Eestis korratakse OECD soovitusena, et kasumimaksud pärsivad majandust kõige rohkem, tarbimis- ja varamaksud aga kõige vähem. Tartu Ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg kirjeldab uuringut, millest see maksusoovitus on võetud, ja osundab sama uuringu teisele mõttele, et kuldreeglit optimaalse maksustruktuuri jaoks pole olemas.
Kui endistel aegadel oli iga kõne ja kirjatüki kohustuslik osa Marxi või Lenini tsitaadiga millegi põhjendamine, siis praegu kuuleme Eestis sageli midagi samalaadset OECD soovitustest või arvamistest.
Suupäraseks saanud ühendus nimega OECD on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, kuhu kuulub 34 riiki ning milles Eesti osaleb alates 2010. aastast. Need riigid paiknevad maailma eri paigus ja on väga erineva suurusega (näiteks USA ja Luksemburg) ning suhteliselt erineva elukorraldusega (näiteks Türgi ja Lõuna-Korea). OECD teeb ka korrapäraseid ülevaateid eri riikidest, andes hinnanguid ja soovitusi majandusreformide kohta.
Tahaks aga siinkohal teha juttu OECD ja Eesti maksupoliitika seostest. OECD üks oluline tegevusvaldkond on maksude globaalne analüüs ja sellest lähtudes soovituste andmine maksureformide läbiviimiseks. Nagu mainitud, kuuleme ka Eestis sageli väiteid, et «me lähtume oma tegevuses OECD soovitustest».
Mida siis OECD üldiselt maksude kohta arvab? Keskendume siinkohal kitsamale valdkonnale – maksude struktuurile ja majanduskasvule. Lihtsas keeles tähendaks see maksukoormuse jaotust eri maksubaaside vahel ehk keda või mida maksustada, kas tulusid, tarbimist, loodusvarade kasutamist või kinnisvara. OECD praegused seisukohad põhinevad suuresti 2008. aastal Johanssoni ja kaasautorite tehtud uuringul, mis käsitleb maksustruktuuri ja majanduskasvu seoseid (OECD 2008, WP620).
Uuringu kokkuvõtte avalaused on järgmised: «Kasumimaksud pidurdavad majanduskasvu kõige enam; sellele järgnevad isiku tulumaksud ja seejärel tarbimismaksud. Iga-aastased kinnisvaramaksud näikse olevat kõige vähem kahjuliku mõjuga.» Võimas, seda lauset kuuleme Eestis sageli ja sellega õigustatakse maksumuudatuste tegemist. Tulevat nihutada maksukoormust rohkem kasvu kahjustavatelt maksudelt kinnisvarale ja tarbimisele.
Allpool teeme ära ka selle artikli teise lause Eesti esmaesitluse, mida seni ei ole kõva häälega tehtud.
OECD autoriteedist hoolimata olen arvamusel, et selle uuringu soovitusi ei saa tänapäeva üle kanda, sest kasutatud metoodika ja ajaperiood on nihkes.
Esiteks, uuringuperiood ei kaasa viimase majanduskriisi ja sellele järgnenud aastaid. Vaadeldakse ajavahemikku 1971–2005, mil üleilmne majandus oli suhteliselt stabiilsem ega kogetud globaalset majanduskriisi. Ei ole kuidagi võimalik teha pikaajalise kasvu kohta järeldusi, kui tegelik hiljutine kriisiperiood vaatluse alt välja jätta. Tegemist oleks samalaadse olukorraga, kui mõõdaksime auto keskmist kütusekulu ainult mäest allasõidul ning jätaksime arvestusest välja mäkketõusu kütusekulu. Samamoodi tuleb käsitleda maksusüsteemi ja majanduskasvu seoseid: vaadelda neid mitte ainult headel aegadel, vaid kaasata ka kriisiperioode. Kui märkimisväärselt suur majanduslangus jääb analüüsimudelist välja, siis ei ole usutav ka maksustruktuuri ja majanduskasvu seose ülekandmine praegusesse majandusolukorda.
Teiseks veel olulisem aspekt: nimetatud uuring jätab vaatluse alt välja riikide eelarvedefitsiidi ja võlataseme. Need näitajad on aga majanduskeskkonnas muutunud ülioluliseks. Kui me neid näitajaid võrrandisse ei lisa, siis moonutame maksutaseme ja majanduskasvu seost (meenutame siinkohal Reinharti-Rogoffi teemakäsitlust võlataseme mõjust majanduskasvule). OECD väidab, et riikides, kus on väiksem tulumaksukoormus ja suurem tarbimise maksustamine, peaks ka majanduskasv olema kiirem. Mis riigid need siis Euroopas enne kriisi olid, kus tarbimist maksustati suhteliselt rohkem kui tulusid ning seeläbi saavutati kiirem majanduskasv? Need riigid olid Kreeka ja Portugal, üsna lähedal asuvad nimekirjas ka Hispaania ja Iirimaa. Ehk just needsamad maad, mida tunneme toreda nimega kui PIGSi riigid. Riigid, mis hoidsid maksud madalad, aga suurendasid laenukoormust. Teiste sõnadega tehti parun Münchhausenit: laenati selleks, et hoida maksukoormus madal. Hämmastusega näeme, et sellise «kasvumudeli» pooldajaid on ka praeguses Eestis. Paraku teame ka Kreeka ja Portugali komöödia teist ja kolmandat vaatust ning vodevilli lõppu pole näha! Seega, kui OECD analüüs toob sellised riigid esile kui mudelriigid, siis pole selline uuring tõsiseltvõetav!
Kolmandaks, valimisse kaasatud riikide arv on suhteliselt väike: vaadeldud on 21 riiki ja need maad on väga erinevad nii oma majanduskorralduse kui ka suuruse poolest. Osa selle perioodi OECD liikmesriike on valimist ka välja jäetud, ent millised ja miks, artiklist paraku ei selgu. Tahaks esile tuua järgmise asjaolu: kui riikide elanikkond ja tulutase on väga erinevad, siis ei ole ühelaadse maksusüsteemi kasutamine sageli võimalik! Eestis (aga ka suuresti kogu Euroopas) ei ole võimalik kasutada samalaadset tervishoiu rahastamise skeemi kui Ameerika Ühendriikides, sest meil on selleks lihtsalt 100 miljonit inimest liiga vähe. Väiksemates riikides tuleb paratamatult maksustada nii inimesi kui ka ettevõtteid, et vajalik rahasumma tervishoiusüsteemi toimimiseks kokku saada. Suure rahvaarvuga Ühendriikides on aga võimalik vabatahtlikel sissemaksetel põhinev tervishoiukorraldus, mis võimaldab ka tööjõumaksud madalamal hoida. Väiksemates ja vaesemates riikides pole see tehniliselt ega ka majanduslikult võimalik. Seega pole OECD soovitused paljudel juhtudel sisuliselt kasutatavad.
Neljandaks, nimetatud uuringu käsitluses ei mõjuta maksustruktuur majanduskasvu mitte otse, vaid keeruliste mõjurite süsteemi kaudu. See tähendab, et maksud mõjutavad tootmistegurite mahtu ja kvaliteeti. Parem sisseseade, haritum inimkapital ja täiuslikum infrastruktuur toovad kaasa tootlikkuse ja seeläbi ka pikaajalise majanduskasvu. Tundub usutav ja loogiline. Probleem on aga selles, et neid protsesse vaadeldakse eraldiseisvatena, mitte ühtse süsteemina. Näiteks, kuidas maksusüsteem mõjutab üksikindiviidide haridusalaseid valikuid ja kuidas see jõuab kokkuvõttes majanduskasvu, on seotud väga keerukate ülekandemehhanismidega. Ei ole nii, et kaotame ära välispankade kasumimaksu ja suurendame tarbimismakse ning majandus läheb mühinal kasvama. Tegemist on paljude erilaadsete protsessidega, mida ei saa käsitleda lihtsustatult. Seega pandagu tähele OECD uuringuartikli teist lauset, mida paraku Eestis kuulda ei taheta. Nimelt: «Kuigi uurimus toob välja (teoreetilise – V. T.) seose maksude ja majanduskasvu vahel, siiski tunnistame, et praktiline maksureform nõuab tasakaalu efektiivsuse, õigluse, lihtsuse ja tulu kokkukogumise võime vahel.» See kokkuvõttev lause on OECD järelduste tegelik sisu: maksustruktuur peab olema tasakaalus ja lähtuma riigi majanduse ja ühiskonna eripärast. Pole olemas kuldreeglit optimaalse maksustruktuuri jaoks!
Hinnates Eesti maksusüsteemi, väidan, et see on ammu tasakaalust väljas ja muutunud jätkusuutmatuks. Pole ei efektiivsust, lihtsust ega tuluvõimekust. Meil on liiga kõrge ettevõtete sotsiaalmaksukoormus ja liiga kõrge tarbimismaksude tase ning teiselt poolt väga madal kasumi- ja kinnisvaramaksude tase. On kujundatud maksusüsteem, mis on toonud kaasa kõrged hinnad ja madalad palgad ning samal ajal ei tagata ühiskonna vajaduste rahastamist. Minule isiklikult meeldib täpselt vastupidine olukord: selline maksukorraldus, mis soosiks kõrget palka ja madalaid hindu. Aga niikaua, kui Eestis jätkub tarbimismaksude tõstmine ja tulumaksude alandamine OECD «soovitustele» toetudes, läheb meie maksusüsteem üha rohkem kiiva.
Aga mida siis soovitada OECD-le?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar