Mis on tööjõumaks?

Äripäev arvamus 25.mai 2017

Postimees Majandus24

Eurostat paigutab tööjõumaksude alla laias laastus kolm erinevat tüüpi maksu.  Need on indiviidi tulumaks töistelt tuludelt ja sotsiaalkindlustusmaksed, mida tasuvad nii ettevõtted kui majapidamised.  Seega vastus küsimusele – kas füüsilise isiku tulumaks on  tööjõumaks – on üheselt jaatav.

Sotsiaalmaksed on seotud  kahe peamise valdkonnaga – pensioni ja ravikindlustuse rahastamisega.  Olgu siinkohal ka märgitud teatud  keeleline aspekt – sotsiaalkindlustusmaksed (ingl. social security contributions) eeldavad seost konkreetse  inimese või tööandja  sissemakse  ja selle  indiviidi poolt saadava hüvise vahel. Maksude puhul aga sellist seost olla ei tohi.

Kuni 2012 aastani klassifitseeris Eurostat  makse maksubaasi alusel kui tarbimis-, tööjõu, kapitali- ja looduskeskkonna kasutamisel põhinevaid makse. Viimase viie aasta jooksul aga tööjõumakse  enam eelpoolnimetatud viisil kokku ei panda.  Neid saab küll eraldi käsitleda,  aga  ühtse potina neid enam välja ei tooda. Põhjus lihtne – vajalik on eristada,  keda siis tegelikult tööjõumaks koormab – kas töötajat või tööandjat.  See eristamine on äärmiselt oluline maksusüsteemi kujundamisel ja maksukoormuse optimaalsel jaotamisel.

Eestis katavad indiviidi tulumaksud 17% kogumaksudest, Soomes 30%. Ettevõtete poolt makstavad  sotsiaalmaksed on Eestis on 32% kogumaksudest, Soomes aga 20%  Kuigi mõlemad maksuliigid tõukuvad samalt aluselt ehk töölepinguga määratletud töötasult, siis  nende maksude koormuse kandjad on  erinevad subjektid. See ei ole nullsumma mäng,  mille puhul pole vahet, kelle maksukoormus muutub.  Nii näiteks töötaja  tulumaksumäära alandamine või maksuvabastuste suurenemine  ei mõjuta mitte kuidagi  tööandja maksukulu taset. Kuigi töövõtja maksukoormuse alanemine võib tulevikus vähendada  tema nõudmisi palgatasemele. Tulumaks ei ole tööandja kulu ega töölepinguid ei tehta netopalgas. Kui keegi püüab midagi muud väita, siis see on üleskutse seaduserikkumisele.

Aga vaadates tööjõumaksude koormuse jaotumist Eestis,  siis näemegi meie peamist maksuprobleemi – ettevõtete kõrge sotsiaalmaksukoormus, mis ei võimalda tõsta palka ega luua töökohti. Ja vaatamata kõrgele tööandja maksukoormusele, ikka  on pensionid madalad ja Haigekassa pankrotti sammumas. Samas on indiviidi tulumaksukoormus veelgi alanemas, mis omakorda sunnib tõstma tarbimismakse. Mis tähendab seda, et hoiame palga madala  ja suurendame hindu. Minule isiklikult meeldib vastupidine olukord – selline, kus on kõrged palgad ja madalad hinnad! 

Mida siis teha?  Tuleb muuta maksustruktuuri!

Esimene asi on see, et tuleb pool  ettevõtte sotsiaalmaksust viia indiviidi maksukohustuseks. Ehk siis 15% maksab tööandja ja ülejäänud osa töötaja. See avab tee oluliseks palgatõusuks  ja muudab ettevõtted konkurentsivõimelisemaks.

Teiseks, tuleb ära lõpetada ida-slaavilik proportsionaalne tulumaks. Sarnane maksusüsteem kehtib ainult  Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas. Ja veel Eestis ja Leedus. Täna pole ühtegi maksuteoreetilist argumenti, mis  meil peaks olema selline primitiivne  ja ebaefektiivne tulumaks. Kõik sellise tulumaksusüsteemiga kaasnevad tagajärjed on aga majandusele üheselt negatiivsed.

Progresseeruva määraga tulumaks võimaldaks ettevõtte sotsiaalmaksu vähenemist tekkiva tulupuudujäägi kompenseerida kõrgema eraisiku maksustamisega. Kõrgem palk, aga ka kõrgem maks. Pole võimalik ettevõtte sotsiaalmaksu otse töötajale üle kanda, vaid see peab olema indiviidi tasemel progresseeruva maksumääraga.  

Äripäev on teinud korduvalt ettepaneku sotsiaalmaksule lae seadmiseks. Paraku ei ole see tänase proportsionaalse tulumaksusüsteemi puhul maksutehniliselt lihtsalt  võimalik.  Sotsiaalmaksu lagi ei ole töökohtade loomise instrument, vaid õigluse  aspekt, mis viib vastavuse sotsiaalkindlustusmaksete summa ja eeldatavalt vastu saadava hüvise koguse.   Töökohti loob ikka madal sotsiaalmaksukoormus kõikides sektorites. Küll turg omad ära tunneb ja teab,  kellele on vaja kõrgemat palka maksta.  Sotsiaalmaksule lae seadmine eeldab aga vältimatult indiviidi tulumaksumäära progresseeruvust ja maksukoormuse jaotust tööandja ja töövõtja vahel. Kui neid ei ole, siis on see sama sisukas kui sõelaga vee kandmine (vt. ELP, 1.11.2016).

Kolmandaks, indiviidi tasandil suurem tulude maksustamine võimaldaks ka tarbimismaksud   konkurentsivõimelisemaks alandada ja vähendada tarbijate moonutuslikku käitumist.

Neljandaks, ka klassikalise ettevõtte kasumimaksu sisseseadmisest ei ole pääsu. Ettevõtted, kes ei panusta ühiskonna arengusse oma kasumi jagamise  kaudu, ei vääri ühiskonna usaldust ega respekti. Oluliselt lihtsam kõigi jaoks oleks  madalal tasemel kohustuslik ettevõtte kasumimaks, kui tänane paranoia panditulumaksu  ja maksuoptimeerimisega.