Eesti inimene areneb (Vikerraadio (35):2.06.2015)

Eelmisel nädalal  tutvustati uut Eesti inimarengu ülevaadet, millesse on panustanud paljud meie sotsiaalteaduse tipud. Tegemist on huvitava ja informatsiooniküllase lugemisvaraga, mis annab mitmekülgse pildi Eest ühiskonna elust-olust.

Keskendume siinkohal aruande nendele osadele, mis käsitlevad heaolu taset ja Eesti tulevast arengumudelit.

Majandusteaduslikust seisukohast huvitab mind see aspekt, milline on siis uus arengumudel? Tajume ju kõik, et meie ühiskond ei arene enam nii kiiresti kui viimastel kümnenditel oleme harjunud.  On tunda seisakut ja hoo raugmist!

Paraku  lihtsustatud ja kergesti arusaadavat uut kasvumudelit me antud aruandest ei leia. Mis on ka vist loomupärane – tänase ühiskonna probleemid on oluliselt mitmetahulisemad;  inimeste eesmärgid on palju rohkem eristuvad ja vastanduvad  kui 20 aastat tagasi.

Loomulikult olema saanud jõukamaks kui enne; loomulikult on meie elu värvilisem kui nõukaperioodil. Aga ikkagi valitseb autorite sõnul „majandusliku heaolu defitsiit“.

Meie sisemajanduse koguprodukti tase võrdub laias laastus 75% võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Olemasoleva majandusstruktuuri, investeerimis- ja arenduspoliitikaga ei ole enam võimalik isegi Euroopa keskmise tasemega sammu pidada. 

Küsimus seega lihtne – mida muuta, kuhu poole liikuda?

Eesti tuleviku arengumudeli peatüki autorid Karo, Kattel ja Lember  arvavad, et alustada tuleks alustada meie arengumudeli ümbermõtestamisest. Igati nõus!

Viimastel kümnenditel  on Balti riikide arengumudel põhinenud  finantskapitali sissevoolul ning „lõimumine globaalsete tootmis- ja innovatsioonivõrgustikega  on toimunud eelkõige odava allhanketöö kaudu.“  Mõned  kõrgtehnoloogilised  eraldiseisvad saarekesed  on küll olemas, kuid nende  side ja mõju kohaliku majandusega on  ebapiisav.  Meie heaolu kasv on sõltunud läänest saabunud laenurahast, mis on aga sageli spekulatiivse iseloomuga – nagu näiteks  investeeringud kinnisvarasse ja tarbimisse. Majanduse struktuur on  küll oluliselt muutunud võrreldes eelnevate kümnenditega, aga  loodetud tootlikkuse kasvu ja tasakaalu pole saavutatud. Seega – meie hiljutine ulatuslik majanduskriisi põhjus seisnes mitte ainult üleilmne majanduslanguses,  vaid näitas ka Eesti arengumudeli läbikukkumist. Majandus  ja majanduse juhtimine ei suutnud muutunud oludega piisavalt kiiresti kohaneda.

Erik Tergi sõnul pole aga ka peale 7-8 aasta jooksul suur midagi muutunud ning majandusstruktuuriga seotud probleemid on säilinud.  Selmet  moderniseerida arengumudelit, uputati kriisi ajal probleemid  Euroopa Liidust  ja saastekvootide  müügist saadud rahavoo alla. Kunstlikult hoiti pankrotistunud arengumudel lühiajaliselt  elus ning põhimõttelised ümberkorraldused jäid kriisi ajal tegemata.  Nüüd on Euroopa Liidu raha suhteliselt vähe, aga  probleemid pole kuskile kadunud! Kriis läkski raisku!

Seega oleks vaja uut arengumudelit! Aruande autorid toovad aga välja, et tänaseks kinnistunud poliit-tavade raamistikus ei ole seda lihtne teha, sest minevikust kinnihoidmine  tapab ära igasuguse uuenduslikkuse. 

Missugused võiksid olla aga mudelriigid, kelle eeskujust õppida? Üllatuslikult näevad  aruande autorid neid hoopis Ida-Aasias – sellistes riikides nagu Hongkong,  Singapur või Taiwan. Need riigid on suutnud liikuda innovatsioonipõhise majandusmudeli suunas ja samas on leidnud ka sobiva vormi riigi tegevusele.  Neid riike iseloomustab suunatus  rahvuslikule julgeolekule, ekspordipõhisus ja suunatud tööstuspoliitika. Eksporti nähakse kui  osa riiklikust julgeolekust, mis võimaldab edendada tehnoloogilist võimekust ja koostööd partnerriikidega. Samas tähendab see ka valikulist välisinvesteeringute, maksu  ja tehnoloogiapoliitikat.  Ehk siis ka suuremat riigipoolset kontrolli majandustegevuse üle. Riik võtab üle riskide kandmise  tehnoloogiate arendamisel, uutele turgudele sisenemisel ja hariduse kujundamisel. Samas sotsiaalteemad  on  vähem olulised, kui majanduslik konkurentsivõime.  On suudetud luua efektiivne innovatsiooni  suunav riigistruktuur ja ühendada ettevõtlussektor ja valitsus ühiste eesmärkide elluviimiseks.  

Euroopas halvavad sageli näilised ideoloogilised vastuolud osapoolte vahelise koostöö. Näiteks, näeme ka Eestis poliitikuid ärplemas näiteks sellega et “meie selle erakonnaga koostööd ei tee“.

Aruande autorite arvates on Ida-Aasia peamine õppetund Eestile selles, et on suudetud muutuda ja olla pragmaatilised. Nende arvates vajaks Eesti uut kõiki ühendavat  eesmärki – oma lugu. On see siis e-Eesti, innovatsiooni-, energia- või tehnoloogia Eesti.  Ehk  siis Eesti edulugu ei ole madalad maksud või riigivõla tase, vaid  põhimõtteline tehnoloogiline areng ja ekspordivõimekus. Peaksime olema olla maailmale vajalik ja maailmas nähtav!

Ilus on nii mõelda, aga olen siiski skeptiline selle osas, et  Aasia arengumudelid Eestile sobiksid. Püüaksime siin Eestis  ikka kõigepealt loobuda meid seisakusse viinud majanduspoliitilistest utoopiatest ja alles seejärel otsida eeskujusid kaugematest kantidest.