Elukvaliteet (Vikerraadio (40): 18.08.2015

Kas meie  elul on mõte? Kas meie   elu on kvaliteetne? Kuidas on seotud elukvaliteet  ja sissetulek?

Oleme harjunud ühiskonna heaolu mõõtma ja võrdlema  SKP arvestuse alusel. See tähendab sisemajanduse koguprodukti  tingliku suuruse kaudu ühe elaniku kohta. Eesti SKP suurus võrreldavates hindades  on ligikaudu 73 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, Lätil 64 ja Soomel 110 protsenti. Ühe elaniku kohta luuakse Eestis umbes 15 tuhande euro eest lisandväärtust; Lätis 12 tuhat ja Soomes 38 tuhat. Eesti SKP kasvab  sel aastal 2% ja lootust Soomele hetkel järele jõuda ei ole.

SKP näitaja on väga hea indikaator – peegeldab hästi  majandustegevuse taset; teeb riigid lihtsalt võrreldavaks ja  on  arusaadav  ka mittestatistikutele.  Aga alates SKP kui arvestusmeetodi kasutuselevõtmisest 60 aastat tagasi on toodud välja ka sellise arvestusmeetodi puudused.  SKP arvestuse „häda“ on see, et ta ei võta arvesse  paljusid majanduse  ja elutegevuse valdkondi  ega arvesta SKP loomisega seotud tegelikke kulutusi – näiteks  mõju loodusele ja  rikkuse jaotust ühiskonnaliikmete vahel. Nende puuduste ületamiseks on püütud luua ka lisanduvaid mõõdikuid, mis tooksid välja parema seose SKP ka tegeliku elutaseme vahel.

Ühiskonna majandusareng ei ole ainult arvestuslik number, vaid ka elukvaliteet ja heaolu. Aga need on juba subjektiivsed näitajad, mille võrdlemine riikide lõikes ei ole paraku lihtne.

Euroopa Liit  on viimase viie aasta jooksul töötanud välja laiema ja riigiti võrreldava näidikute süsteemi, mis avaks  laiemalt  ühiskonna arenguga seotud tahke.  Kasutangi siinkohal hiljutist  Eurostati ülevaadet elukvaliteedi kohta.

Mis on siis elukvaliteet, mida SKP number ei peegelda?  

Üldistatult tuuakse välja kolm aspekti. Esiteks, mitmesugused heaolu näitajad nagu rahaline kindlustatus ja elutingimused.

Teiseks,  tulude, tarbimise ja tervise erinevused ühiskonnas ning kolmandaks, looduskeskkonna seiskord ja ressursside kasutamise jätkusuutlikkus.

Siinkohal on  tegemist indiviidi hinnangutega ümbritsevale elukeskkonnale. Ainult raha elu veel kvaliteetseks ei tee. Suur SKP tase inimese kohta ei pea otseselt tähendama kõrget elukvaliteeti! Olulised on ka hariduse omandamise võimalused, tervishoiutase, valitsemiskorraldus ja looduskeskkond. Aga elukvaliteeti hinnatakse ka füüsilise turvatunde, rõõmu pakkuva töö,  heade inimsuhete ja meelelahutusvõimaluste järgi. Tõepoolest, paljalt  SKP numbri  neid erinevaid elu osiseid  hinnata ei saa.

Kuidas siis Eesti inimesed oma elu headust hindavad võrreldes teiste eurooplastega? Vaatleme mõningaid neist nimetatud näitajatest.

Aastake tagasi olid kõige rohkem rahul oma materiaalse heaoluga Põhjamaade inimesed; kõige vähem rahul aga bulgaarlased ja kreeklased. Tundub loogiline! Eesti jääb inimeste hinnangute taseme poolest viimase veerandi sisse;  üle poole inimestest ei ole rahul oma rahalise olukorraga.   Samas  oleme tublil  keskmisel tasemel,  kui on vaja raha leida erakorraliste väljaminekute jaoks. 

Euroopa riikide hulgas  tagapool oleme ka elamistingimuste poolest, kuigi kaks kolmandikku inimestest on olukorraga enam-vähem rahul.

Rahuolu poolest oma tööga asume Euroopa Liidu riike seas enamvähem keskel. Aga jällegi – tööeluga pole rahul lõunaeurooplase ja kummalisel kombel ka sakslased. Põhjala riikide inimestel  aga jällegi meeldib tööl käia.

Kui kõrgema haridustaseme ja sissetuleku vahel on selgepiiriline seos, siis hinnanguline elukvaliteet ja ülikooliharidusega inimeste osakaal rahvastikus omavahel seotud ei ole. Ilmekas on olukord ka Eestis – suhteliselt suure kõrgema haridusega inimeste osakaalu juures (37% elanikkonnast)  on suhteliselt väike  kõrge eluga rahul olevate  inimeste suhe.

Eesti inimeste elukvaliteeti kisub alla ka hinnang oma tervisele. Oleme kohe päris Euroopa Liidu lõpuosas.  Pool meie elanikkonnast hindab oma tervist kehvemaks kui hea või väga hea tase.  

Oluline elukvaliteedi komponent on ka meelelahutusvõimalused. Aga veelgi huvitavam selle juures on inimeste rahulolu oma ajakasutusega -  kuidas see jaotub töötegemiseks ja  meelelahutuseks.  Kõige rahulolevamad oma aja kasutusega on jällegi põhjamaalased, kellel jätkub aega nii tööks kui lõbuks. Kõige vähem on rahul bulgaarlased, kreeklased ja ungarlased, Eesti on kuskil vahepeal. Aga rahulolu reegel siinjuures  tundub olevat selline – tööta vähem  ja kuluta  rohkem aega ja raha meelelahutusele! Aga seda teame vist ka ilma teadusuuringuteta!

Lõpetame elukvaliteedi ülevaate üldise rahulolu hinnanguga  oma elule. Kõige rohkem on rahul eluga soomlased ja rootslased, seevastu bulgaarlased ja ungarlased aga üldsegi mitte. Eesti kohanumber on tagantpoolt seitsmes – oleme Euroopa võrdluses  eluga üsna rahulolematud!

 Üldistatult võib siiski öelda -  kõrgem rikkuse tase ühiskonnas  toob kaasa ka suurema eluga rahulolu. Nii lihtne see ongi!