Rohkem võõrast raha (Vikerraadio (85): 30.05.2017)

ERR

Eestis on tulnud teemaks riigieelarve nii-öelda  „defitsiiti laskmine“. Valitsus näeb seda kui võimalust majandust kiirendada, opositsiooni sõnade kohaselt on  maailmalõpp kohe käes.  

Aga mis on defitsiit ja mis on riigivõlg?  

Eelarvedefitsiit  tähendab olukorda, kus avaliku sektori kulud on suuremad, kui laekub tulu. Selle põhjuseks võib-olla näiteks vead tulude-kulude prognoosimises või mingid erakorralised sündmused - näiteks ootamatu majanduslangus.   

Kui kulud on suuremad kui tulu, siis vahe kaetakse tavapäraselt laenamise teel. Kui riik laenab defitsiidi katteks, siis suureneb valitsussektori võlakoormus. Järelikult - riigi võlasumma kujuneb  eelnevate aastate vältel akumuleerunud eelarvedefitsiidi kogusummana. Aga -  riigivõlg ei pea olema ainult eelarvedefitsiidi tagajärg, vaid võib kujuneda riigi teadliku poliitika tulemusena. Näiteks  - riiklikke investeeringuid rahastatakse laenuraha abil või majanduskriisi sujuvaks ületamiseks kasutatakse laenuvahendeid. Mitte ei sööda ära seemnevili, nagu juhtus Eestis hiljutise kriisi ajal.  Seega - riigieelarve võib olla tasakaalus, aga riigi laenukoormus siiski kasvada.

Olen seisukohal, et maksusüsteemil,  riigieelarvel ega riigivõlal ei ole iseseisvat elu. Tegemist on tehniliste rahanduslike instrumentidega, mitte riigi sümboli või jumalusega. Eesti pikaajaline probleem ongi olnud asjaolu, et mingitest tehnilisest maksuinstrumentidest - nagu näiteks proportsionaalne tulumaks -  või madalast võlakoormusest - on tehtud fetiš,  mida peab säilitama vaatamata asjaoludele. Kahjuks on selline puuslike kummardamine takistanud riigi arengut ja mõistuspärast majandustsükli juhtimist.

Laenamise puhul on tegemist tehnilise rahandusliku instrumendiga juba neli tuhat aastat. Selle kasutamata jätmine tähendab sisuliselt pangandussektori olemuse eitamist.

Kui suur riigivõla tase on optimaalne? Selline, mis soodustab riigi arengut ja ei ole samal ajal ühiskonnale koormaks. Eurotsoonis peetakse kõrgeimaks lubatavaks võlakoormuseks 60% SKP tasemega võrreldes. Eesti riigivõlg on 10%

Loomulikult on ülemäärane võlakoormus ühiskonnale koormav ja kulukas. Aga teiselt poolt - on asju, mida tehakse ainult laenamise kaudu, kuna see on rahanduslikult efektiivne ja ühiskonna seisukohalt õiglane.  Sellised riigivõla kaudu rahastatavad hüvised on näiteks infrastruktuur, relvastuse hankimine või reformide läbiviimine.  Küsimus on ka põlvkondade vahelisest kulude jaotumisest.  Kui tulevaste põlvede heaolu ja kindlus tänu neile investeeringutele suureneb, siis on loomupärane, et need kasusaajad ka osaliselt neid kulutusi katavad. Ehk siis maksavad riigilaenu tagasi.

Seega ei ole küsimus  mitte suuremas või väiksemas laenukoormas, vaid kuidas laenuraha kasutatakse. Näiteks Norra on riik, kes ujub rahas ja eelarved tehakse enamasti ülejäägiga. Samas on Norra riigi võlakoorem kolm korda suurem kui Eestil. Norra riik ei pea põhimõtteliselt raha juurde laenama, aga laenuraha kasutamine on lihtsalt rahanduslikult efektiivne.  Riigi laenukoormuse mõõtmine on aga majandusteoreetiliselt mitmepalgelisem kui esialgu näib. Toome esile kaks aspekti -  riigivõla seos inflatsiooni ja investeeringutega.

Teatavasti mõjutab riigi võlakoorma suurust nii intressimäär, kui ka inflatsiooni tase. Majandusteoreetiliselt on võimalik näidata, et inflatsioon vähendab riigivõla suhtelist koormust.  Ehk siis – rõhutame - mõõdukas hindade tõus on alati valitsuse sõber, sest aitab odavama rahaga tagasi maksta riigi võlakohustusi.

Teine aspekt  riigivõlaga on seotud  raha kasutamise viisiga. Kui laen lihtsalt ära süüakse ehk tõstetakse palka ja toetusi, siis on raha raisatud. Erinevalt jooksvast kasutamisest, võiksid laenurahaga tehtud infrastruktuuri investeeringud aga majandusarengut kiirendada.

Toome lihtsa näite riigi ja perekonna  erinevustest. Kui majapidamine võtab laenu ja ostab eluaseme, siis on tegemist nullsummaga – üleval on laenukohustus, aga on olemas ka vara ehk eluase. Riigi puhul on olukord eelarve ja riigivõla mõttes teistmoodi - juba rajatud infrastruktuuri või  õhutõrjerakettide väärtus -  riigivõla arvestuses kajastust ei leia. Siin ongi vastuolu – riigivõlg on ühiskonnale kulu,  aga selle abil loodud kasvueeldused ja julgeolek arvesse ei tule! Selline olukord asetab ka uude valgusesse sageli kasutatava fraasi – „ me ei päranda oma lastele võlakoormat“!  Aga mida siis järeltulevatele põlvedele ikkagi pärandatakse?  Ka täna saab küsida – kas veerand sajandit laenamisest loobunud generatsioon on juhtinud majandustsüklit efektiivselt, kas tänasele ja tulevasele põlvkonnale on välja väljaehitatud moodne infrastruktuur  ja kas kaitsevägi on varustatud tõhusa relvastusega?

Lõpetuseks, – see jutt ei ole mõeldud mitte valitsusele takkakiitmiseks laenukoormuse suurendamisel, vaid  pööramaks tähelepanu asjaolule, et turumajanduses  tuleb elada turumajanduse reeglite kohaselt. 

Mis on tööjõumaks?

Äripäev arvamus 25.mai 2017

Postimees Majandus24

Eurostat paigutab tööjõumaksude alla laias laastus kolm erinevat tüüpi maksu.  Need on indiviidi tulumaks töistelt tuludelt ja sotsiaalkindlustusmaksed, mida tasuvad nii ettevõtted kui majapidamised.  Seega vastus küsimusele – kas füüsilise isiku tulumaks on  tööjõumaks – on üheselt jaatav.

Sotsiaalmaksed on seotud  kahe peamise valdkonnaga – pensioni ja ravikindlustuse rahastamisega.  Olgu siinkohal ka märgitud teatud  keeleline aspekt – sotsiaalkindlustusmaksed (ingl. social security contributions) eeldavad seost konkreetse  inimese või tööandja  sissemakse  ja selle  indiviidi poolt saadava hüvise vahel. Maksude puhul aga sellist seost olla ei tohi.

Kuni 2012 aastani klassifitseeris Eurostat  makse maksubaasi alusel kui tarbimis-, tööjõu, kapitali- ja looduskeskkonna kasutamisel põhinevaid makse. Viimase viie aasta jooksul aga tööjõumakse  enam eelpoolnimetatud viisil kokku ei panda.  Neid saab küll eraldi käsitleda,  aga  ühtse potina neid enam välja ei tooda. Põhjus lihtne – vajalik on eristada,  keda siis tegelikult tööjõumaks koormab – kas töötajat või tööandjat.  See eristamine on äärmiselt oluline maksusüsteemi kujundamisel ja maksukoormuse optimaalsel jaotamisel.

Eestis katavad indiviidi tulumaksud 17% kogumaksudest, Soomes 30%. Ettevõtete poolt makstavad  sotsiaalmaksed on Eestis on 32% kogumaksudest, Soomes aga 20%  Kuigi mõlemad maksuliigid tõukuvad samalt aluselt ehk töölepinguga määratletud töötasult, siis  nende maksude koormuse kandjad on  erinevad subjektid. See ei ole nullsumma mäng,  mille puhul pole vahet, kelle maksukoormus muutub.  Nii näiteks töötaja  tulumaksumäära alandamine või maksuvabastuste suurenemine  ei mõjuta mitte kuidagi  tööandja maksukulu taset. Kuigi töövõtja maksukoormuse alanemine võib tulevikus vähendada  tema nõudmisi palgatasemele. Tulumaks ei ole tööandja kulu ega töölepinguid ei tehta netopalgas. Kui keegi püüab midagi muud väita, siis see on üleskutse seaduserikkumisele.

Aga vaadates tööjõumaksude koormuse jaotumist Eestis,  siis näemegi meie peamist maksuprobleemi – ettevõtete kõrge sotsiaalmaksukoormus, mis ei võimalda tõsta palka ega luua töökohti. Ja vaatamata kõrgele tööandja maksukoormusele, ikka  on pensionid madalad ja Haigekassa pankrotti sammumas. Samas on indiviidi tulumaksukoormus veelgi alanemas, mis omakorda sunnib tõstma tarbimismakse. Mis tähendab seda, et hoiame palga madala  ja suurendame hindu. Minule isiklikult meeldib vastupidine olukord – selline, kus on kõrged palgad ja madalad hinnad! 

Mida siis teha?  Tuleb muuta maksustruktuuri!

Esimene asi on see, et tuleb pool  ettevõtte sotsiaalmaksust viia indiviidi maksukohustuseks. Ehk siis 15% maksab tööandja ja ülejäänud osa töötaja. See avab tee oluliseks palgatõusuks  ja muudab ettevõtted konkurentsivõimelisemaks.

Teiseks, tuleb ära lõpetada ida-slaavilik proportsionaalne tulumaks. Sarnane maksusüsteem kehtib ainult  Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas. Ja veel Eestis ja Leedus. Täna pole ühtegi maksuteoreetilist argumenti, mis  meil peaks olema selline primitiivne  ja ebaefektiivne tulumaks. Kõik sellise tulumaksusüsteemiga kaasnevad tagajärjed on aga majandusele üheselt negatiivsed.

Progresseeruva määraga tulumaks võimaldaks ettevõtte sotsiaalmaksu vähenemist tekkiva tulupuudujäägi kompenseerida kõrgema eraisiku maksustamisega. Kõrgem palk, aga ka kõrgem maks. Pole võimalik ettevõtte sotsiaalmaksu otse töötajale üle kanda, vaid see peab olema indiviidi tasemel progresseeruva maksumääraga.  

Äripäev on teinud korduvalt ettepaneku sotsiaalmaksule lae seadmiseks. Paraku ei ole see tänase proportsionaalse tulumaksusüsteemi puhul maksutehniliselt lihtsalt  võimalik.  Sotsiaalmaksu lagi ei ole töökohtade loomise instrument, vaid õigluse  aspekt, mis viib vastavuse sotsiaalkindlustusmaksete summa ja eeldatavalt vastu saadava hüvise koguse.   Töökohti loob ikka madal sotsiaalmaksukoormus kõikides sektorites. Küll turg omad ära tunneb ja teab,  kellele on vaja kõrgemat palka maksta.  Sotsiaalmaksule lae seadmine eeldab aga vältimatult indiviidi tulumaksumäära progresseeruvust ja maksukoormuse jaotust tööandja ja töövõtja vahel. Kui neid ei ole, siis on see sama sisukas kui sõelaga vee kandmine (vt. ELP, 1.11.2016).

Kolmandaks, indiviidi tasandil suurem tulude maksustamine võimaldaks ka tarbimismaksud   konkurentsivõimelisemaks alandada ja vähendada tarbijate moonutuslikku käitumist.

Neljandaks, ka klassikalise ettevõtte kasumimaksu sisseseadmisest ei ole pääsu. Ettevõtted, kes ei panusta ühiskonna arengusse oma kasumi jagamise  kaudu, ei vääri ühiskonna usaldust ega respekti. Oluliselt lihtsam kõigi jaoks oleks  madalal tasemel kohustuslik ettevõtte kasumimaks, kui tänane paranoia panditulumaksu  ja maksuoptimeerimisega. 

Kes maksab õlle eest? (Vikerraadio (84):16.05.2017)

ERR

Eestis on sageli juttu tulumaksukoormuse jaotusest erinevate tulurühmade lõikes. Maksuteooria eeldab tulumaksu teatavat progresseeruvust, mis tähendab , et suurema tulu saajad panustavad ka suhteliselt rohkem riigikassasse  kui väiksematululised. 

Erinevalt isiku tulumaksust on aga tarbimismaksud tavapäraselt regresseeruva iseloomuga. Lihtsas keeles -  suhteliselt suurem maksukoormus lasub madalama sissetulekuga inimestel.

Käsitleme siinkohal alkoholimaksude koormuse jaotumist Eesti  tulurühmade lõikes.  Oleme läbi viinud põhjaliku uuringu alkoholi tarbimisest Balti riikidest ning püüdnud leida seoseid tarbimismustri ja tulude vahel.

Eesti täiskasvanud elanikkonnast 85% tarbib aasta jooksul mingeid alkohoolseid jooke. Ka Eesti riigieelarvel  on alkoholiga erisuhe. Oleme alkoholiaktsiisi  osakaalu poolest riigieelarves Euroopas suveräänne liider –  meie riigieelarve saab 3% oma tuludest  alkoholiaktsiisist.

Alkoholiostud moodustavad keskmiselt  2% pere kulutustest kuus.  Kui ostad kangemat kraami, siis maksad aga paratamatult ka tarbimismakse.  Alkoholiga seonduvaid makse on mitmeid, aga teeme juttu kahest  –  milleks on spetsiifiline alkoholiaktsiis  ja  toote lõpphinnas sisalduv käibemaks.

Olgu rõhutatud, et aktsiiside ja käibemaksu arvutamise alus on täiesti erinev. Aktsiis on niinimetatud ühikuline  maks. Alkoholi puhul maksustatakse tinglikult alkoholi sisaldavat mahuühikut, sõltumata selle koguse hinnast. Näiteks, sõltumatult sellest, kas vein maksab poes 3 eurot  või 300 eurot, sisaldab ta ikka samasuure summa aktsiisimaksu.

Erinevalt aktsiisist sõltub käibemaks aga kauba hinnast. 3-eurose veini puhul on see 50 senti, 300 eurose veini puhul  aga 50 eurot.

Kui palju siis Eestis müüdavad alkohoolsed joogid keskeltläbi tarbimismakse sisaldavad? Pooleliitrine ja ühe-eurone pudel õlut sisaldab  23 senti aktsiisi ja 17 senti käibemaksu. Alates juulist tõuseb  aktsiisimaksu osa 39 sendini, mis on pea neli korda rohkem kui Lätis, kus õlleaktsiis samalt pudelilt on ikka 11 senti.

Pudel veini sisaldab 92 senti aktsiisi sõltumata tema  poehinnast ja pudel viina sisaldab 4 eurot 80 senti aktsiisi.

Aga nüüd lähemalt maksukoormuse jaotusest. Uuringud näitavad, et alkoholiga seotud maksud on Eesti selgelt regresseeruvad. Suhteliselt suurem maksukoormus lasub madalama palga saajatel võrreldes suurematululistega.  Nii näiteks maksavad alla 800 eurose netotulu saajad keskeltläbi 2% oma kogu majapidamiskuludest alkoholimaksudeks. Üle 1200 eurot teeniva inimese puhul on see ainult 0.7% netotuludega võrreldes.   

Miks selline maksukoormuse regresseeruvus halb? Nagu öeldud, alkoholimaksud  koormavad madalatululisi suhteliselt rohkem kui kõrgepalgalisi. See mõjutab omakorda tarbimiskulutusi ehk alkoholi kulude tõttu võivad mingid muud vajalikud ostud tegemata jääda. Aga ärgu siis joodagu nii palju! Tegemist on paraku paljude jaoks sõltuvuskaubaga ning kahjuks käib napsiostmine sageli muude kaupade kokkuhoiu arvel.

Kui arvutame korrelatsiooni alkoholimaksude kulu ning inimeste tulude vahel, siis tuleb välja  selge seos  - mida madalam tulu, seda suurem on alkoholiga seotud maksukoormus. Huvitav on aga see, et  käibemaks on  alkoholi puhul suurema regreseeruvusega kui aktsiisid. See tuleneb meie tarbimise struktuurist ja  erinevate alkoholitüüpide hinnatasemest. Kõige suurema regresseruvusega aktsiisimaks tuleb esile õlle puhul; Lätis on näiteks selliseks joogiks aga viin.

Lihtsalt öeldes, tulude tõustes ei hakka inimesed rohkem ja kallimat alkoholi tarbima! Või vastupidi – vaesemad inimesed Eestis  ostavad liiga palju ja liiga kallist alkoholi! Inimeste alkoholitarbimise muster on välja kujunenud  ja ei sõltu üks-üheselt ostuvõimekuse tasemest.

Kui alkoholimaksude regresseeruvust saab siiski peamiselt hinnata õigluse seisukohalt, siis aktsiismäärade tõus mõjutab otseselt riigirahandust ja maksulaekumisi.   

Tuleb näha selget seost tulumaksuvaba miinimumi tõstmise ja  alkoholiaktsiiside tõstmise vahel.  Kuigi madalapalgalised võidavad  tulumaksu koormuse vähendamisest, toimub tahes-tahtmata nende maksukoormuse tõus alkoholimaksude kaudu. Tulumaksu alandamine kompenseeritakse tarbimismaksude koormuse suurendamise kaudu.  

Oluline aspekt Eesti jaoks on ka suurenev õlleturism Läti vabariiki, sest nagu mainiti, õlleaktsiiside tase on seal alates suvest 4 korda madalam kui Eestis ja see teeb ka sealt alkoholi ostmise oluliselt ahvatlevamaks. 

Trump käis trumbid lauda (Vikerraadio (83) 2.05.2017)

ERR

Eelmisel nädalal tuli president Trumpi meeskond  välja tulumaksuplaaniga, mida suuresõnaliselt  lubas  ka valimisprogramm. Muudatused USA maksusüsteemis on alati laialdast tähelepanu tõmmanud - nii eeskuju  ja trendinäitamisega. Seega on ka meie jaoks oluline mõtestada maksumuutuste olemust ja aimata nende võimalikku mõju Eesti majanduskeskkonnale.  

Siiani räägitakse Ronald Reagani 1986 aasta tulumaksureformist, mis andis tõuke maksusüsteemi põhimõtete muutmisele ja  maksumäärade alandamisele paljudes riikides. Midagi sellist lubab nüüd ka Trump, öeldes, et tegemist on selle sajandi suurima  maksureformiga.

Väljapakutud tulumaksureform on suunatud isiku tulumaksu ja ettevõtete kasumimaksu vähendamisele ja lihtsustamisele.

USA maksukoormus  indiviidi tasandil on üks madalamaid OECD riikide seas ning seega  mingit maksuoptilist efekti on maksualandamisega raske saavutada.  Aga nagu ikka,  valija instinkt on suuresti föderaalmaksude vastane ja seega tulumaksu alandamine võetakse tänuga vastu. Kuigi uuringud näitavad, et ameeriklased tajuvad väga selgelt, et läbi tulumaksude panustatakse ka  oma riigi arengusse.

Indiviidi tasandil on pakutud välja 3 maksuastet tänase 7 asemel. Tegemist ei ole üleminekuga proportsionaalsele maksusüsteemile, küll aga läheb süsteem lihtsamaks  ja vähem progresseeruvamaks. Kavandatud madalaim tuluaste on 10%; keskmine ja 25% ja kõrgeimatele tuludele  kehtestataks 35% tulumaks võrreldes tänase 39,6% määra asemel. Mulle see meeldib, olen aastate vältel ka Eestile pea samasugust tulumaksumäärade kombinatsiooni soovitanud.

Missuguselt tulutasemelt need määrad kehtima hakkaksid?

Eelmise nädalal avaldatud maksuplaanis neid astmeid pole küll täpsustatud, aga kampaania käigus on näidatud astmed oleksid järgnevad  - euro arvestuses tõuseks 25%-ni  maksumäär alates 2800 eurost kuus ja 35%-ti oleks maksumäär 8600 eurot ületavalt summalt. Olgu täpsustatud, et tegemist on summadega peale mitmesuguseid mahaarvamisi. Aga mahaarvamiste süsteem on Ameerikas väga keeruline ja mitmetahuline.

Ühelt poolt, meilgi tuntud tulumaksuvaba miinimum kavatsetakse tõsta 1100 euroni kuus, mille tulemuseks on maksulaekumiste vähenemine.

Teiselt pool, seatakse ülempiir  n-ö individualiseeritud maha-arvamistele; muud maha-arvamised ei tohi olla suuremad kui  92 tuhat eurot aastas. See  peaks jälle riigikassasse raha juurde tooma.  Üllatav on aga soov piirata maksustatavast summast maha-arvamisi kohalikke kinnisvaramakse. Ameerika on maja- ja maaomanike riik ning võib arvata, et selline tulumaksukoormuse tõus  USA presidendi populaarsust ei kasvata.

Kasumimaksust ka. Plaan näeb ette vähendada kasumimaksu määra tänaselt 35% nii madalale kui 15%,  mis on küll väga jõuline samm. Tõsi, USA nominaalne kasumimaksumäär on OECD  riikide seas kõige kõrgem ning siinkohal on põhjus maksumäära alandada kindlasti olemas. Kuigi ka tänane tegelik USA ettevõtete maksukoormus on tänu paljudele mahaarvamistele oluliselt madalam.

Samuti, meelitamaks ameerikamaiseid rahvusvahelisi suurfirmasid tooma raha koju tagasi ja maksma USA-s rohkem  kasumimaksu,  kehtestatakse neile ühekordne madal „teretulemast koju“ maksupakett.

Mis on USA maksreformi eesmärk ja kas sellel võiks olla ka mõju meie majandusele või maksureformidele?

Maksureformide eesmärgiks on ergutada majanduskasvu. Majanduskasv on olnud 1-2 protsendipunkti madalam  kui pikaajaline keskmine 3% aastas.  Seega kasumimaksu mitmekordne alandamine peaks suurendama loomupäraselt majanduslikku aktiivsust nii läbi tarbimise kui ettevõtete majandustegevuse. Tuleb ka Eestis tuttav ette!

Kuidas siis kokkuvõttes Trumpi maksuplaani hinnatase? Rõhutatakse 3 aspekti.  Esiteks, tulumaks alaneb kõikide tulusaajate rühmade lõikes.

Teiseks, suhteliselt rohkem alaneb tulumaks just kõige jõukamas tulusaajate segmendis, mis on toonud kaasa ka oodatud kriitika. Seda peetakse ebaõiglust suurendavaks ja Trumpi laadseid ülirikkaid soodustavaks.

Kolmandaks, kuigi tulumaksu alanemine USA-s on suurendanud pikaajaliselt majanduskasvu, siis lühiajaliselt põletab selline tegevus ootuspäraselt suure augu  föderaaleelarvesse. Alati on põletanud,  alates Reaganist ja jätkates Bushidega - maksualandused on  toonud kaasa eelarvedefitsiidi suurenemise.  Mida siis demokraadid oma maksutõusudega on suutnud mõnevõrra vähendada.

Trump kavatseb ka föderaalvalitsuse kulutusi kokku tõmmata -  näiteks vähendada riigi kulutusi meditsiinisüsteemi nn Obamacare raames -  siis föderaaleelarve miinus ikkagi suureneb.  Pole võimalik ka suurendada teisi makse eelarve tasakaalustamiseks – näiteks pole erinevalt Eestist  föderaaleelarves peaaegu üldse tarbimismakse. Seega, pea ainuke lootus defitsiidist hoidumiseks on  suurenev majandusaktiivsus.  

Kokkuvõttes – uue USA presidendi maksuplaan on laual.  Võetakse aega arutada ja  kindlasti ei saa ka kõik väljapakutud asjad tegelikkuseks. Kas sellest saab ka epohhiloov reaganlik maksureform – indiviidi tulumaksude puhul pigem mitte; ettevõtte tulumaksu puhul võib-olla jah