Keisririigi sünd (Vikerraadio (73): 29.11.2016)

ERR link

Eestis on käimas haarav  arutelu õlle aktsiisitaseme üle, millest näib sõltuvat kogu Eesti ja vist ka Läti saatus.

Vastutustundliku Alkoholitarbimise Ühenduse (USA)  juhtimisel tegime hiljuti võrdleva uuringu Balti riikide alkoholitarbimise mustrite kohta. Sellist nii mahukat uurimistööd baltlaste ja alkoholi suhete kohta vist polegi enne läbi viidud. Tulemuste analüüs ja mõtestamine on hetkel veel  käimas, aga nopin sellest välja mõningaid numbreid Balti riikide alkoholitarbimise kohta.

Kõigepealt baltlaste  alkoholilembusest üldiselt.  94% Balti riikide täiskasvanud elanikest on oma elus suuremal või vähemal vägijooke pruukinud. Iga päev tarbib Eestis alkoholi 3,5%  inimestest ja iga nädal 43%  küsitletutest. See muster on üsna sarnane kõigis Balti riikides. 40% inimestest tarbib jälle alkoholi ühe korra kuus või veel harvemini.

Kuidas inimesed oma kujutlevad iseennast kui alkoholitarbijat?

12% Eesti inimesi arvab olevat enda täiskarsklase; väheseks alkoholitarbijaks peab ennast 55%; mõõduks joojaks 28% ja tõsiseks „napsivennaks“ 5% küsitletutest.

Mida ja kui palju  juuakse?  Tüüpilisel „võtmise“ päeval  on  Eesti alkoholikasutaja poolt esimesena tarvitatav jook  42%-l  juhtudest õlu;  37% puhul   vein ja 18% veel kangem  kraam. Kokteile joob 2% tarbijatest ja surrogaate 0,2% küsitletutest.

Eestlased joovad teiste baltlastega võrreldes rohkem õlut ja vähem viina. Levinuim õllekogus on poole liitrine purk või pudel   ja 55% eestlastest joovad korraga rohkem kui ühe õlle.

Siit tuleb välja ka eestlaste huvitav minapilt. 9% ennast karsklaseks pidavatest inimestest tarbib mingit alkoholi vähemalt üks kord nädalas. Vähese koguse  joojatest lausa 35%  võtab mingi alkohoolse joogi  ette  iga nädal. Ja teiselt poolt, ennast intensiivseks alkoholitarbijaks pidavatest inimestest joob 24% midagi samuti vaid korra nädalas.  Väga inimlik arusaam!

Kuidas korreleerub alkoholi tarbimine palgatasemega?  Mida madalam on palgatase, seda intensiivsem on alkoholitarbimine kõikides alkoholitarbijate rühmades.  Siin leiab kinnitust veelkord  ka alkoholimaksude regressiivne iseloom -  tuludega võrreldes on kulud alkoholile madalapalgaliste puhul suhteliselt suuremad.

Aga lähema õlletarbimise juurde. Kui vaatame ainult neid kelle lemmikjoogiks on õlu, siis igapäevaselt tarbib õlut 10%  vastajatest. Umbes pooled vastanutest  naudivad kesvamärjukest  1 kuni 4  korda nädalas; 40% vaid kord nädalas.  Seega, õlu on küll lemmik ja levinud, aga siiski enamusel  mitte igapäevaseks tarbimiseks. Tüüpilisel õllejoomise päeval joob  Eesti õllesõber 68% juhtudest  pooleliitrise õlle, 18% juhtudest on tegemist väikse õlle ja 14% juhtudest on õllepudeli suurus üks  liiter või rohkem.

72% eestlastest õlletarbijaid vastasid, et õlle hind on nende jaoks oluline või väga oluline aspekt. Leedu puhul on see näitaja lausa 94%

Mis aga võiks juhtuda, kui toimuks  õlle hinna tõus?  Kümneprotsendiline hinnatõus Eesti õllesõpra ei murra - 81% ei teeks midagi  ja ainult 18% vähendaks tarbimist. 

Kui aga hind tõuseks poole võrra, siis lausa 61%  õlletarbijatest  tõmbaks oma lemmikjoogi oste väiksemaks. 11% õlletarvitajatest leiab, et ta lõpetab sellisel juhul üldse igasuguse alkoholi pruukimise. Leedus on see näitaja lausa 20%

Samas puudub kõikide alkoholiliikide tarbijatel  väga selge arusaam sellest, kuidas võiks nende alkoholitarbimise muster muutuda peale 50% alkoholihinna tõusu - kas hakatakse tarbima muid vägijooke, välismaalt toodud  sala-alkoholi või isegi  surrogaate kasutama. Võimaliku käitumise modelleerimisega hetkel tegeleme. Eks see ole ka loomulik – nii suur hinna tõus tundub olevat kuidagi ebamaine,  et oma käitumist sellistes tingimustes ette kujutada.

Samas on Eesti ja Läti alkoholihindade erinevuse tõttu  teatud uued käitumismustri juba tekkinud ning uued Eesti alkoholiaktsiisitõusud süvendavad „alkorallit“ veelgi. Kuigi on selge, et tavamõistusega inimene Eesti lõunapiirist kaugemalt Lätti õlut ostma ei  lähe – see ei tasu ära ei ajaliselt ega rahaliselt.  Ma näen siin hoopis teistmoodi riske – selline olukord võimaldab tekkida poolkriminaalsetel struktuuridel, mis korraldavad odavama Läti alkoholi transporti ja müüki Tõrvast Rovaniemini.  Tehniliselt ja rahaliselt on tarneahela korraldamine  ju imelihtne nende kontrollimine aga väga keerukas. Võib tekkida täiesti teistlaadne alkoholiturg  ja tarbimise muster, kus riigi ja ühiskonnapoolne kontroll Eestis alkoholitarbimise üle oluliselt väheneb.  

Kui sõjaeelse Eestis said  salaviina vedajatest  Eestist  Soome niinimetatud piiritusekuningad, siis oluline alkoholihindade erinevus Läti, Eesti  ja Soome vahel  võib aga  tekitada uue „õllekeisrite“ seltskonna. Ajalugu on ilus! 

Tunnelisse läks vesi

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/eamets-majandusele-annaks-hoo-helsingi-tallinna-tunnel-aga-laenuvotmisega-oleme-hiljaks-jaanud?id=76276863

Lähiajalugu on näidanud, et Eesti majandusel läheb nii hästi või halvasti, nagu läheb parajasti Soome majandusel, tõdes TÜ makroökonoomika professor Raul Eamets.

Intervjuus Vikerraadiole märkis Eamets, et üha rohkem tundub talle hea plaanina Helsingi-Tallinna tunnel.

VT: nii! Tunnel maksab 10-15 miljardit eurot!  Seda ehitatakse 10 aastat kui täna kohe peale hakata ning seda pole kuidagimoodi võimalik ilma laenuta ehitada. Mitte kuidagi!

Aga näe, järgmine lause ju nagu välistab selle: 

Intervjuus tõdes Eamets muu hulgas, et laenuvõtmisega on Eesti hiljaks jäänud, sest EL on karmistanud eelarvepoliitika kontrolli.

Poliitpank (Vikerraadio (72): 15.11.2016)

ERR arvamusportaali link

Asjatundjad on valmis saanud vist nüüdseks juba endise peaministri poolt tellitud majandusarengu raporti.   Teema on kahtlematult huvitav ja ülimalt päevakohane. Samas  - mingit imerohtu me siit ei leia ning raport jätab paiguti vastuolulise ning deklaratiivse mulje. Olen kimbatuses selle teksti žanri määratlemisega. Seda  võiks ehk  nimetada lobby-paberiks, kus käskivas kõneviisis on pandud kirja need asjad, mida riik peaks  tegema. Paraku on jäetud määratlemata - kes neid käske peab täitma ja kust tuleb selleks raha!

Kui räägime Eesti majandusarengust, siis see saab tulla ainult majandusetegevuse  ümberstruktureerimise kaudu.  Kuidas majanduse moderniseerumist saavutada?  Kuigi tegevusi on raportis välja toodud palju, siis midagi uut ja erilist on raske leida.  Ikka see, et haridus peab kooskõlas toimetama ettevõtluse huvidega; majanduskeskkonda tuleb kogu aeg seirata  ja arendustegevusse rohkem raha panna. Aga sellega tegelevad ülikoolid ju aastakümneid!  Tänase rahastatuse juures pole hariduses suuremad ümberkorraldused enam võimalikud. Aga mida peaks ettevõtjad tegema majanduse moderniseerumiseks - sellest pole raportis otsesõnu suurt midagi öeldud!

Soovitatakse suurendada loodus-  ja tehnikateaduste erialade õppureid kõrgkoolides. Aga numbrid näitavad, et selle valdkonna lõpetajaid nii kõrg- kui ametikoolides kokku on meil 35% kogulõpetajatest ja seda on  lausa 8% protsendipunkti rohkem kui Põhjamaades.  See viitab asjaolule, et tehnikaerialade töötajate puudus tuleneb mitte niivõrd hariduse vaid hoopis  ettevõtluse poole pealt. Pakutav palgatase on lihtsalt nii madal, et noored leiavad tasuvama töö  välimaal.  

Tõdetakse, et meie töötajad on hõivatud madala lisaväärtusega sektorites. Raportis kasutatakse läbivalt inimeste kohta sõna  „töötajad“ asemel alavääraristavat terminit „töökäed“.  Kuna  tööjõudu  Eestis napib,  siis soovitab raport igal aastal tuhandeid inimesi Araabiast ja Aasiast juurde tuua.  Nagu Eesti ei olekski Euroopa Liidu riik, kus ühtsel tööturul on kokku üle 350 miljoni inimese?  Odava välistööjõu  Eestisse lubamine aga ei motiveeri ju Eesti ettevõtjaid tootmis uuendama, vaid säilitab olemasoleva madala lisandväärtusega tootmisstruktuuri.

Maksupeatükk on täiesti „mulgipuder“,  kus puudub igasugune süsteemne lähenemine.  Veelgi enam, erinevad ettepanekud on üksteisega otseses vastuolus. Ühes lauses väidetakse, et maksude alandamine vähendab riigi jätkusuutlikkust, aga teises lauses soovitatakse makse alandada.

Ühes lauses soovitatakse maksumuudatused teha tuluneutraalselt, aga ei selgitata, kuidas dividendi maksustamine vähenemist saaks kompenseerida kui pole võimalik tõsta tarbimismakse? Tuuakse välja, et Eestis on juba niigi väga kõrge suhteline hinnatase.

Tööjõumakse tahetakse alandada nii, et suunata sotsiaalmaks töövõtja maksuks. Paraku pole see tänase proportsionaalse tulumaksusüsteemi juures maksutehniliselt kuidagi võimalik!  Tööjõumaksude alanemise kompenseerimiseks on välja pakutud varamaksud. Maksuteooria seisukohalt on see nonsenss. Esiteks, varamaksude võimalik maht on suurusjärgu võrra väiksem kui sotsiaalmaksude  kokkusaamiseks vaja on. Teiseks, varamakse pole võimalik lahti siduda tuluvoost. Varamakse ei saa maksta varaga – kalli mereäärse maatüki eest ei saa maksta pilliroo või pardisulgedega,  vaid ikka rahaga. Kui pole tuluvoogu, siis pole ka vara. Ja olemegi tagasi ikkagi tulude maksustamise juures.

Tajudes selle ettepaneku sisutühjust tõdeb raport et nad vist siiski ikka ei poolda ka varamakse. 

On loomupärane, et ettevõtjate  lobby eesmärgiks on küsida riigi käest rohkem odavaid välistöötajaid ja maksude alandamist.  Aga kuna tegemist on ühe erakonna poolt kokkukutsutud  töörühmaga,  siis tekib küsimus – mida tegi selles  seltskonnas Eesti Pank?

Seadusest tulenevalt on Eesti Pank  sõltumatu nii valitsusasutustest kui äriühingutest. Eesti Pank ei kooskõlasta enda seisukohti ei  poliitikute  ega ärimeestega; tema seisukohad peavad olema selgelt eristatavad ning Eesti Panga reputatsiooni ei saa kasutada kitsastes,  ühe poliitilise erakonna huvides. Aga antud juhul on see kõik juhtunud! Eesti Panga osalemine töörühmas tähendab, et kõik raportisse kirjapandu on ka Eesti Panga ametlik seisukoht.  Kuigi tegelikult võib teksti taga olla hoopis partei või kitsas äriettevõtte huvi. Vaikimisi  peab Eesti Pank olema nõus ka nende seisukohtadega, milles ta põhimõtteliselt ei saa olla asjatundja!

Seadus ütleb - „Eesti Pank annab Vabariigi Valitsusele nõu majanduspoliitilistes küsimustes”. Ja nii peabki olema -  kui Valitsus tahab nõu kuulda, siis Eesti Pank läheb ja annab!  Aga -  ta ei kooskõlasta enda arvamust kellegagi ega alluta ennast mitte mingisuguste huvigruppide konsensusele. Tal on selleks endal olemas Eesti kõige paremad  ja kõrgeltmakstud majandusanalüütikud. 

Arvan, et antud olukorras on Eesti Pank  ületanud oma volitusi ning tema  usaldusväärsus ja sõltumatus on kannatada saanud!

Alampalgast ei rääkinud midagi

Ärilehe lugu siit

Reklaam

Majandusteadlane: tulumaksumäära kergitamine ja alampalga tõstmine ei ole ratsionaalsed otsused

14. november 2016 17:50

 3    

Reet Pärgma, reporter

ärileht.ee

Viktor TrasbergFoto: erakogu

Tartu ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg ütles, et maksuvaba miinimumi ja tulumaksumäära tõstmise asemel võiks kaaluda progressiivset tulumaksu.

Käimasolevate koalitsioonikõneluste tulemusi veel avalikult välja ei öelda, kuid päevakorrast on käinud läbi tulumaksuvaba miinimumpalga tõus 500 euroni, tulumaksumäära kergitamine 26%-ni, riigile mittevajalike ettevõtete erastamine ja laenu võtmine riiklikult oluliste investeeringute tegemiseks.

Majandusteadlase Viktor Trasbergi suhtumine tulumaksumäära tõstmisesse on negatiivne. "Mis juhtub on see, et kohe tõuseb ka ettevõtte tulumaks, mis oleks äärmiselt negatiivne signaal ettevõtluskeskkonale. Kui indiviidi seisukohalt on see 26% mingil moel aktsepteeritav, kuid mitte ratsionaalne, siis ettevõttele on see liiga palju," ütles ta.

"See tähendaks, et tuleks lahku lüüa ettevõtte tulumaks ja indiviidi tulumaks. Selles mõttes minnakse antud ideega 14 aasta tagusesse maksusüsteemi ja see ei ole küll arukas. Mis puudutab maksuvaba miinimumi, siis ka see idee on halb ning ei teeks kedagi õnnelikuks. Maksuvaba miinimum ei kehtiks ainult madalapalgalistele vaid kõigile. Jah, suuremapalgalised maksaksid kõrgemat tulumaksu, kuid kaasaaegne maksuteooria ütleb ikka seda, maksukohustuse optimeerimine erinevate tulusaajate lõikes käib läbi maksumäärade, mitte maksuvabastuse."

"Astmelise tulumaksu sõna ma ei kasutaks. Räägime ikka progresseeruvast tulumaksust või maksukoormuse optimaalsest jaotamisest. See on kõige lihtsam, selgem ja odavam," ütles Trasberg. "Kui me tahame alampalgalistele rohkem raha kätte jätta, siis alandame nende maksumäära. Muidugi tuleb ka maksuvaba miinimumi tasapisi tõsta, aga tänases olukorras on 500 eurot liiga palju."

Samuti arvas Trasberg, et laenu võtmine ei saa olla eesmärk omaette. "Laenu võtmine on rahanduse juhtimise instrument. Tuleb välistada laenu võtmine nii öelda ärasöömise pärast: et tõsta laenuga pensione, sotsiaaltoetusi. Sellist asja ei saa olla, sga infrastruktuuri ehitamise kiirendamiseks ja reformide tegemiseks just laenuinstrument ongi. Tulevastele põlvkondadele mõeldud hüvede rahastamise puhul ongi normaalne, kui selle maksukoormus jaotub ka tulevikku."

Astmeline sotsiaalmaks (EPL 1.11.2016)

Link Päevalehe kodukale

Eesti majanduse üheks oluliseks piduriks on tänaseks saanud ettevõtete kõrge sotsiaalmaksukoormus. Meie tööandja sotsiaalmaksud  on võrreldes kogumaksudega kõige suuremad Euroopa Liidu riikide seas.  Töötasule lisanduv maksukoormus ei võimalda tõsta palka ega kaasata töötajaid. Kui palk on madal, siis lähevad Eesti inimesed välismaale ning teiselt poolt, meil puudub võime meelitada siia välismaalasi.   

Sotsiaalmaksusüsteem on püsinud samasugusena pea 25 aastat, alates sellest ajast kui keskmine kuu palk oli 60 eurot ja indiviidi tulumaksumäär 26% Tollal  ei tekitanud tööandjale mingeid probleeme  lisada palgale veel paarkümmend eurot sotsiaalmaksu. Teiselt poolt, ka riigieelarve sai oma vahendid  nii tulumaksude kui muude maksulaekumiste kaudu.  Täna on keskmisele palgale lisanduv 400 eurot sotsiaalmaksu aga tööandja jaoks väga suur koorem.

Miks siis ettevõtte sotsiaalmaksu lihtviisil vähendada ei saa? Aga seepärast, et sellel põhinevad  pensioni ja meditsiinisüsteemi rahastamine, mis on tänaseks samuti rahaliselt üsna kriitilisse seisu jõudnud. Ainuke võimalus tööandja sotsiaalmaksukoormust vähendada on kompenseerida see mingite muude maksudega. Ja siin jõuabki meie maksumõte tupikusse, sest poliitiliselt on välistatud teatud maksude kasutamine. Pean siinkohal silmas tulumakse nii ettevõtte kui indiviidi tasandil.

Aga alustaks siis sotsiaalmaksule lae seadmisega? Tundub, et eelnõu autorid ei saa päriselt aru sotsiaalmaksu olemusest. Tegemist on teistlaadi  maksuga kui näiteks tulumaksud või aktsiisid. Ingliskeelses terminoloogias kasutatakse  mõistet  sotsiaalkindlustusmaksed  või -panustamine  (ingl. social security contributions). See tähendab, et kehtib teatud seos individuaalse (maksu)panustamise ja indiviidi poolt saadava hüvise vahel. Pensioni suurus sõltub eelnenud tööaastatest ja seega makstud maksudest. Kui sotsiaalmaksu ei maksa, siis raviteenust ei saa. Sotsiaalmaksu lagi ei ole aga mitte töökohtade loomise instrument, vaid turuõigluse teema. Oletame, et  töötaja on aegade jooksul maksnud niipalju sotsiaalmaksu, et selle eest peaks ta saama haiglaravi  korral  elada kuuetärnihotellis ja süüa gurmeerestorani toitu.  Kui me aga sellist haiglateenust ei eelda,  siis õigluse printsiibist lähtudes kehtestatakse mingi mõistlik  sotsiaalmaksukohustuse piir.  Turumajandus – peame saama  seda, mille eest maksame! 

Sotsiaalmaksu lae kehtestamine eeldab samaaegselt kolme tingimuse olemasolu. Esiteks, peab kehtima indiviidi tasandil progresseeruva maksumääraga tulumaks. Ilma selleta kaob suur osa sotsiaalmaksubaasist  nagu vesi sõelast. Kombinatsioon proportsionaalsest tulumaksust ja sotsiaalmaksulaest võimaldab üpris erinevaid manipuleerimisvõimalusi, mis meie sotsiaalmaksubaasi kiirelt hävitaks.

Teiseks, sotsiaalmaks peab jaotuma tööandja ja töövõtja vahel - nagu on ka enamuses Euroopas tavaks. Kuna sotsiaalmaksulagi vähendab maksulaekumisi, siis stabiilse tuluvoo  tagamiseks jagatakse maksukoormus erinevate osapoolte vahel.

Kolmandaks,  sotsiaalmaksulagi peab olema mõislikul tasemel, et sellest mingitki  majanduslikku tulemust sünniks. Meile eeskujuks toodud Leedu sotsiaalmaksulae ülekandmine Eestisse  puudutaks  alla tuhandet inimest ehk oleks üpris mõttetu. Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu jõuline alandamine kõikide tööandjate jaoks, mitte mõnele üksikule maksusoodustuste tegemine.

Mis oleks lahendus Eestile?

Tänase maksukorralduse tingimustes ei ole võimalik sotsiaalmaksulae kehtestamine. Ei ole võimalik ka maksukoormuse ülekandumine tarbimismaksudesse, mille kõrge tase on niigi meie maksustruktuuri deformeerinud.  Ei ole võimalik ka üleminek vabatahtlikule  ravikindlustusele, selleks on meid liiga vähe ja oleme liiga vaesed.  Seega, vähemasti meie meditsiinisüsteemi rahastamine  jääb alati põhinema kohustuslikel maksudel.

Lahendus oleks klassikaline – sotsiaalmaksu poolitamine tööandja ja töövõtja vahel.  Ettevõtted maksaksid sotsiaalmaksu ühtse maksumääraga 15% töötasult ning ülejäänud vajaminev summa jääks  töövõtja kanda.  Siin on kaks võimalust- kas suurendada füüsilise isiku tulumaksu või kehtestada lisaks sellele  indiviidi sotsiaalmaks. Viimane süsteem annaks võimaluse kompromissiks tänase proportsionaalse maksumääraga tulumaksusüsteemi säilimise ja erinevate määradega indiviidi sotsiaalmaksu vahel. Pole võimalik kehtestada ühtse määraga indiviidi sotsiaalmaksu, sest see viiks lakke madalatululise maksukoormuse. Seega - pakuks indiviidi sotsiaalmaksumäärade eristamist vähemikus 1-20% sõltuvalt töötasu suurusest. Sotsiaalmaks koos indiviidi tulumaksuga jääks ikka madalamaks kui enamuses Euroopa riikides.  Ja kui meile tundub, et kõige kõrgema palga saajate sotsiaalmaksukoormus on ülekohtuselt liiga kõrge, siis saaks eelpoolnimetatud tingimuste olemasolul kehtestada mõistuspärase  sotsiaalmaksu lae.

Mis nüüd on teismoodi võrreldes eelnevaga? Esiteks, tööandja maksukulu väheneks oluliselt  või nüüd saaks sama tööjõukulu juures maksta kõrgemat palka. Suureneb ettevõtte majanduslik konkurentsivõime ja võimekus palgata tööjõudu.    

Teiselt poolt, kõrgem palk on oluline tegur töötajate motiveerimiseks ja meie ühiskonna kestmiseks. Loomupäraselt kaasneb kõrgema palgaga ka suurem maksukulu ja erinevad tulumaksumäärad. Rõhutagem siinkohal, et  indiviidi maksukohustused ei ole tööandja kulu!

Kolmandaks, kui tegemist oleks  eraldiseisvate indiviidi tulu ja sotsiaalmaksuga, siis võimaldaks see poliitiliselt sujuvamalt teha maksureformi. Tänase  proportsionaalse tulumaksu pooldajad saaksid ka edaspidi jagada maksualast maailmavaadet Putini ja Lukašenkaga. Erineva määraga sotsiaalmaks võimaldaks aga efektiivselt jaotada tulumaksukoormust  erinevate tulusaajate lõikes. Nii nagu  maksuteooria seda ette näeb ja nii nagu Läänemaailmas kombeks.  

Kokkuvõttes, sotsiaalmaksu reformist meil pääsu ei ole. Tuleb  vähendada tööandja maksukoormust  ja kanda see osaliselt üle töövõtjale. Kes siis veel peaks pensioni ja raviteenuse eest maksma kui mitte selle saaja?  Küll turg siis omad ära tunneb - kellele rohkem palka maksta ja missuguseid töökohti luua!

Tahaks pensionile (Vikerraadio (71): 1.11.2016)

Uus pilt       Autor: Markus

Alles see oli,  kui sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna hämmastas Maksuametit oma avaldusega, et tema nagu ei olegi maksumaksja.  Sellest suurt vastukaja siiski ei tekkinud, sest küll tööandja on pidanud ministri palgast kinni nii tulu- kui ka ära maksnud sotsiaalmaksu.   Nii et  ka minister on ikkagi täiemahuline maksumaksja, nagu ka kõik teised palgasaajatest Eesti töötajad. Tegelikkuses pole olemas mingeid A ja B kategooria maksumaksjaid – iga palgasaaja - nii avalikus kui erasektoris – on täiemahuline ja võrdõiguslik maksumaksja!

Aga kui Maksuamet  sai ärevusse aetud ja avaliku sektori töötajad  alavääristatud,  võttis Tsahkna ette Eesti noorte hirmutamise. Teistmoodi  tema avaldust  pensioniea tõstmise kohta 70-nda  aastani või pensioniea üldse ära kaotamisest küll võtta ei saa.

Mis oli  sõnumi sisu? Lihtsas keeles – kui kanname tänase demograafilise olukorra tuleviku raamistikku, siis paarikümne aasta pärast pensioniraha enam ei jätku.  Siit poliitiku lihtne lahendus – suhteliseks pensioni taseme hoidmiseks tuleb tõsta pensioniiga ehk vähendada pensionäride hulka ja sundida inimesed kauem töötama. Julge mees, kes suudab selle uue kõrge pensionivanuse välja öelda!

Paraku põhineb see väljaütlemine eeldustel, et majanduses ega ühiskonnas  ei muutu samal midagi! Ei muutu ühiskonna demograafiline käitumine ja peremustrid; midagi ei muutu töörändes ega immigratsioonivoogudes; midagi ei muutu tootlikkuses ja tehnoloogia arengus; midagi ei muutu majanduspoliitikas ega ka näiteks maksusüsteemis. Ja kui midagi ei muutu, siis kolmekümne aasta pärast on pensionisüsteem pankrotis.

Ainsad,  kes midagi muutma peavad on töötajad, kes nüüd peavad üha kauem ja pikemalt tööd tegema. 

Sellise lähenemise probleem on aga selles, et kindlas kõneviisis räägitakse asjadest, mis juhtuvad tulevikus 30 aasta jooksul ning mille kohta meil ei saa olla täit teadmist.

Miks eeldatakse, et meie sündimus peab kindlasti vähenema? Eesti ajaloos on ju olnud suurema ja madalama sünni-intensiivsusega perioode. Miks arvatakse, et ühiskonna demograafiline  alalhoiuinstinkt ei suurenda meie sündimust?

Samuti, me ei tea,  kuidas muutuvad Eestisse sisserändevood nii Euroopast  kui mujalt piirkondadest. Tänane olukord  võib muutuda, meie atraktiivsus võib välismaalaste silmis kasvada. Mis iganes ettenägematul põhjusel!  See võib tuua hoopis rahvastiku ja tööealiste inimeste arvu suurenemise. Jällegi – tegemist on protsessidega, mida me ei saa ette teada, aga mis rahvaarvu ja maksumaksjate hulka kindlasti mõjutavad.

Edasi, kas oleme võimelised määratlema tehnoloogia  arengu mõju tootlikkusele ja majanduskasvule.  Räägime 4-st  tööstusrevolutsioonist, mis muudab oluliselt kogu majandustegevuse loogikat. Digirevolutsioon kaotab ära väga paljud  tänased ametid  ehk vähendab oluliselt tööjõuvajadust. Samal ajal tuleb ümberjagatavat jõukust ühiskonda juurde. Võib-olla on meil vaja hoopis vastupidist tegevust –  nimelt alandada pensioniiga – pakkumaks töö-  ja teenimisvõimalusi noorematele inimestele?

Pensionid on ühiskonnale rahaline kulu, mis kaetakse  suuremas osas maksutuludest. Jällegi – miks me eeldame tänase maksusüsteemi muutumatust?  Ühiskond saab ju koguda rohkem makse, kui on vaja suurenevaid sotsiaalkulutusi katta.

25-30 aastat on ikka väga pikk aeg, mille jooksul majanduskeskkond kindlasti muutub. 

Teiselt poolt, see on piisavalt pikk aeg ka sujuvaks oludega kohanemiseks ja ühiskonna ümberkorraldamiseks.  Me ei pea täna ennast stressima asjaoludega, mida pole kuidagi võimalik täna täpselt ette teada.

Ja kui minister teatab tänastele noortele,  et pensionile saab võib-olla 70 aastaselt, aga  võib-olla ka üldse mitte, siis see on väga negatiivne signaal Eesti tuleviku kohta.  Eesti on  Euroopa raamistikus madalapalgaline maa.  Miks peaks noored ennast siduma sellise hääbuva maaga, kui maailmas palju riike,  kus makstakse kõrget palka ja kus inimesed saavad ka mõistlikul ajal pensionile.  Ehk selline ministri jutt  õhutab otseselt Eesti noori välismaale lahkuma!

Kui meie eeldatav eluiga suureneb, siis on see üheselt positiivne  trend. Inimesed elavad kauem, on pikemalt vaimses ja füüsilise vormis ning naudivad pikemat tööiga. Ühiskond peab kohanema ja looma sellise töökeskkonna mis sobib ka vanemaealistele - kus saab rõõmuga tööd teha ka 70 pluss vanuses.  Ja seejärel ollakse ikkagi  paarkümmend aastat pensionil,  nagu ka täna.

 See võiks olla põhjus  oluliselt tööturul viibimiseks,  mitte aga poliitikute soov kõvameest mängida!