskõik mida, aga maksumäärade eristumist ei tohi olla!  Kuigi ühetaoline maksumäär on kasutusel ainult Balti  riikides ja Ida-slaavi riikides.  Veelkord, progresseeruvad maksumäärad on tehniline vahend, mitte maailmvaade!

Miks sotsiaaldemokraatide poolt pakutav tulumaksuvabastuste tõus ei ole hea lahend? Nagu juba öeldud,  ta vabastab maksust ka need, kes seda ei tegelikult  vajaks. Nimetatud maksuvabadustuse „üle-ekspluateerimine“  sotsiaaldemokraatide käsitluses läheb vastuollu maksuvaba miinimumi kehtestamise peamise põhimõttega – jätta rohkem raha madalapalgaliste taskusse. 

Teiseks – see on riigile väga kallis maksukaotus, mille kompenseerimiseks tuleb tõsta teisi makse. Pakutud on tulumaksumäära üldist tõusu, mis aga tooks kaasa uued maksusüsteemi moonutused.

Lühidalt – kui tahame toetada madalatululisi, siis tuleb seda teha läbi maksumäärade eristamise, mitte ebaefektiivse ja kuluka maksuvabastuste süsteemi kaudu.

Sotsdemmid väidavad, et  kõrgem tulumaksuvaba miinimum aitab ettevõtjate kulusid vähendada. Selline arusaam ei ole mitte ainult  vale, vaid seda võib käsitleda ka kui otsest üleskutset seaduserikkumisele.  Tänase Tulumaksuseaduse ja Töölepinguseaduse kohaselt ei ole tulumaksumäär ega vabastused mitte kuidagi  seotud ettevõtte kuludega.  Töölepinguseadus ütleb  üheselt – tööandja ja töövõtja lepivad kokku ainult töötasus ning pole olemas mingisugust neto- ega brutopalka selle seaduse raamistikus.  Kokkulepitud  töötasu pealt maksab töötaja tulumaksu ja tööandja sotsiaalmaksu. Indiviidi tulumaks  ei ole ettevõtja kulu -  seega ei mõjuta maksuvabastused ega tulumaksumäär ettevõtte tööjõukulu mitte kuidagi.  Seda väita  on üleskutse rikkuda seadust!

Ilmne on, et meie ummikussejooksnud maksusüsteem vajab põhimõtteliset ja laiamahulist ümberkorraldust.  See tähendab eelkõige ettevõtte sotsiaalmaksukoormuse olulist vähendamist ja selle maksukoormuse ülekandumist indiviidi tasandile. See tähendab indiviidi tulumaksu ja ettevõtte kasumimaksu lahku viimist ning  viimase ümberkujundamist klassikaliseks kasumimaksuks. See tähendab  indiviidi tulumaksumäärade selget eristumist erinevate tulutasemete lõikes.  Tulumaksuvaba miinimum peaks olema ainult tehniline miinimum, alla millist tulutaset pole lihtsalt mõtet makse koguda.

Aga kokkuvõttes. Kui sotsiaaldemokraadid  tahavad tegelikku maksureformi, siis olgu neil julgust ka kogu  maksupakett  lauale panna.  Tänane pakutav üksik maksumuudatus ei ole tõsiseltvõetav.

Võtame dividende! (Vikerraadio (38): 4.08.2015)

Mõned nädalad tagasi teatas Swedbank suurest,  erakorralise  kasumi  väljamaksest. Sellega kaasneb ka suur ja ootamatu kingitus Riigieelarvele 100 miljoni euro suuruses summas.  Olen arvamisel, et see sündmus väärib laiemat mõtestamist,  kui ainult hõiskamist selle üle, et „pangad maksavad siiski ka kasumimaksu“.

Mis siis toimus?  Swedbank, Eesti suurim pank,  teatas 400 miljoni euro suuruse dividendimakse tegemisest emapangale Rootsis. Kasumi  väljavõtmisega kaasneb  ka  tulumaksu tasumine Eesti riigikassasse.   Juba eelnevalt sel aastal kandis Swedbank riigieelarvesse 28,5 miljonit  eurot eelmise aasta dividendivõtmise tasu. 

Olen aastaid kritiseerinud meie kasumimaksusüsteemi, mis võimaldab välisettevõtetel Eestis teenitud tulud ilma kasumimaksu tasumata Eestist välja nihverdada. Kuidas nüüd peaksin olukorda suhtuma - kas tundma rõõmu selle üle, et  pangad siiski maksavad teenitud kasumitelt õiglase osa Eesti riigieelarvesse või teiselt poolt, tundma ennast häbistatuna, et olen meie maksusüsteemi  alavääristanud.

Aga vaatame numbreid ja suurt pilti. Esiteks, see  mis teeb Swedbanki raha väljamakse ebatavaliseks,    on selle erakordselt suur maht. Kokku  plaanib Swedbank sel aastal Eestist Rootsi  viia arvestuslikult  550 miljonit eurot.   Meenutagem, et kümmekond aastat tagasi osteti tollase  Hansapanga vähemusosalus  1,68 miljardi euro eest. Eelnevalt olid rootslased maksnud enamusosaluse eest 0,3 miljardit eurot. Seega,  sel aastal võtab Swedbank ühekorraga  ühe kolmandiku oma investeeringust Eestist välja. 

Soovist eelnevatest perioodidega võrreldes oluliselt rohkem  kasumit välja  võtta  on andnud märku ka teised pangad.  SEB maksis esimest korda selle sajandi jooksul   dividende oma  Rootsi emapangale, kokku 10 miljonit eurot.

Kui lisada veel siia lisanduv tulumaksukoormus, siis võib Eesti majandusest väljaminev summa ulatuda üle 700  miljoni euro.  See on 4% SKP-st ehk suurus, mille võrra  vähenevad siis ka välisinvesteeringud.

Teiseks, sadade miljonite eurode väljavool saab kindlasti mõjutama tervikuna Eesti majandust.  Miljardite laenukroonide kontrollimatu sissevool kuumendas  meie majanduse üle kümmekond aastat tagasi. Nüüdne raha väljavoolu mõju saab olema aga  vastupidise suunaga.

Järelmid saavad olema ka pangandussektori sees. Pankade esindajad, kes muidu on bravuurikad ja optimistlikud,  hoiavad nüüd targu madalat profiili. Ju siis on põhjust. Kui miljard raha välja voolab, siis on vähem tarvis ka  tellereid, haldureid ja strateege.

Kolmandaks, selline olukord suunab küsima väga ärevakstegevaid küsimusi.  Miks siis ikkagi  raha välja viiakse? Miks ei nähta selle kasutamisvõimalusi Eestis? Kas tõesti on Eesti juba valmis ehitatud ja investeeringuid pole enam vaja? Või kus riigis on siis suuremad tuluvõimalused ja parem ärikliima, kui seda on Eestis?

Seega võiks sellist  suuremahulist raha väljavoolu käsitleda kui   otsest  sõnumit  meie majanduse väljavaadete suhtes.   Ütleksin, et tegemist on lausa omalaadse manifestatsiooniga!   Sõnum on see, et  Eesti ei ole  see koht, kus kasvuvõimalusi nähakse!  Vaatamata meie ettevõtjasõbralikule  maksusüsteemile ja madalale riigivõlale.

Pole põhjust rõõmustada ka ühekordse suure maksulaekumise üle, kui selle tagajärjeks on investeeringute väljavool. Meie eesmärk peaks olema ikka välisraha sissevool ja etteprognoositavad maksutulud.  

Buumiaegadel  on meie laenuturgu  ja majanduskasvu kütnud kinnisvara ja eratarbimine. Väga raske  aga tänases hetkes samalaadset entusiasmi ja hoogu märgata.

Tööstustoodangu numbrid on viimastel kuudel alanenud. Ka selles sektoris tundub võhma väheks jäävat.

Põllumajandussektorit mõjutab Vene turu ära kukkumine ja seakatk.

Riigisektor võiks laenata  ja investeerida, aga siin on meie mõistuspärane finantsvahendite kasutamine täiesti ummikusse jooksnud.  Seega - meil täna polegi kandvat sektorit, mis võiks majanduskasvu vedada.

 Ja kui majanduskasvu  pole loota, läheb välisraha koju tagasi.  Sõltumata meie niinimetatud ettevõtjasõbralikust maksusüsteemist.