Eestis on tulnud teemaks riigieelarve
nii-öelda „defitsiiti laskmine“.
Valitsus näeb seda kui võimalust majandust kiirendada, opositsiooni sõnade
kohaselt on maailmalõpp kohe käes.
Aga mis on defitsiit ja mis on
riigivõlg?
Eelarvedefitsiit tähendab olukorda, kus avaliku sektori kulud
on suuremad, kui laekub tulu. Selle põhjuseks võib-olla näiteks vead tulude-kulude
prognoosimises või mingid erakorralised sündmused - näiteks ootamatu majanduslangus.
Kui kulud on suuremad kui tulu,
siis vahe kaetakse tavapäraselt laenamise teel. Kui riik laenab defitsiidi
katteks, siis suureneb valitsussektori võlakoormus. Järelikult - riigi võlasumma
kujuneb eelnevate aastate vältel akumuleerunud
eelarvedefitsiidi kogusummana. Aga - riigivõlg ei pea olema ainult eelarvedefitsiidi
tagajärg, vaid võib kujuneda riigi teadliku poliitika tulemusena. Näiteks - riiklikke investeeringuid rahastatakse laenuraha
abil või majanduskriisi sujuvaks ületamiseks kasutatakse laenuvahendeid. Mitte
ei sööda ära seemnevili, nagu juhtus Eestis hiljutise kriisi ajal. Seega - riigieelarve võib olla tasakaalus, aga
riigi laenukoormus siiski kasvada.
Olen seisukohal, et
maksusüsteemil, riigieelarvel ega riigivõlal
ei ole iseseisvat elu. Tegemist on tehniliste rahanduslike instrumentidega, mitte
riigi sümboli või jumalusega. Eesti pikaajaline probleem ongi olnud asjaolu, et
mingitest tehnilisest maksuinstrumentidest - nagu näiteks proportsionaalne
tulumaks - või madalast võlakoormusest -
on tehtud fetiš, mida peab säilitama
vaatamata asjaoludele. Kahjuks on selline puuslike kummardamine takistanud riigi
arengut ja mõistuspärast majandustsükli juhtimist.
Laenamise puhul on tegemist
tehnilise rahandusliku instrumendiga juba neli tuhat aastat. Selle kasutamata
jätmine tähendab sisuliselt pangandussektori olemuse eitamist.
Kui suur riigivõla tase on
optimaalne? Selline, mis soodustab riigi arengut ja ei ole samal ajal
ühiskonnale koormaks. Eurotsoonis peetakse kõrgeimaks lubatavaks võlakoormuseks
60% SKP tasemega võrreldes. Eesti riigivõlg on 10%
Loomulikult on ülemäärane
võlakoormus ühiskonnale koormav ja kulukas. Aga teiselt poolt - on asju, mida
tehakse ainult laenamise kaudu, kuna see on rahanduslikult efektiivne ja
ühiskonna seisukohalt õiglane. Sellised
riigivõla kaudu rahastatavad hüvised on näiteks infrastruktuur, relvastuse
hankimine või reformide läbiviimine. Küsimus
on ka põlvkondade vahelisest kulude jaotumisest. Kui tulevaste põlvede heaolu ja kindlus tänu
neile investeeringutele suureneb, siis on loomupärane, et need kasusaajad ka
osaliselt neid kulutusi katavad. Ehk siis maksavad riigilaenu tagasi.
Seega ei ole küsimus mitte suuremas või väiksemas laenukoormas,
vaid kuidas laenuraha kasutatakse. Näiteks Norra on riik, kes ujub rahas ja
eelarved tehakse enamasti ülejäägiga. Samas on Norra riigi võlakoorem kolm
korda suurem kui Eestil. Norra riik ei pea põhimõtteliselt raha juurde laenama,
aga laenuraha kasutamine on lihtsalt rahanduslikult efektiivne. Riigi laenukoormuse mõõtmine on aga
majandusteoreetiliselt mitmepalgelisem kui esialgu näib. Toome esile kaks aspekti
- riigivõla seos inflatsiooni ja
investeeringutega.
Teatavasti mõjutab riigi
võlakoorma suurust nii intressimäär, kui ka inflatsiooni tase. Majandusteoreetiliselt
on võimalik näidata, et inflatsioon vähendab riigivõla suhtelist koormust. Ehk siis – rõhutame - mõõdukas hindade
tõus on alati valitsuse sõber, sest aitab odavama rahaga tagasi maksta riigi
võlakohustusi.
Teine aspekt riigivõlaga on seotud raha kasutamise viisiga. Kui laen lihtsalt
ära süüakse ehk tõstetakse palka ja toetusi, siis on raha raisatud. Erinevalt
jooksvast kasutamisest, võiksid laenurahaga tehtud infrastruktuuri investeeringud
aga majandusarengut kiirendada.
Toome lihtsa näite riigi ja
perekonna erinevustest. Kui majapidamine
võtab laenu ja ostab eluaseme, siis on tegemist nullsummaga – üleval on
laenukohustus, aga on olemas ka vara ehk eluase. Riigi puhul on olukord eelarve
ja riigivõla mõttes teistmoodi - juba rajatud infrastruktuuri või õhutõrjerakettide väärtus - riigivõla arvestuses kajastust ei leia. Siin ongi
vastuolu – riigivõlg on ühiskonnale kulu, aga selle abil loodud kasvueeldused ja
julgeolek arvesse ei tule! Selline olukord asetab ka uude valgusesse sageli
kasutatava fraasi – „ me ei päranda oma lastele võlakoormat“! Aga mida siis järeltulevatele põlvedele ikkagi
pärandatakse? Ka täna saab küsida – kas
veerand sajandit laenamisest loobunud generatsioon on juhtinud majandustsüklit
efektiivselt, kas tänasele ja tulevasele põlvkonnale on välja väljaehitatud moodne
infrastruktuur ja kas kaitsevägi on
varustatud tõhusa relvastusega?
Lõpetuseks, – see jutt ei ole
mõeldud mitte valitsusele takkakiitmiseks laenukoormuse suurendamisel, vaid pööramaks tähelepanu asjaolule, et
turumajanduses tuleb elada turumajanduse
reeglite kohaselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar