Maksumuudatused Riigikogus, juuni 2015 (Vikerraadio (36): 16.06.2015)

Eile võttis Riigikogu vastu paljukõneldud maksumuudatused. Ei tahaks siinkohal rääkida konkreetsetest maksumääradest, vaid  üldisest suundumustest meie maksusüsteemis.  

Lühidalt – lähiaastatel tõusevad maksumäärad alkoholile, tubakale ja mootorikütustele ning suureneb hotellide käibemaksumäär. Seega, tarbimismaksud tõusevad.  Teiselt poolt,  alaneb sotsiaalmaks ja tõuseb maksuvaba tuluosa.  Ehk väheneb ettevõtete kulu ja eraisikute maksukoormus.

Kuidas selliseid maksumuudatusi asetada üldisesse taustsüsteemi? Olen arvamisel, et need viivad meie maksusüsteemi veelgi enam tasakaalust välja ja mõjuvad ühiskonna arengule negatiivselt.

Vaatleme esmalt üldpilti ja siis igat maksumuudatust eraldi. Eesti avaliku sektori sõltuvus tarbimismaksudest on Euroopa Liidus üks suuremaid. Sõltume väga olulisel määral nii sise- kui välismaiste ostjate kulutamissoovist. Aga tarbimismaksud teevad ostmise kallimaks ja seega riigieelarve riskid suuremaks.  Tarbekaupade hinnatase on jõudnud Euroopa jõukamate maade tasemele, mis tõmbab alla kõigi tarbijarühmade ostuaktiivsuse.

Teiselt poolt, tulumaksukoormuse alandamine on tekitanud augu tululaekumistesse, mida tarbimismaksude tõus enam katta ei suuda. Seega oleme olukorras, kus maksutekki pole võimalik enam kuhugile sikutada, sest  ta on lihtsalt liiga väike. Samas  kasvab riigi tuluvajadus vääramatult – sest sotsiaaltoetuste, infrastruktuuri ja riigikaitse vajadused kasvavad kindlasti. Korduvalt on viidatud OECD soovitustele maksustruktuuri kujundamiseks, mis soovitavad nihutada maksukoormus „kasvusõbralikemale maksudele“. Ehk maksustada tarbimist  tulude ja kasumi maksustamise asemel.

Aga kõige uuemad OECD analüüsid sellel teemal jäävad kümne aasta tagusesse ehk globaalse kriisi eelsesse aega. Need analüüsid  ega soovitused ei ole tänas maailmas enam suurt kohased.

Oleme tarbimismaksude tõstmisega jõudnud  tupikteele – riigil tulu on vaja, aga tarbimismakse pole majanduslikult enam võimalik tõsta. Samas tulumaksude tõstmine tähendaks koalitsiooni juhtparteile oma eksimuste tunnistamist. Seega pole poliitiliselt võimalik ka tulumakse suurendada. Ja olemegi olukorras, mida Soome vastne peaminister nimetas kui „iterointi“. Eesti kontekstis siis tähendaks see pikaajalist pisiasjadega ninanokkimist.  Vabandust, aga „ninanokkimisega“ Eesti Riigikogu just täpselt eile terve päeva tegeles.  Tegeles poole protsendi kaupa maksumäärade kruttimine olukorras, kus süsteem on põhimõtteliselt kinni jooksnud.  Huvitav oli aga see, et kavandatud maksutõusud tekitasid ühiskonnas käredakujulisi proteste, mis näitas et maksude  „itereerimine“ ei lähe enam sugugi libedalt.

Aga maksudega seotud manamistest.  Alustame tarbimismaksudest. Nende puhul  kasutatakse jõulist fraasi – „pahede maksustamine“. Alkoholi ja tubaka puhul saab sellega ehk nõus olla, aga selle sõnause käigus esiletoodud termin  ole kuidagi kasutatav autokütuste puhul. Kui bensiini tarbimises nähakse üksnes pahet, mida maksudega hävitada,  siis mul on Riigikogule palju odavam ettepanek -  muudke teed ja tänavad kasutamiskõlbmatuks ja saamegi autokütuste kasutamise „pahest“ lahti. Täna on Eestis mootorkütus küll odavam  kui paljudes Euroopa maades, aga tema hind vastab sendipealt meie ühiskonna tulutasemele.

Aga mis puutub alkoholi maksustamisse, siis selle kõrge osakaalu poolest riigituludes on Eesti suveräänne liider Euroopas. Riigieelarves moodustab alkoholiaktsiis juba täna 4% tuludest, mis on 2 korda rohkem kui teisel kohal olevas Euroopa riigis. Kui valitsuse tulu sõltub nii suurel määral iga alkoholipiisa  pealt saadavast maksust, siis ei ole jutt viinapahega võitlemisest maksude kaudu ülemäära usutav.

Maksuvaba tulumaksumäära tõstmisest. Tegemist on ilmeka näitega, kus tegevuse propagandaväärtus on suurem kui tulemus, mida saavutatakse.  Tulemus on aga riigile kulukas ja ebaefektiivne. Tuleme retoorikat sellest kuidas tulumaksuvabamiinimumi tõus mõjutab rohkem madalatululisi. Tõde on aga see, et kõik tulusaajad  saavad eurodes täpselt ühesuure maksuvabastuse – nii kõige rikkamad kui kõige vaesemad. Kuigi selle maksuvabastuse ainus mõte on toetada madala sissetulekuga inimesi, siis tegelikult toetame päeva lõpuks sama summaga ka neid, kes seda maksuvabastust iseenesest ei vajagi. Kui tahame tõepoolest toetada madalapalgalisi mõjusalt ning mitte minna vastuollu maksuteooriaga,  siis tuleb seda teha maksumäärade eristamise kaudu.  Mis on kõige efektiivsem ja ratsionaalsem viis maksukoormuse jaotamiseks.

Aga kiidame koalitsiooni ka! Sotsiaalmaksu alandamine kahtlematult õige suund, kuigi antud hetkel pigem sümboolse tähendusega!  Samuti on lahendus poolik, sest püütakse sotsiaalmaksu alanemist katta tarbimismaksudega, mis pole paraku võimalik!  Sotsiaalmaksu koormus on täna kõige suurem maksuprobleem, mis pidurdab palkade tõusu, tsementeerib palgavaesust  ja kahandab ettevõtete konkurentsivõimet.  Minu nägemuses võiks ettevõtte sotsiaalmaks 5 aasta jooksul alaneda 15%-ni! Maksukoormus kanduks üle indiviidi tulumaksu ja ettevõtte kasumimaksu. Tõuseks palk ja alaneks ettevõtete maksukoormus!

Kokkuvõttes, koalitsioonil õnnestus päev edukalt õhtusse saada, aga  maksualaste probleemide kuhil läks sedavõrra suuremaks!