Eesti majanduse üheks oluliseks
piduriks on tänaseks saanud ettevõtete kõrge sotsiaalmaksukoormus. Meie tööandja
sotsiaalmaksud on võrreldes
kogumaksudega kõige suuremad Euroopa Liidu riikide seas. Töötasule lisanduv maksukoormus ei võimalda
tõsta palka ega kaasata töötajaid. Kui palk on madal, siis lähevad Eesti
inimesed välismaale ning teiselt poolt, meil puudub võime meelitada siia välismaalasi.
Sotsiaalmaksusüsteem on püsinud
samasugusena pea 25 aastat, alates sellest ajast kui keskmine kuu palk oli 60
eurot ja indiviidi tulumaksumäär 26% Tollal ei tekitanud tööandjale mingeid probleeme lisada palgale veel paarkümmend eurot
sotsiaalmaksu. Teiselt poolt, ka riigieelarve sai oma vahendid nii tulumaksude kui muude maksulaekumiste
kaudu. Täna on keskmisele palgale
lisanduv 400 eurot sotsiaalmaksu aga tööandja jaoks väga suur koorem.
Miks siis ettevõtte sotsiaalmaksu
lihtviisil vähendada ei saa? Aga seepärast, et sellel põhinevad pensioni ja meditsiinisüsteemi rahastamine,
mis on tänaseks samuti rahaliselt üsna kriitilisse seisu jõudnud. Ainuke
võimalus tööandja sotsiaalmaksukoormust vähendada on kompenseerida see mingite
muude maksudega. Ja siin jõuabki meie maksumõte tupikusse, sest poliitiliselt
on välistatud teatud maksude kasutamine. Pean siinkohal silmas tulumakse nii
ettevõtte kui indiviidi tasandil.
Aga alustaks siis sotsiaalmaksule
lae seadmisega? Tundub, et eelnõu autorid ei saa päriselt aru sotsiaalmaksu olemusest.
Tegemist on teistlaadi maksuga kui
näiteks tulumaksud või aktsiisid. Ingliskeelses terminoloogias kasutatakse mõistet sotsiaalkindlustusmaksed või -panustamine (ingl. social
security contributions). See tähendab, et kehtib teatud seos individuaalse
(maksu)panustamise ja indiviidi poolt saadava hüvise vahel. Pensioni suurus sõltub
eelnenud tööaastatest ja seega makstud maksudest. Kui sotsiaalmaksu ei maksa,
siis raviteenust ei saa. Sotsiaalmaksu lagi ei ole aga mitte töökohtade loomise
instrument, vaid turuõigluse teema. Oletame, et töötaja on aegade jooksul maksnud niipalju sotsiaalmaksu,
et selle eest peaks ta saama haiglaravi
korral elada kuuetärnihotellis ja
süüa gurmeerestorani toitu. Kui me aga sellist
haiglateenust ei eelda, siis õigluse
printsiibist lähtudes kehtestatakse mingi mõistlik sotsiaalmaksukohustuse piir. Turumajandus – peame saama seda, mille eest maksame!
Sotsiaalmaksu lae kehtestamine
eeldab samaaegselt kolme tingimuse olemasolu. Esiteks, peab kehtima indiviidi
tasandil progresseeruva maksumääraga tulumaks. Ilma selleta kaob suur osa
sotsiaalmaksubaasist nagu vesi sõelast.
Kombinatsioon proportsionaalsest tulumaksust ja sotsiaalmaksulaest võimaldab
üpris erinevaid manipuleerimisvõimalusi, mis meie sotsiaalmaksubaasi kiirelt
hävitaks.
Teiseks, sotsiaalmaks peab
jaotuma tööandja ja töövõtja vahel - nagu on ka enamuses Euroopas tavaks. Kuna
sotsiaalmaksulagi vähendab maksulaekumisi, siis stabiilse tuluvoo tagamiseks jagatakse maksukoormus erinevate
osapoolte vahel.
Kolmandaks, sotsiaalmaksulagi peab olema mõislikul
tasemel, et sellest mingitki
majanduslikku tulemust sünniks. Meile eeskujuks toodud Leedu sotsiaalmaksulae
ülekandmine Eestisse puudutaks alla tuhandet inimest ehk oleks üpris
mõttetu. Kõrgepalgalisi töökohti loob ikka sotsiaalmaksu jõuline alandamine kõikide
tööandjate jaoks, mitte mõnele üksikule maksusoodustuste tegemine.
Mis oleks lahendus Eestile?
Tänase maksukorralduse
tingimustes ei ole võimalik sotsiaalmaksulae kehtestamine. Ei ole võimalik ka
maksukoormuse ülekandumine tarbimismaksudesse, mille kõrge tase on niigi meie
maksustruktuuri deformeerinud. Ei ole
võimalik ka üleminek vabatahtlikule
ravikindlustusele, selleks on meid liiga vähe ja oleme liiga
vaesed. Seega, vähemasti meie
meditsiinisüsteemi rahastamine jääb
alati põhinema kohustuslikel maksudel.
Lahendus oleks klassikaline –
sotsiaalmaksu poolitamine tööandja ja töövõtja vahel. Ettevõtted maksaksid sotsiaalmaksu ühtse
maksumääraga 15% töötasult ning ülejäänud vajaminev summa jääks töövõtja kanda. Siin on kaks võimalust- kas suurendada füüsilise
isiku tulumaksu või kehtestada lisaks sellele indiviidi sotsiaalmaks. Viimane süsteem annaks
võimaluse kompromissiks tänase proportsionaalse maksumääraga tulumaksusüsteemi
säilimise ja erinevate määradega indiviidi sotsiaalmaksu vahel. Pole võimalik kehtestada
ühtse määraga indiviidi sotsiaalmaksu, sest see viiks lakke madalatululise maksukoormuse.
Seega - pakuks indiviidi sotsiaalmaksumäärade eristamist vähemikus 1-20%
sõltuvalt töötasu suurusest. Sotsiaalmaks koos indiviidi tulumaksuga jääks ikka
madalamaks kui enamuses Euroopa riikides.
Ja kui meile tundub, et kõige kõrgema palga saajate sotsiaalmaksukoormus
on ülekohtuselt liiga kõrge, siis saaks eelpoolnimetatud tingimuste olemasolul
kehtestada mõistuspärase sotsiaalmaksu
lae.
Mis nüüd on teismoodi võrreldes
eelnevaga? Esiteks, tööandja maksukulu väheneks oluliselt või nüüd saaks sama tööjõukulu juures maksta
kõrgemat palka. Suureneb ettevõtte majanduslik konkurentsivõime ja võimekus
palgata tööjõudu.
Teiselt poolt, kõrgem palk on
oluline tegur töötajate motiveerimiseks ja meie ühiskonna kestmiseks.
Loomupäraselt kaasneb kõrgema palgaga ka suurem maksukulu ja erinevad
tulumaksumäärad. Rõhutagem siinkohal, et indiviidi maksukohustused ei ole tööandja
kulu!
Kolmandaks, kui tegemist
oleks eraldiseisvate indiviidi tulu ja
sotsiaalmaksuga, siis võimaldaks see poliitiliselt sujuvamalt teha
maksureformi. Tänase proportsionaalse
tulumaksu pooldajad saaksid ka edaspidi jagada maksualast maailmavaadet Putini
ja Lukašenkaga. Erineva määraga sotsiaalmaks võimaldaks aga efektiivselt
jaotada tulumaksukoormust erinevate
tulusaajate lõikes. Nii nagu maksuteooria seda ette näeb ja nii nagu Läänemaailmas
kombeks.
Kokkuvõttes, sotsiaalmaksu reformist
meil pääsu ei ole. Tuleb vähendada tööandja
maksukoormust ja kanda see osaliselt üle
töövõtjale. Kes siis veel peaks pensioni ja raviteenuse eest maksma kui mitte selle
saaja? Küll turg siis omad ära tunneb -
kellele rohkem palka maksta ja missuguseid töökohti luua!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar