Asjatundjad on valmis saanud vist
nüüdseks juba endise peaministri poolt tellitud majandusarengu raporti. Teema
on kahtlematult huvitav ja ülimalt päevakohane. Samas - mingit imerohtu me siit ei leia ning raport
jätab paiguti vastuolulise ning deklaratiivse mulje. Olen kimbatuses selle
teksti žanri määratlemisega. Seda võiks
ehk nimetada lobby-paberiks, kus käskivas kõneviisis on pandud kirja need asjad,
mida riik peaks tegema. Paraku on jäetud
määratlemata - kes neid käske peab täitma ja kust tuleb selleks raha!
Kui räägime Eesti
majandusarengust, siis see saab tulla ainult majandusetegevuse ümberstruktureerimise kaudu. Kuidas majanduse moderniseerumist
saavutada? Kuigi tegevusi on raportis välja
toodud palju, siis midagi uut ja erilist on raske leida. Ikka see, et haridus peab kooskõlas toimetama
ettevõtluse huvidega; majanduskeskkonda tuleb kogu aeg seirata ja arendustegevusse rohkem raha panna. Aga
sellega tegelevad ülikoolid ju aastakümneid! Tänase rahastatuse juures pole hariduses suuremad
ümberkorraldused enam võimalikud. Aga mida peaks ettevõtjad tegema majanduse
moderniseerumiseks - sellest pole raportis otsesõnu suurt midagi öeldud!
Soovitatakse suurendada loodus- ja tehnikateaduste erialade õppureid
kõrgkoolides. Aga numbrid näitavad, et selle valdkonna lõpetajaid nii kõrg- kui
ametikoolides kokku on meil 35% kogulõpetajatest ja seda on lausa 8% protsendipunkti rohkem kui
Põhjamaades. See viitab asjaolule, et tehnikaerialade
töötajate puudus tuleneb mitte niivõrd hariduse vaid hoopis ettevõtluse poole pealt. Pakutav palgatase on lihtsalt
nii madal, et noored leiavad tasuvama töö
välimaal.
Tõdetakse, et meie töötajad on
hõivatud madala lisaväärtusega sektorites. Raportis kasutatakse läbivalt
inimeste kohta sõna „töötajad“ asemel alavääraristavat
terminit „töökäed“. Kuna tööjõudu
Eestis napib, siis soovitab
raport igal aastal tuhandeid inimesi Araabiast ja Aasiast juurde tuua. Nagu Eesti ei olekski Euroopa Liidu riik, kus
ühtsel tööturul on kokku üle 350 miljoni inimese? Odava välistööjõu Eestisse lubamine aga ei motiveeri ju Eesti
ettevõtjaid tootmis uuendama, vaid säilitab olemasoleva madala lisandväärtusega
tootmisstruktuuri.
Maksupeatükk on täiesti
„mulgipuder“, kus puudub igasugune
süsteemne lähenemine. Veelgi enam,
erinevad ettepanekud on üksteisega otseses vastuolus. Ühes lauses väidetakse,
et maksude alandamine vähendab riigi jätkusuutlikkust, aga teises lauses
soovitatakse makse alandada.
Ühes lauses soovitatakse
maksumuudatused teha tuluneutraalselt, aga ei selgitata, kuidas dividendi
maksustamine vähenemist saaks kompenseerida kui pole võimalik tõsta
tarbimismakse? Tuuakse välja, et Eestis on juba niigi väga kõrge suhteline
hinnatase.
Tööjõumakse tahetakse alandada
nii, et suunata sotsiaalmaks töövõtja maksuks. Paraku pole see tänase
proportsionaalse tulumaksusüsteemi juures maksutehniliselt kuidagi
võimalik! Tööjõumaksude alanemise
kompenseerimiseks on välja pakutud varamaksud. Maksuteooria seisukohalt on see
nonsenss. Esiteks, varamaksude võimalik maht on suurusjärgu võrra väiksem kui sotsiaalmaksude kokkusaamiseks vaja on. Teiseks, varamakse
pole võimalik lahti siduda tuluvoost. Varamakse ei saa maksta varaga – kalli
mereäärse maatüki eest ei saa maksta pilliroo või pardisulgedega, vaid ikka rahaga. Kui pole tuluvoogu, siis
pole ka vara. Ja olemegi tagasi ikkagi tulude maksustamise juures.
Tajudes selle ettepaneku
sisutühjust tõdeb raport et nad vist siiski ikka ei poolda ka varamakse.
On loomupärane, et
ettevõtjate lobby eesmärgiks on küsida riigi käest rohkem odavaid
välistöötajaid ja maksude alandamist.
Aga kuna tegemist on ühe erakonna poolt kokkukutsutud töörühmaga, siis tekib küsimus – mida tegi selles seltskonnas Eesti Pank?
Seadusest tulenevalt on Eesti Pank sõltumatu nii valitsusasutustest kui
äriühingutest. Eesti Pank ei kooskõlasta enda seisukohti ei poliitikute ega ärimeestega; tema seisukohad peavad olema
selgelt eristatavad ning Eesti Panga reputatsiooni ei saa kasutada kitsastes, ühe poliitilise erakonna huvides. Aga antud
juhul on see kõik juhtunud! Eesti Panga osalemine töörühmas tähendab, et kõik raportisse
kirjapandu on ka Eesti Panga ametlik seisukoht.
Kuigi tegelikult võib teksti taga olla hoopis partei või kitsas
äriettevõtte huvi. Vaikimisi peab Eesti Pank
olema nõus ka nende seisukohtadega, milles ta põhimõtteliselt ei saa olla asjatundja!
Seadus ütleb - „Eesti Pank annab
Vabariigi Valitsusele nõu majanduspoliitilistes küsimustes”. Ja nii peabki
olema - kui Valitsus tahab nõu kuulda,
siis Eesti Pank läheb ja annab! Aga - ta ei kooskõlasta enda arvamust kellegagi ega
alluta ennast mitte mingisuguste huvigruppide konsensusele. Tal on selleks
endal olemas Eesti kõige paremad ja kõrgeltmakstud
majandusanalüütikud.
Arvan, et antud olukorras on Eesti
Pank ületanud oma volitusi ning
tema usaldusväärsus ja sõltumatus on
kannatada saanud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar