Kreeka default (Vikerraadio (37): 30.06.2015)

Kas Kreeka läheb siis pankrotti või ei lähe? Mida üldse tähendab  riigi maksejõuetus?   Räägime natuke mõistetest, sest tundub, et meedias kasutatakse mitmeid sõnu  läbisegi ja ebatäpselt.

Alustame terminist pankrot. Tegelikult on tegemist üsna spetsiifilise õigusliku termininiga, mis tähendab üldjuhul võlgnike ja võlausaldajate suhete klaarimist. Maksejõuetuks muutunud võlgniku allesjäänud vara võetakse üle  ja jaotatakse  võlausaldajate vahel ära.   Seega, pankrotti saab minna ainult eraisik või ettevõte -  kellelt saab midagi turuväärtust omavat vara  ära võtta, et võlgu kompenseerida. Ettevõtted lakkavad peale pankrotti reeglina olemast.  Erinevalt sellest ei saa tänapäeval riigid majanduslikult pankrotti minna – neid ei jaotada ega tükeldada võlausaldajate vahel ära ning neid ei saa maamunalt ära kaotada.  Seega rääkida Kreeka kui riigi pankrotist ei ole ülemäära asjatundlik jutt.  Riik saab jätta maksmata oma võlakohustused välis- ja sisemaiste võlausaldajate ees, aga Kreeka kui  riik  ei pankrotistu ega kao kuhugi!

Teine termin on maksejõuetus. Viimase puhul on tegemist olukorraga, kus laenu võtnud eraisikul või riigil pole põhimõtteliselt võimalik laenukohustusi täita, sest tal pole ei vara ega tulusid. Riigi maksejõuetuse puhul tuleb  teha vahet missugustest kohustustest käib jutt. Kui tegemist on riigi laenukohustusega, siis on asi konkreetne – kas riigil on tulu seda kohustust täita või ei ole!  Teine lugu maksejõuetust vaadelda kui riigivõimu poolt antud lubadust, mida ei suudeta täita. Kui on lubatud maksta mingil tasemel pensione või avaliku sektori palku, milleks aga pole tegelikult raha pole, siis  saab seda käsitleda kui riigi maksejõuetust oma kodanike ees. Ehk kui oma valimislubaduste mittetäitmist.

Kuidas Kreekas asi on? Kreeka eelarve  primaartasakaal ehk eelarve ilma laenukohustusteta on viimastel aastatel olnud positiivne.  Põhimõtteliselt on kulud-tulud tasakaalus – Kreeka riik ei kuluta jooksvalt avalikule sektorile rohkem, kui suudetakse makse koguda. Seega ei ole Kreeka maksejõuetu selles mõttes,  et ei suudaks  üleval pidada  oma avalikku sektorit.

See mida Kreeka aga ei suuda teha, on tasuda oma pilvedesse kerkinud laenukoormat ehk  tagasi maksta riigivõlga.  Inglise keelest tähendab seda sõna default – mis tähendab laenukohustuste täitmata jätmist.  

Kreeka on võtnud viimastel kümnenditel olulisel määral laene. Majandus kasvas enne kriisi küll  kiiresti, aga riigivõlga on suurendatud veelgi kiiremini. Seda laenuraha ei ole võtnud  tänane Tsiprase valitsus, vaid ikka kõik valitsused enne seda. Kuni globaalse kriisini püsis laenukoormus  veel hoomatavas suuruses ehk alla 100% SKP-st, kuid kriisi ajal ja järel kerkis võlatase mitmekordseks.  Seda laenuraha kasutati suures mahus ka Saksa erapankade spekulatiivsete investeeringute  päästmiseks Kreeka korruptiivsetes pankades.

Paratamatud  avaliku sektori kulukärped kriisi tingimustes vähendasid küll riigi kulutusi, aga süvendasid samal ajal majanduslangust ja võlakoorma suhtelist kasvu.  Akumuleerunud riigivõla tasumiseks on vaja saada uut laenuraha ja sellises kinnises ringis keerleb Kreeka juba pikemat aega.   

IMF ja Euroopa Liit on seadunud Kreekale järgnevate abipakettide saamisel tingimuse, et tuleb alandada pensione ja tõsta makse.  See ongi üks peamistest asjaoludest, miks Kreeka   tahab korraldada referendumit. Kreeka valitsus väidab, et need nõudmised lähevad vastuollu nende poolt antud valimislubadustega ning seega  ilma rahva loata nad abipaketi tingimustega  ei nõustu.  

Riikide võlakohustuste täitmata jätmises ei ole aga midagi erandlikku.  Lähiriikidest tuleb meelde Venemaa ja kaugematest maadest Argentiina; samuti mitmed  postkommunistlikud riigid nagu Poola või Ukraina.  Venemaa jättis 1998 aastal suuresti välja maksmata lühi-ajalised võlakirjad; Argentiina jäi  võlgu 90 miljardi dollari suuruses summas.  Olgu märgitud, et mõlemad riigid on ka täna maailmakaardil olemas ja default võlgade maksmises ei ole neid riike pankrotistanud! Pigem vastupidi, mõlema riigi majandus hakkas peale võlamaksete peatamist kiiresti kasvama, mis võimaldas Argentinal hiljem suure osa võlast ka tagasi maksta. 

Mõned eksperdid on arvamusel, et riigi võlakohustuste üle pea kasvamisel ongi kiire lõppmäng kõige parem – tuleb öelda võlausaldajatele,  et raha täna ei saa ja kõik!  See võimaldab ühiskonnal  eluga edasi minna ja laenukoormast vabaneda, mis takistab arengut ja  reformide tegemist. Vist on see ka Kreeka tee, sest võimekust kuhjunud võlakoormat tagasi maksta ei ole!  

Aga loomulikult ei ole võlakohustuste täitmata jätmine tasuta! Häbimärk on küljes pikaks ajaks, mis piirab uute laenude ja investeeringute saamist tulevikus. Samuti on riigi majanduskeskkond palju suurema riskiastmega ja seega väiksema konkurentsivõimega.  Väheneb ettevõtete varade väärtus ja inimesed vaesuvad.  Sageli võetakse kasutusele uus raha, mis toob kaasa kiire inflatsiooni.

Ilmselt suur osa neist see ebameeldivatest asjadest  Kreekas ka juhtub. Aga mismoodi Kreeka võlgade korstnasse kirjutamine mõjutab Euroopa Liitu tervikuna -  selle teadasaamisega enam kaua aega ei lähe! 

Maksumuudatused Riigikogus, juuni 2015 (Vikerraadio (36): 16.06.2015)

Eile võttis Riigikogu vastu paljukõneldud maksumuudatused. Ei tahaks siinkohal rääkida konkreetsetest maksumääradest, vaid  üldisest suundumustest meie maksusüsteemis.  

Lühidalt – lähiaastatel tõusevad maksumäärad alkoholile, tubakale ja mootorikütustele ning suureneb hotellide käibemaksumäär. Seega, tarbimismaksud tõusevad.  Teiselt poolt,  alaneb sotsiaalmaks ja tõuseb maksuvaba tuluosa.  Ehk väheneb ettevõtete kulu ja eraisikute maksukoormus.

Kuidas selliseid maksumuudatusi asetada üldisesse taustsüsteemi? Olen arvamisel, et need viivad meie maksusüsteemi veelgi enam tasakaalust välja ja mõjuvad ühiskonna arengule negatiivselt.

Vaatleme esmalt üldpilti ja siis igat maksumuudatust eraldi. Eesti avaliku sektori sõltuvus tarbimismaksudest on Euroopa Liidus üks suuremaid. Sõltume väga olulisel määral nii sise- kui välismaiste ostjate kulutamissoovist. Aga tarbimismaksud teevad ostmise kallimaks ja seega riigieelarve riskid suuremaks.  Tarbekaupade hinnatase on jõudnud Euroopa jõukamate maade tasemele, mis tõmbab alla kõigi tarbijarühmade ostuaktiivsuse.

Teiselt poolt, tulumaksukoormuse alandamine on tekitanud augu tululaekumistesse, mida tarbimismaksude tõus enam katta ei suuda. Seega oleme olukorras, kus maksutekki pole võimalik enam kuhugile sikutada, sest  ta on lihtsalt liiga väike. Samas  kasvab riigi tuluvajadus vääramatult – sest sotsiaaltoetuste, infrastruktuuri ja riigikaitse vajadused kasvavad kindlasti. Korduvalt on viidatud OECD soovitustele maksustruktuuri kujundamiseks, mis soovitavad nihutada maksukoormus „kasvusõbralikemale maksudele“. Ehk maksustada tarbimist  tulude ja kasumi maksustamise asemel.

Aga kõige uuemad OECD analüüsid sellel teemal jäävad kümne aasta tagusesse ehk globaalse kriisi eelsesse aega. Need analüüsid  ega soovitused ei ole tänas maailmas enam suurt kohased.

Oleme tarbimismaksude tõstmisega jõudnud  tupikteele – riigil tulu on vaja, aga tarbimismakse pole majanduslikult enam võimalik tõsta. Samas tulumaksude tõstmine tähendaks koalitsiooni juhtparteile oma eksimuste tunnistamist. Seega pole poliitiliselt võimalik ka tulumakse suurendada. Ja olemegi olukorras, mida Soome vastne peaminister nimetas kui „iterointi“. Eesti kontekstis siis tähendaks see pikaajalist pisiasjadega ninanokkimist.  Vabandust, aga „ninanokkimisega“ Eesti Riigikogu just täpselt eile terve päeva tegeles.  Tegeles poole protsendi kaupa maksumäärade kruttimine olukorras, kus süsteem on põhimõtteliselt kinni jooksnud.  Huvitav oli aga see, et kavandatud maksutõusud tekitasid ühiskonnas käredakujulisi proteste, mis näitas et maksude  „itereerimine“ ei lähe enam sugugi libedalt.

Aga maksudega seotud manamistest.  Alustame tarbimismaksudest. Nende puhul  kasutatakse jõulist fraasi – „pahede maksustamine“. Alkoholi ja tubaka puhul saab sellega ehk nõus olla, aga selle sõnause käigus esiletoodud termin  ole kuidagi kasutatav autokütuste puhul. Kui bensiini tarbimises nähakse üksnes pahet, mida maksudega hävitada,  siis mul on Riigikogule palju odavam ettepanek -  muudke teed ja tänavad kasutamiskõlbmatuks ja saamegi autokütuste kasutamise „pahest“ lahti. Täna on Eestis mootorkütus küll odavam  kui paljudes Euroopa maades, aga tema hind vastab sendipealt meie ühiskonna tulutasemele.

Aga mis puutub alkoholi maksustamisse, siis selle kõrge osakaalu poolest riigituludes on Eesti suveräänne liider Euroopas. Riigieelarves moodustab alkoholiaktsiis juba täna 4% tuludest, mis on 2 korda rohkem kui teisel kohal olevas Euroopa riigis. Kui valitsuse tulu sõltub nii suurel määral iga alkoholipiisa  pealt saadavast maksust, siis ei ole jutt viinapahega võitlemisest maksude kaudu ülemäära usutav.

Maksuvaba tulumaksumäära tõstmisest. Tegemist on ilmeka näitega, kus tegevuse propagandaväärtus on suurem kui tulemus, mida saavutatakse.  Tulemus on aga riigile kulukas ja ebaefektiivne. Tuleme retoorikat sellest kuidas tulumaksuvabamiinimumi tõus mõjutab rohkem madalatululisi. Tõde on aga see, et kõik tulusaajad  saavad eurodes täpselt ühesuure maksuvabastuse – nii kõige rikkamad kui kõige vaesemad. Kuigi selle maksuvabastuse ainus mõte on toetada madala sissetulekuga inimesi, siis tegelikult toetame päeva lõpuks sama summaga ka neid, kes seda maksuvabastust iseenesest ei vajagi. Kui tahame tõepoolest toetada madalapalgalisi mõjusalt ning mitte minna vastuollu maksuteooriaga,  siis tuleb seda teha maksumäärade eristamise kaudu.  Mis on kõige efektiivsem ja ratsionaalsem viis maksukoormuse jaotamiseks.

Aga kiidame koalitsiooni ka! Sotsiaalmaksu alandamine kahtlematult õige suund, kuigi antud hetkel pigem sümboolse tähendusega!  Samuti on lahendus poolik, sest püütakse sotsiaalmaksu alanemist katta tarbimismaksudega, mis pole paraku võimalik!  Sotsiaalmaksu koormus on täna kõige suurem maksuprobleem, mis pidurdab palkade tõusu, tsementeerib palgavaesust  ja kahandab ettevõtete konkurentsivõimet.  Minu nägemuses võiks ettevõtte sotsiaalmaks 5 aasta jooksul alaneda 15%-ni! Maksukoormus kanduks üle indiviidi tulumaksu ja ettevõtte kasumimaksu. Tõuseks palk ja alaneks ettevõtete maksukoormus!

Kokkuvõttes, koalitsioonil õnnestus päev edukalt õhtusse saada, aga  maksualaste probleemide kuhil läks sedavõrra suuremaks! 

Mida soovitada OECD-le? (Postimees 15.06.2015)

http://pluss.postimees.ee/3226035/viktor-trasberg-mida-soovitada-oecd-le

Eestis korratakse OECD soovitusena, et kasumimaksud pärsivad majandust kõige rohkem, tarbimis- ja varamaksud aga kõige vähem. Tartu Ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg kirjeldab uuringut, millest see maksusoovitus on võetud, ja osundab sama uuringu teisele mõttele, et kuldreeglit optimaalse maksustruktuuri jaoks pole olemas.

Kui endistel aegadel oli iga kõne ja kirjatüki kohustuslik osa Marxi või Lenini tsitaadiga millegi põhjendamine, siis praegu kuuleme Eestis sageli midagi samalaadset OECD soovitustest või arvamistest.

Suupäraseks saanud ühendus nimega OECD on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, kuhu kuulub 34 riiki ning milles Eesti osaleb alates 2010. aastast. Need riigid paiknevad maailma eri paigus ja on väga erineva suurusega (näiteks USA ja Luksemburg) ning suhteliselt erineva elukorraldusega (näiteks Türgi ja Lõuna-Korea). OECD teeb ka korrapäraseid ülevaateid eri riikidest, andes hinnanguid ja soovitusi majandusreformide kohta.

Tahaks aga siinkohal teha juttu OECD ja Eesti maksupoliitika seostest. OECD üks oluline tegevusvaldkond on maksude globaalne analüüs ja sellest lähtudes soovituste andmine maksureformide läbiviimiseks. Nagu mainitud, kuuleme ka Eestis sageli väiteid, et «me lähtume oma tegevuses OECD soovitustest».

Mida siis OECD üldiselt maksude kohta arvab? Keskendume siinkohal kitsamale valdkonnale – maksude struktuurile ja majanduskasvule. Lihtsas keeles tähendaks see maksukoormuse jaotust eri maksubaaside vahel ehk keda või mida maksustada, kas tulusid, tarbimist, loodusvarade kasutamist või kinnisvara. OECD praegused seisukohad põhinevad suuresti 2008. aastal Johanssoni ja kaasautorite tehtud uuringul, mis käsitleb maksustruktuuri ja majanduskasvu seoseid (OECD 2008, WP620).

Uuringu kokkuvõtte avalaused on järgmised: «Kasumimaksud pidurdavad majanduskasvu kõige enam; sellele järgnevad isiku tulumaksud ja seejärel tarbimismaksud. Iga-aastased kinnisvaramaksud näikse olevat kõige vähem kahjuliku mõjuga.» Võimas, seda lauset kuuleme Eestis sageli ja sellega õigustatakse maksumuudatuste tegemist. Tulevat nihutada maksukoormust rohkem kasvu kahjustavatelt maksudelt kinnisvarale ja tarbimisele.

Allpool teeme ära ka selle artikli teise lause Eesti esmaesitluse, mida seni ei ole kõva häälega tehtud.

OECD autoriteedist hoolimata olen arvamusel, et selle uuringu soovitusi ei saa tänapäeva üle kanda, sest kasutatud metoodika ja ajaperiood on nihkes.

Esiteks, uuringuperiood ei kaasa viimase majanduskriisi ja sellele järgnenud aastaid. Vaadeldakse ajavahemikku 1971–2005, mil üleilmne majandus oli suhteliselt stabiilsem ega kogetud globaalset majanduskriisi. Ei ole kuidagi võimalik teha pikaajalise kasvu kohta järeldusi, kui tegelik hiljutine kriisiperiood vaatluse alt välja jätta. Tegemist oleks samalaadse olukorraga, kui mõõdaksime auto keskmist kütusekulu ainult mäest allasõidul ning jätaksime arvestusest välja mäkketõusu kütusekulu. Samamoodi tuleb käsitleda maksusüsteemi ja majanduskasvu seoseid: vaadelda neid mitte ainult headel aegadel, vaid kaasata ka kriisiperioode. Kui märkimisväärselt suur majanduslangus jääb analüüsimudelist välja, siis ei ole usutav ka maksustruktuuri ja majanduskasvu seose ülekandmine praegusesse majandusolukorda.

Teiseks veel olulisem aspekt: nimetatud uuring jätab vaatluse alt välja riikide eelarvedefitsiidi ja võlataseme. Need näitajad on aga majanduskeskkonnas muutunud ülioluliseks. Kui me neid näitajaid võrrandisse ei lisa, siis moonutame maksutaseme ja majanduskasvu seost (meenutame siinkohal Reinharti-Rogoffi teemakäsitlust võlataseme mõjust majanduskasvule). OECD väidab, et riikides, kus on väiksem tulumaksukoormus ja suurem tarbimise maksustamine, peaks ka majanduskasv olema kiirem. Mis riigid need siis Euroopas enne kriisi olid, kus tarbimist maksustati suhteliselt rohkem kui tulusid ning seeläbi saavutati kiirem majanduskasv? Need riigid olid Kreeka ja Portugal, üsna lähedal asuvad nimekirjas ka Hispaania ja Iirimaa. Ehk just needsamad maad, mida tunneme toreda nimega kui PIGSi riigid. Riigid, mis hoidsid maksud madalad, aga suurendasid laenukoormust. Teiste sõnadega tehti parun Münchhausenit: laenati selleks, et hoida maksukoormus madal. Hämmastusega näeme, et sellise «kasvumudeli» pooldajaid on ka praeguses Eestis. Paraku teame ka Kreeka ja Portugali komöödia teist ja kolmandat vaatust ning vodevilli lõppu pole näha! Seega, kui OECD analüüs toob sellised riigid esile kui mudelriigid, siis pole selline uuring tõsiseltvõetav!

Kolmandaks, valimisse kaasatud riikide arv on suhteliselt väike: vaadeldud on 21 riiki ja need maad on väga erinevad nii oma majanduskorralduse kui ka suuruse poolest. Osa selle perioodi OECD liikmesriike on valimist ka välja jäetud, ent millised ja miks, artiklist paraku ei selgu. Tahaks esile tuua järgmise asjaolu: kui riikide elanikkond ja tulutase on väga erinevad, siis ei ole ühelaadse maksusüsteemi kasutamine sageli võimalik! Eestis (aga ka suuresti kogu Euroopas) ei ole võimalik kasutada samalaadset tervishoiu rahastamise skeemi kui Ameerika Ühendriikides, sest meil on selleks lihtsalt 100 miljonit inimest liiga vähe. Väiksemates riikides tuleb paratamatult maksustada nii inimesi kui ka ettevõtteid, et vajalik rahasumma tervishoiusüsteemi toimimiseks kokku saada. Suure rahvaarvuga Ühendriikides on aga võimalik vabatahtlikel sissemaksetel põhinev tervishoiukorraldus, mis võimaldab ka tööjõumaksud madalamal hoida. Väiksemates ja vaesemates riikides pole see tehniliselt ega ka majanduslikult võimalik. Seega pole OECD soovitused paljudel juhtudel sisuliselt kasutatavad.

Neljandaks, nimetatud uuringu käsitluses ei mõjuta maksustruktuur majanduskasvu mitte otse, vaid keeruliste mõjurite süsteemi kaudu. See tähendab, et maksud mõjutavad tootmistegurite mahtu ja kvaliteeti. Parem sisseseade, haritum inimkapital ja täiuslikum infrastruktuur toovad kaasa tootlikkuse ja seeläbi ka pikaajalise majanduskasvu. Tundub usutav ja loogiline. Probleem on aga selles, et neid protsesse vaadeldakse eraldiseisvatena, mitte ühtse süsteemina. Näiteks, kuidas maksusüsteem mõjutab üksikindiviidide haridusalaseid valikuid ja kuidas see jõuab kokkuvõttes majanduskasvu, on seotud väga keerukate ülekandemehhanismidega. Ei ole nii, et kaotame ära välispankade kasumimaksu ja suurendame tarbimismakse ning majandus läheb mühinal kasvama. Tegemist on paljude erilaadsete protsessidega, mida ei saa käsitleda lihtsustatult. Seega pandagu tähele OECD uuringuartikli teist lauset, mida paraku Eestis kuulda ei taheta. Nimelt: «Kuigi uurimus toob välja (teoreetilise – V. T.) seose maksude ja majanduskasvu vahel, siiski tunnistame, et praktiline maksureform nõuab tasakaalu efektiivsuse, õigluse, lihtsuse ja tulu kokkukogumise võime vahel.» See kokkuvõttev lause on OECD järelduste tegelik sisu: maksustruktuur peab olema tasakaalus ja lähtuma riigi majanduse ja ühiskonna eripärast. Pole olemas kuldreeglit optimaalse maksustruktuuri jaoks!

Hinnates Eesti maksusüsteemi, väidan, et see on ammu tasakaalust väljas ja muutunud jätkusuutmatuks. Pole ei efektiivsust, lihtsust ega tuluvõimekust. Meil on liiga kõrge ettevõtete sotsiaalmaksukoormus ja liiga kõrge tarbimismaksude tase ning teiselt poolt väga madal kasumi- ja kinnisvaramaksude tase. On kujundatud maksusüsteem, mis on toonud kaasa kõrged hinnad ja madalad palgad ning samal ajal ei tagata ühiskonna vajaduste rahastamist. Minule isiklikult meeldib täpselt vastupidine olukord: selline maksukorraldus, mis soosiks kõrget palka ja madalaid hindu. Aga niikaua, kui Eestis jätkub tarbimismaksude tõstmine ja tulumaksude alandamine OECD «soovitustele» toetudes, läheb meie maksusüsteem üha rohkem kiiva.

Aga mida siis soovitada OECD-le?

Majandusteadlane: erandlik kasumimaks ei anna Eestile eelist (ERR Novaator 2.06.2015)

http://novaator.err.ee/v/f764bbac-02df-4a83-9d4e-1f4b94d757bd

Rühm maailma juhtivaid majandusteadlasi eesotsas 2001. aastal Nobeli preemia pälvinud Joseph Stiglitziga kutsub üleilmse maksusüsteemi totaalsele uuendamisele. Teadlased osutavad vajadusele maksustada ka need rahvusvahelised suurettevõtted, mis praegu oma käivet ning kasumit maksusoodustuste nimel ühest riigist teise kandivad. Stiglitzi ja tema mõttekaaslaste väljatoodud probleemid puudutavad otseselt ka Eestit, leiab Tartu ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg.

Mitmeid kodanikuühendusi ning ametiühinguliikumisi koondav organisatsioon ICRICT, mille eesmärgiks on olla rahvusvahelise ettevõtete maksureformi sõltumatu komisjon, kutsuti ellu alles tänavu märtsis. Nende täna avaldatud deklaratsioon teeb mitmeid ettepanekuid, kuidas reformida senist, nende hinnangul ebaõnnestunud maksusüsteemi.

Muu hulgas soovitatakse maksustada hargmaiseid ettevõtteid ühe firmana ja piirata maksudesse puutuvat konkurentsi nõnda, et arenenud riigid kehtestaksid ettevõtetele vähemalt minimaalsed maksud. Praegu leiavad hargmaised suurettevõtted hõlpsalt seaduseauke ära kasutades viise, kuidas viia mõnes riigis teenitud tulud hoopis teise riiki.

Samuti tehakse deklaratsioonis ettepanek tõhustada riikide seadusandlust viisil, et maksuasjades patustajad jõuaksid kriminaalkaristuseni. Dokument kutsub üles suurendama ka rahvusvaheliste suurkorporatsioonide omanike ja aruandluse läbipaistvust, reformima maksuleppeid ning tegema rahvusvahelisel tasandil maksuküsimustes senisest suuremat koostööd.

ERR Novaator palus deklaratsioonis välja toodud ettepanekuid kommenteerida Tartu ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasbergil.

“Nobelist Joseph Stiglitzi seisukoht puudutab otseselt ka Eesti olukorda. Meie kasumimaksu osakaal nii SKP-s kui kogumaksudes on Euroopa Liidu üks madalamaid. Maksukoormuse jaotus tervikuna on Eestis tasakaalust väljas – ühelt poolt ettevõtete väga suur sotsiaalmaksukoormus ja kõrged tarbimismaksud, teiselt poolt madalad tulumaksud. Tulumaksude alandamine on toonud kaasa surve hoida kõrgel ettevõtete sotsiaalmaksu taset ja maksukoormuse ülekandumise tarbimisse. See omakorda on toonud kaasa kõrge hinnataseme, mis ei vasta meie ühiskonna tulutasemele. Seda püütakse küll põhjendada OECD seisukohtadega, aga ma ei ole näinud usutavaid analüüse, mis seda toetaksid. Senised OECD analüüsid on ilmselgelt puudulikud, et mitte öelda kallutatud.

Selles kontekstis ei vasta Eesti ettevõtete kasumimaksusüsteem turumajanduse põhimõtetele ja deformeerib meie majandustegevust ning majanduslikku käitumist. Meil ei ole täna ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit selle kohta, et meie erandlik kasumimaks tooks meile mingisuguseid eeliseid nende riikide seas, kus on tavapärane kasumimaksustamise süsteem. Samas on probleemid üsna ilmsed – kasumi maksuvaba liikumine välisriikidesse; ühiskonna tulude liikumine äriühingu tasandile, mis omakorda hävitab sotsiaalmaksubaasi; tulude ebavõrdsuse kasv; mitmesuguste maksuskeemide vohamine ja ka lihtsalt tulude puudujääk.

Anname lihtviisil oma heaolu tasuta välisriikidele! Kasumimaksu tulude alalaekumist püütakse kompenseerida muude maksudega, mis omakorda on üsna regressiivse iseloomuga ja kergitavad hinnataset. Seega oleks Eestil viimane aeg pöörduda tagasi turumajanduse põhimõtete juurde ja kehtestada Eestis teenitud tuludele mõistliku määraga konkurentsivõimeline kasumaks. Olen küll skeptiline, et õnnestuks globaalselt kehtestada maksumäärade taset, aga EL-i kontekstis võiks see küll võimalik olla.”

Eesti inimene areneb (Vikerraadio (35):2.06.2015)

Eelmisel nädalal  tutvustati uut Eesti inimarengu ülevaadet, millesse on panustanud paljud meie sotsiaalteaduse tipud. Tegemist on huvitava ja informatsiooniküllase lugemisvaraga, mis annab mitmekülgse pildi Eest ühiskonna elust-olust.

Keskendume siinkohal aruande nendele osadele, mis käsitlevad heaolu taset ja Eesti tulevast arengumudelit.

Majandusteaduslikust seisukohast huvitab mind see aspekt, milline on siis uus arengumudel? Tajume ju kõik, et meie ühiskond ei arene enam nii kiiresti kui viimastel kümnenditel oleme harjunud.  On tunda seisakut ja hoo raugmist!

Paraku  lihtsustatud ja kergesti arusaadavat uut kasvumudelit me antud aruandest ei leia. Mis on ka vist loomupärane – tänase ühiskonna probleemid on oluliselt mitmetahulisemad;  inimeste eesmärgid on palju rohkem eristuvad ja vastanduvad  kui 20 aastat tagasi.

Loomulikult olema saanud jõukamaks kui enne; loomulikult on meie elu värvilisem kui nõukaperioodil. Aga ikkagi valitseb autorite sõnul „majandusliku heaolu defitsiit“.

Meie sisemajanduse koguprodukti tase võrdub laias laastus 75% võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Olemasoleva majandusstruktuuri, investeerimis- ja arenduspoliitikaga ei ole enam võimalik isegi Euroopa keskmise tasemega sammu pidada. 

Küsimus seega lihtne – mida muuta, kuhu poole liikuda?

Eesti tuleviku arengumudeli peatüki autorid Karo, Kattel ja Lember  arvavad, et alustada tuleks alustada meie arengumudeli ümbermõtestamisest. Igati nõus!

Viimastel kümnenditel  on Balti riikide arengumudel põhinenud  finantskapitali sissevoolul ning „lõimumine globaalsete tootmis- ja innovatsioonivõrgustikega  on toimunud eelkõige odava allhanketöö kaudu.“  Mõned  kõrgtehnoloogilised  eraldiseisvad saarekesed  on küll olemas, kuid nende  side ja mõju kohaliku majandusega on  ebapiisav.  Meie heaolu kasv on sõltunud läänest saabunud laenurahast, mis on aga sageli spekulatiivse iseloomuga – nagu näiteks  investeeringud kinnisvarasse ja tarbimisse. Majanduse struktuur on  küll oluliselt muutunud võrreldes eelnevate kümnenditega, aga  loodetud tootlikkuse kasvu ja tasakaalu pole saavutatud. Seega – meie hiljutine ulatuslik majanduskriisi põhjus seisnes mitte ainult üleilmne majanduslanguses,  vaid näitas ka Eesti arengumudeli läbikukkumist. Majandus  ja majanduse juhtimine ei suutnud muutunud oludega piisavalt kiiresti kohaneda.

Erik Tergi sõnul pole aga ka peale 7-8 aasta jooksul suur midagi muutunud ning majandusstruktuuriga seotud probleemid on säilinud.  Selmet  moderniseerida arengumudelit, uputati kriisi ajal probleemid  Euroopa Liidust  ja saastekvootide  müügist saadud rahavoo alla. Kunstlikult hoiti pankrotistunud arengumudel lühiajaliselt  elus ning põhimõttelised ümberkorraldused jäid kriisi ajal tegemata.  Nüüd on Euroopa Liidu raha suhteliselt vähe, aga  probleemid pole kuskile kadunud! Kriis läkski raisku!

Seega oleks vaja uut arengumudelit! Aruande autorid toovad aga välja, et tänaseks kinnistunud poliit-tavade raamistikus ei ole seda lihtne teha, sest minevikust kinnihoidmine  tapab ära igasuguse uuenduslikkuse. 

Missugused võiksid olla aga mudelriigid, kelle eeskujust õppida? Üllatuslikult näevad  aruande autorid neid hoopis Ida-Aasias – sellistes riikides nagu Hongkong,  Singapur või Taiwan. Need riigid on suutnud liikuda innovatsioonipõhise majandusmudeli suunas ja samas on leidnud ka sobiva vormi riigi tegevusele.  Neid riike iseloomustab suunatus  rahvuslikule julgeolekule, ekspordipõhisus ja suunatud tööstuspoliitika. Eksporti nähakse kui  osa riiklikust julgeolekust, mis võimaldab edendada tehnoloogilist võimekust ja koostööd partnerriikidega. Samas tähendab see ka valikulist välisinvesteeringute, maksu  ja tehnoloogiapoliitikat.  Ehk siis ka suuremat riigipoolset kontrolli majandustegevuse üle. Riik võtab üle riskide kandmise  tehnoloogiate arendamisel, uutele turgudele sisenemisel ja hariduse kujundamisel. Samas sotsiaalteemad  on  vähem olulised, kui majanduslik konkurentsivõime.  On suudetud luua efektiivne innovatsiooni  suunav riigistruktuur ja ühendada ettevõtlussektor ja valitsus ühiste eesmärkide elluviimiseks.  

Euroopas halvavad sageli näilised ideoloogilised vastuolud osapoolte vahelise koostöö. Näiteks, näeme ka Eestis poliitikuid ärplemas näiteks sellega et “meie selle erakonnaga koostööd ei tee“.

Aruande autorite arvates on Ida-Aasia peamine õppetund Eestile selles, et on suudetud muutuda ja olla pragmaatilised. Nende arvates vajaks Eesti uut kõiki ühendavat  eesmärki – oma lugu. On see siis e-Eesti, innovatsiooni-, energia- või tehnoloogia Eesti.  Ehk  siis Eesti edulugu ei ole madalad maksud või riigivõla tase, vaid  põhimõtteline tehnoloogiline areng ja ekspordivõimekus. Peaksime olema olla maailmale vajalik ja maailmas nähtav!

Ilus on nii mõelda, aga olen siiski skeptiline selle osas, et  Aasia arengumudelid Eestile sobiksid. Püüaksime siin Eestis  ikka kõigepealt loobuda meid seisakusse viinud majanduspoliitilistest utoopiatest ja alles seejärel otsida eeskujusid kaugematest kantidest.